Arvustus. Kommunist olen ja eestlaseks jään
Termin „aus ” mõjub sama õõvastavalt kui „aus luule”. „Head inimesed” mahub kindlasti selle alla. Kuid kummalisel kombel see tükk õõvastavalt ei mõju, pigem liiga publitsistlikult nagu kunagised menutükid „Laudalüürika” ja „Vastutus”. Viimase pealkiri sobiks hästi ka „Headele inimestele”.
Mart Kadastiku esiknäidendi keskmes on nõukogudeaegne noor parteiaktivist Teet (Karol Kuntsel) – ilmselt Kadastiku (snd 1955) põlvkonnakaaslane. Tegu on generatsiooniga, kes suutis nõukogude korra ajal võimustruktuuridesse juba päris sügavale sisse imbuda ja okupatsioonivõimuga kohaneda. („See riik on siin reaalsus.”) Kuid kes säilitas energia ja optimismi ka siis, kui reaalsuseks sai juba üks hoopis teistmoodi riik. Näiteks kümme aastat nooremad selliste dilemmadega enam vastamisi ei seisnud. Ja polnud sel põlvkonnal midagi ühist ka minu vanaema omaga, sest tema astus 1951 samasse parteisse eeskätt hirmust, mitte pragmaatilisel kaalutlusel.
Traagiline erand
„On see halb või hea uudis?” küsib Teedu abikaasa Anna (Marika Barabanštšikova), kui kuuleb mehe parteisse astumisest. Küsimus on retooriline, kuid mitte Anna järeldus: „Aga see koht annab sulle rohkem võimalusi.”
Näidendi lõpp tundub meelevaldne. Säärased tüübid infiltreerusid üldjuhul ka varakapitalistlikus Eesti riigis edukalt, mitte ei kippunud endalt elu võtma. Heaks näiteks on vabas Eestis meediamagnaadiks tõusnud Eesti NSV teeneline ajakirjanik Kadastik ise. Ehkki küllap esines ka selliseid traagilisi erandeid, nagu näidendi lõpp pakub.
Kõik ei kontakteeru süžeega
Kui põlvkondlikkus välja jätta, ei saa lavastust eriti esile tõsta. Kõik, mis selles on teatraalne, ei ole loomulik. Ning kõik, mis on loomulik, ei ole teatraalne. Esimest liiki esindab Teedu surm, mis loomulikult sisendab kaastunnet, kuid enesetapu põhjus jääb õhku rippuma. Venelannast sekretäri järsk lahkumine Eestist ja sama järsk tagasitulek kuuluvad samasse kategooriasse. Meeksi nõia (Ragne Pekarev) ennustused on efektsed ja lisavad muidu argise sisuga näidendisse müstilise dimensiooni. Ent kuna need tulenevad tagantjärele tarkusest ega paku midagi uut, jääb müstilisus ebaveenvaks ega kontakteeru muu süžeega. Parvlaev Estonia katastroofi nii intensiivne käsitlemine jätab kohatu mulje, nagu oleks tegu Eesti iseseisvumise võrdkujuga. Isegi kui autor ja lavastaja seda soovisid, ei soovi normaalne vaataja nii rasvast sotsiaalpornot.
Loomulik on eeskätt näidendi tegelaskonna hoiakute ilmekas kajastamine – küll vaid dialoogide, mitte tegevuse kaudu. Aga head dialoogi on ju ka tore jälgida. („Ma saadaksin su hea meelega perse. Aga seal sa paraku juba oled.”, „Sina hoia oma käed Eesti riigist eemale!”) Lõppstseeni dominandiks tõuseb lava sügavuses sulguv uks kui inimese – olgu hea või halva – elutee lõpp. See on küll samuti teatraalne, mitte loomulik, kuid nii mõjuvat sümbolit peab ainult kiitma. Õnnestunud on ka tüki pealkiri – ühtaegu lakooniline ja sisukas, seda võib tõlgendada nii pilke kui ka mõistva humaansusena. Omamoodi kõnekas on lavastuses kuuldav George Bakeri „In Your Heart” eestikeelne versioon „Kauge aeg”. Kelle jaoks kauge; kelle jaoks kauge, kuid siiski nii lähedane.
Osatäitjatest ei ole põhjust kedagi süvitsi vaadelda, selleks on tükk liiga trafaretne. Välja arvatud üks – Jüri Lumiste ideoloogiasekretär Gustavina. Ta kehastab Teedu vanema kolleegi ja nõuandjana suurepäraselt nõukogudeaegse nomenklatuuri kaksikmoraali. Sest kui kombainer või torulukksepp võis ka sel ajal vabalt välja öelda, mida ta valitsevast vene värgist, korralagedusest, defitsiidist jne arvab, siis juhtkond pidi oma sõnu hoolikalt valima. Lumiste mängus tuleb see eestlastest kommunistide eliidi kahestumine südametunnistuse ja suurte sõnade vahel väga hästi välja, teine plaan avaldub pea igas repliigis. („Kui meie siin ei reageeri, reageerib Moskva.”, „Minu positsioon ei anna mulle ainult õigusi, vaid ka kohustusi.”) Gustav on võimas koondkuju, aga ka usutav individuaalne karakter, näidendi vaimne selgroog, kes mõjutab ka Teetu.
Sotsioloogia ja müstika
Sekretär Niina: „Kuidas sa suudad ennast niimoodi kaheks jagada?”
Teet: „Ma pean suutma.” Iseloomulik on ka Teedust tublisti vanema Gustavi edukas karjäär advokaadina pärast Eesti vabanemist. Ülejäänud tegelaskond mõjub pigem sotsiaalse läbilõikena, mitte iseseisvate karakterina.
Et Vanemuine „Head inimesed” oma kavva võttis, ei tulene ilmselt näidendi voorustest (neid on liiga vähe), vaid autori mõnevõrra skandaalsest persoonist. 2016. aasta veebruaris loobus Mart Kadastik Tartu linna aukodanikuks nimetamisest – üldsuse ja eriti Indrek Tarandi survel, põhjuseks omaaegsed varjunime all avaldatud artiklid Edasis, mis suhtusid Eesti iseseisvuse taastamisse vaenulikult. (Vikipeedias leidub selle kohta mitu kujukat näidet.) Nii võib „Häid inimesi” tõlgendada eneseõigustusena, aga ka patukahetsusena (lõppu silmas pidades).
Kas „Head inimesed” on küllaldane tõestus, et Kadastik võiks asuda teisele ringile ja nüüd teenitult aukodanikuks pürgida? Vastan: ei ole. Näidendil pole piisavat kunstilist väärtust. Kui autori persooni ignoreerida, jääb järele ainult sotsioloogia ja natuke põhjendamatut müstikat. Juhan Viidingu sõnul on kõik kirjanikud igaviku palge ees ajakirjanikud. „Heade inimeste” autor on kohe ajakirjanik. Kompromissiks pakun välja, et Kadastiku võiks valida järgmiseks Tartu linnakirjanikuks. (Ta on avaldanud ka mitu romaani.) See oleks samuti suur tunnustus, kuid kestaks ainult aasta, mitte eluaja. Ka on kirjanik märksa kitsam mõiste kui kodanik, mistõttu ei peaks oponendid teiste elualade esindajate seast end puudutatuna tundma. Hundid oleksid endiselt söönud ja lammas enamvähem paranenud.