Elav laip

Vene suurkirjaniku tuntuim näidend tegeleb küsimustega: milline on tingimusteta armastus; kas inimene on võimeline armastama ligimest rohkem kui ennast; kuidas jääda endale ausaks kellelegi liiga tegemata? Draamas kui kõige „vaimsemas“ žanris pidas Tolstoi võimalikuks kõnelda „inimese vahekorrast jumala, maailma, igavese ja lõpmatusega.“’

„Elav laip“ räägib hea ja kurja võitlusest inimese sees. Peategelane Fedja Protassov on justkui Tolstoi autoportree. Süžee on näiliselt lihtne – armukolmnurk: naine ja kaks meest, kellest üks on üleliigne ning peab end teiste õnne nimel taandama.

Fedja: „Kõigil meil on ju valida kolm teed, ainult kolm. Teenida riiki, koguda raha, suurendada seda inetust, mille keskel elad. See oli mulle vastik, võib-olla ma ei osanud, kuid peaasi – oli vastik. Teine tee on seda inetust hävitada; selleks peab olema kangelane, mina aga kangelane ei ole. Või kolmas tee: unustada – juua, prassida, laulda. Seda ma tegingi. Ja nüüd on mu laul lauldud.“

Tolstoi kirjutas näidendit viimased kümme eluaastat, seda pidevalt lihvides, kuid päris valmis ei saanudki. Peale surma, aastal 1910 avaldatud teksti saatis kohene menu. Esmalavastusele Moskva Kunstiteatris järgnesid kiirelt tõlked ja lavaversioonid Londonis, New Yorgis, Pariisis.

Viimati tõi selle vastuolulise näidendi Eesti publiku ette Kalju Komissarov 1998. aastal, samuti Ugalas.