Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi

Rohkete lauludega lavakava ajast, mil Ugala teater alles 17aastane oli.

See Raamat siin nüüd astub meie ellu,
peab igaüks meist pingutama aju
ja siia lehtedele laskma lahti sõna-saju.
Kas laulma hällilaulu, lööma surmakellu!

Nii! Nüüd tehke häiret, ajage sireeni
Ja rakendage tööle oma mõistus, meel. 
Ning lõppeks – mida soovida võiks veel?
Oh, tärkaks Eesti luulekännul palju uusi seeni!

Nende ridadega algab Ugala dekoraator Tseko Kangilaski sisse seatud majaraamat, mida Ugala trupp pidas 1936. aasta oktoobrist 1937. aasta juunini. Kuigi kõige viljakamaks autoriks oli kahtlemata Tseko ise, leiab selle raamatu külgedelt ka laule ja lugusid, mille on kirjutanud näitlejad Ants Viir, Lex Mälton, Kaarel “Karlutt” Söödor, Magda Söödor, Lydia Vohu, Terje Kukk, näitekirjanik Arnold Sepp jt. Me saame osa nende proovidest, etendustest, ringreisidest, armumistest ja nöökamistest, kuid ka ühiskonna- ja kultuurikriitilistest mõttekäikudest.

Nüüd, 83 aastat hiljem astuvad need värsid ning värsside loojad raamatu tolmunud lehekülgede vahelt ellu ja fööniksina kerkib meie ette tollane Ugala teater. Ilmuvad tema inimesed oma väikeste ja suurte rõõmude ning murede, mõtete ning tunnetega, mis pahatihti mõjuvad ootamatult äratuntava ja lähedasena, nagu vaadatuna mõnest kummalisest kõverpeeglist.