Intervjuu lavastajaga: Samuel Harjanne

Vastab muusikali „Nunnad hoos“ lavastaja Samuel Harjanne:

Kuidas näeb välja suurte muusikalide väljatoomine koroona-ajal?

Pean ütlema, et mastaapse muusikali välja toomine koroona-ajal ei ole just kõige lihtsam ülesanne. Olen siiski väga tänulik, et saan teha tööd. Kui vaatan oma kolleege ja muusikalivaldkonda üle maailma, siis oleme üle 95% suletud. Et Vanemuine annab etendusi ja toob välja nii suure muusikali nagu „Nunnad hoos“ – tunnen, et olen õnnistatud!

Aga see toob kaasa ka palju piiranguid ka väljakutseid. „Nunnad hoos“ on tegelikult mul juba kolmas lavastus koroona-perioodil. Need kolm teatrit, kus olen sel ajal tööd teinud, lähenevad asjale erinevalt, aga loomulikult tulevad tervis ja ohutus ennekõike. Peame tagama selle, et inimesed hoolitseksid ennekõike oma tervise eest ja hoiaksid võimalikult palju sotsiaalset distantsi nii proovisaalis kui isegi laval.

Muusikaliteater on väga kontaktirohke valdkond, on vaja teist inimest juurde, muidu on tegemist monoloogiga. Ja see loob omakorda väljakutseid. See pole olnud lihtne, aga oleme nendest jagu saanud.

Näiteks nõuab see igalt trupiliikmelt enesedistsipliini. Näitlejad, kes armastavad olla teineteise lähedal, kellel on palju energiat – mis on hea! – kipuvad distantsihoidmist unustama, mistõttu peavad nad olema eriliselt hoolikad.

Lisaks on keerukas, et loominguline meeskond ei saa alati olla samal ajal ühes ruumis. Näiteks kui tegime Helsingis „Lõputut küünlapäeva“, oli meil iganädalane koosolek Zoomi vahendusel. Me polnud samas ruumis, seega kui keegi oleks olnud nakatunud, ei oleks ta saanud ülejäänud meeskonda nakatada. Kui keegi meist on rivist väljas, siis me ei saa lavastusega edasi liikuda.

Kõikides teatrites, kus ma olen sel perioodil töötanud, on ohutusmeetmete eest hästi hoolitsetud, nii ka Vanemuises. Tunneme end siin väga turvaliselt. Usun, et ka publik tunneb sama.

Kuidas on pandeemia ajal tegutsetud Soome teatrites?

Soomes istutakse teatrisaalides üle ühe koha. Mõnes teatris on ka istekohti on ka saalist füüsiliselt eemaldatud. On tõesti imekspandav, et teatrid toovad praegusel ajal muusikale välja, mis on väga kulukad. Loomulikult ei teenita sellega midagi, kuid vähemalt hoitakse seda valdkonda töös ja tegutsemas.

Palju lihtsam oleks uksed kinni panna. Aga me oleme õnnega koos, et riik rahastab teatreid. See omakorda seab vastutuse teatritele jätkata mängimist.

Mis on olnud pandeemia juures head?

Nagu iga halva asja juures, on alati ka midagi head. Pandeemia tõttu mõtlevad teatrid rohkem kastist väljas. Suured institutsioonis on harjunud teatud töötamise viisidega ning praegu ei saa nad oma plaane teostada nii nagu sooviksid. Seetõttu on paljud teatris hakanud oma mõtteviise muutma.

Näiteks Helsingi Linnateater Soomes ei toonud sel sügisel välja uusi lavastusi, vaid jätkati „Väikese merineitsi“ mängimist, mis oli minu lavastus eelmisel hooajal. See tuli neile kasuks, kuna paljudel oli see lavastus nägemata, kes said nüüd võimaluse „Väike merineitsi“ ära vaadata. Helsingi Linnateater pole harjunud nii tegutsema ja mulle meeldib see.

Proovides on inimesed jällegi palju tähelepanelikumad, eriti mis puudutab prooviplaane ja efektiivsust. Minu jaoks on see muidugi alati olnud normaalne, et keskendume kõik ühele asjale ja proovides pole liiga palju kõrvalisi inimesi. Ma usun, et see on hea asi.

Muusikalis „Nunnad hoos“ kasutame uut süsteemi dublantide näol. Kas sa selgitaksid seda pisut?

Lavastuses „Nunnad hoos“ kasutame me dublantide (understudy) ja liikuvate artistide ehk swingide süsteemi. See on omamoodi kindlustus lavastusele.

Dublandid on trupi liikmed, kes on ansamblis ning õpivad ära ühe pearollidest juhuks, kui peategelane jääb haigeks. Näiteks kui Deloris ehk Tanja (Mihhailova-Saar) peaks jääma haigeks, astub tema rolli Ele (Millistfer) ansamblist.

Et me ei kaotaks sellisel juhul aga ühte liiget ansamblist, on meil liikuvad artistid ehk swingid. Nad on eraldi inimesed, keda meie lavastuses on kokku 3, 2 naist ja 1 mees, kes õpivad ära kõik ansambli lood.

Oletame, et Ele ansamblist peab asendama Delorist, siis Ele rolli astub naislaulja Andra või Carine ansamblist. See muudab kogu asendamise protsessi sujuvaks ja keegi ei satu etenduse päeval paanikasse, kui asendus peaks toimuma.

Vana viis olukorra lahendamiseks oleks see, et iga artist õpib oma rolli ja kui selgub, et keegi ei saa etendust anda on paanika, kiiresti harjutatakse midagi ja püütakse roll „kuidagi“ ära teha.

Sellisel moel tagame kvaliteedi ning saame rollivahetusi eelnevalt harjutada ja planeerida.

Samuti väldime nii  Eestis levinud duubelkoosseisusid, kus ühte tegelast mängib kaks näitlejat. Duubelkoosseisude kasutamisega muutub prooviperiood pikemaks, sest mõlemale osatäitjale tuleb anda võrdselt aega harjutamiseks. Sisuliselt on siis justkui kaks prooviperioodi. Näitlejate vahel võib see tekitada ka konkurentsitunnet, millele nad ehk ise niivõrd ei mõtle, kuid väike võistlusmoment on ikka, et kes siis esietendusel mängib.

Dublantide kasutamine on pandeemia olukorras kasulik, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda. See tagab kindlustunde ka piletiostjatele, kes ei pea muretsema, kas etendus jääb ära, kui keegi peaosades haigestub – etendus toimub kindlasti ja võimalik, et on veel paremgi!

Miks otsustasite Vanemuises teha just muusikali „Nunnad hoos“?

Kui mind paluti peale „Hüljatute“ lavastamist – mis tõesti oli unistuste lavastus – siia tagasi tulla, siis kaalusime erinevaid variante.

Pakkusin välja „Nunnad hoos“, kuna mulle jäid juba „Hüljatute“ proovidest silma mõned Vanemuise koori liikmed, kes tegid seal häid rolle. Mõtlesin kohe, et „Nunnad hoos“ tuleks siin teatris hästi välja.

Samuti pean oluliseks lavastada lugu, kus on tugev peaosa naisel. Selles muusikalis on väga mitmeid ägedaid naiskaraktereid ja minu jaoks on oluline, et sellised lood jõuaksid lavale. Selliseid lavastusi ei tooda liiga tihti välja.

Praegusel ajal vajame veel eriti seda positiivset energiat ja rõõmu, mida muusikal „Nunnad hoos“ pakub. Iga inimene, kes seda lavastust vaatab, lahkub kindlasti teatrist hea tuju, helgema meele ja armastusega hinges!

Miks peaks muusikali „Nunnad hoos“ vaatama tulema?

Üks parimaid asju selles lavastuses on muusika. Muusika autor on Alan Menken, kes on Disney helilooja ja loonud sellised tuntud muusikalid nagu „Aladin“, „Kaunitar ja koletis“, „Jumalaema kiriku kellalööja“, „Väike merineitsi“, „Herkules“. Tema muusika kombinatsioonis Whoopy Goldbergi komöödiaga originaalfilmist, ongi komöödiamuusikali kullafond!

Teatrisaalis olev atmosfäär pakatab energiast ja on nii lõbus, et võimatu on vastu panna soovile jalgadega kaasa tantsida, seista püsti ja pidutseda! Praegusel ajal vajame seda eriti – vähemalt oma südametes!

Inimesed on sotsiaalsed olendid ja pole mõeldud elama isolatsioonis. Rohkem kui kunagi varem, vajame praegu hetki, mida teiste inimestega jagada. Päris elusat teatrit ei saa kogeda internetist. Seda saab kogeda vaid saalis koos teiste inimestega, kes reageerivad ja tunnevad tundeid meie kõrval. See ühine tunnetamine teebki meist inimesed!