fbpx

Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud  “Üritus” esietendus 28. septembril 2015 Vanemuise väikses majas. Kunstnik Kaspar Jancis, osades Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Linda Kolde, Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Ott Sepp, Maria Soomets, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits ja Uku Uusberg.

Näidendi peategelane, tuntud ja tunnustatud näitleja Leofred Luuk on üksteist aastat tagasi teatrist eemaldunud ning teda peetakse surnuks. Luuk lahkus teatrist ootamatult, eriliselt: ta katkestas „Hamleti“ etenduse, sest tundis, et ei suuda olla laval see, kes olla tahaks, vaid et petab publikut. Kas üks näitleja võib endale sellist otsust ja selle otsuse teoks tegemist lubada?

Nüüd toob Luuki Vanasse Teatrisse tagasi tema juubeliüritus. Pealtnäha lihtne juubeli avakõne osutub keerukamaks, kui keegi oleks osanud oodata, ning tõmbab mängu lisaks juubilari kunagisele abikaasale Hellele (Külliki Saldre) ka helitehniku, valgusmeistri, lavameistri, lavastaja ja näitlejad. Käimas on “Hamleti” proovid, kust nüüd tuleb ka Leofredil osa võtta. Luuk näeb taas teatritööd, kuid laval seistes vannub, et ta ei ole tagasi (näitlejana), ometi aga on elus (inimesena olemas).

Lavastuses on Vana Teatri noored näitlejaid, kellel on oma probleemid. Näitlejanna Niina (Jaanika Arum) jääb pidevalt teise näitlejanna Rita (Linda Kolde) varju. Niina tunnustab Ritat, kuigi on näha, et ta tahab olla parem, ning kui selleks võimalus avaneb, teeb ta kõik, et rollid vahetuksid ja lavastaja valiks kõige enne tema, mitte Rita. Kui Leofred Luuk ütleb Niinale, et pole teda kunagi laval mängimas näinud, võtab Niina seda kui tunnustust oma andele –  et ta ei mängi, vaid kehastab rolli tõetruult ehk mängib ilma mängimata. See on näitlejale parimaid komplimente, sest on just see, kuhu tahetakse jõuda, ning noor näitlejanna on kuuldu üle tõeliselt õnnelik. Tegelikult ei olnud Leofred Luuk Niinat lihtsalt kunagi üheski lavastuses mängimas näinud. Niina aga ei taha öeldut võtta otseses tähenduses – talle on tähtis probleem, kuidas oma rolle mängida mängimata.

Sama probleemi ees seisab ka Rita – kuidas suuta mängida mängimata? Ta kurdab, et peab iga päev erinevates proovides ja etendustes  armastama mitut erinevat inimest, kuid tegelikult armastab ta kodus hoopis oma meest. Ühes lavastuses peab ta armastama ning hiljem armastatu surma ette kujutama. See kurnab teda kohtuavalt ja tekitab küsimusi, mis sellise töö tulemusena võib temaga juhtuda.

Lavastuses on huvitav näha ka teatri taustajõudude tegevust, selle tegevuse olulisust, samas nende inimeste omavahelist „maadejagamist“: helimees Kuningas (Margus Jaanovits) ei usalda valgusmeister Mõrva (Markus Dvinjaninov), Kuningas kannab kogu aeg kaelas taskulampi, juhuks kui Mõrv otsustab valgustust mitte sisse lülitada või muid trikke teeb. Repertuaariteatrit vihkav Mõrv on oma jutu ja nime poolest repertuaariteatri mõrv. Ta räägib, kui suur vaimutapamaja repertuaariteater on. Kolm korda päevas peab Mõrv valgust vahetama ja kolm korda tuleb lava vahetada. Eelmise õhtu etenduse lava tuleb maha võtta, siis panna proovideks teine lava ja õhtul uueks etenduseks kolmas lava.

Sellised ja veel mitmed probleemid tuuakse „Ürituses“ rahva ette.  Uku Uusberg on kirjutanud selle näidendi Aivar Tommingase 60. juubeliks. Aivar Tommingas on ka laval juubilar – peategelane Leofred Luuk. Tema rollile tagasi mõeldes  meenus Tanel Jonase Tammsaare-aineline lavastus “Meie oma tõde, meie oma õigus”, kus vana Andrest mängib samuti Aivar Tommingas. Andres vaatab oma elule tagasi ja mõtleb, et teeks enamus asju teisiti, kui on teinud. Sarnane lugu toimub ka “Ürituses”, siin aga vaatab Leofred Luuk oma elule tagasi pisut teises võtmes. Lahti ei mängita kõike, mis toimus kunagi, vaid neid mälestusi annab laval edasi napp tekst. Loomulikult pole lugu sama nagu Vargamäel, kuid sarnasusi siiski leidub. Mõlemas lavastuses kehastab Tommingas meest, kes on mingitel põhjustel elu hammasrataste vahele jäänud. Kui lavastuses “Meie oma tõde, meie oma õigus” igatseb Andres taga Krõõta, siis “Ürituses” Leofred Hellet, mehel on selles loos võimalik veel oma armastust päästa ja seda väljendada, aga Andresel seda võimalust enam ei olnud. Mõlemas loos on armastus seotud kahetsusega ja mõlemas loos suudab  Aivar Tommingas teatripublikut selle seose üle väga tõsiselt mõtlema panna.

Ott Sepale sobib Otto roll väga. Ott Sepp on ju kui teada – tuntud naljamees, kui ta lavale astub, siis hakkab publik tahes-tahtmata naerma. Otto roll tundus esialgu olevat samalaadne. Kuid lavastuse edenedes saame teada, et Ottol on peas ka sügavamad mõtted, ning oleme valmis neid vastu võtma.

Panin tähele, et Jaanika Arumi reaktsioonid, kui ta pidi muutuma vihaseks, kurvaks või rõõmsaks, olid väga tõetruud. Tihti muutus isegi ta nägu mitu korda punasemaks. Ma ei pidanud kordagi kahtlema temas ja uskusin kõike, nagu ta olekski Niina, kes on noor, särtsakas ja töökas näitleja, kuid kahjuks oma kolleegi varju jäänud.

Linda Kolde on oma rollis väga õrn, kuid realistlik näitlejanna. Tal on väga ilus lauluhääl ning see tekitab nukra tunde.

Uku Uusberg, kes on näidendi kirjutanud ja lavale seadnud, mängib ise ka üht rolli –  välismaalasest lavastajat G-d. Niisiis on ta tegelikule lavastajarollile lisaks veel mängult lavastaja.  Uusberg ongi selles osatäitmises väga mänguline. Kergesti ärrituv, enesekeskne, kuid heasüdamlik lavastaja G ajab naerma ka kõige tõsisema inimese, sest tema käitumismaneerid ja väljenduslaad on väga humoorikad. Kõik oma jutud saab ta aetud kahe väljendi –  “What the fun” ja “Okay” – abiga. Just viimane saab lavastuses laia tähendusskaala ja ulatub sealt ka väljapoole – peale sõpradega etendusel käimist kuulen siiani naljakat dialoogi “Okay?“- „ Okay!” ja  sellele järgneb Uku Uusbergi laadis sõrmedelugemine. Alati on tore, kui lavastus hakkab elama ka väljaspool teatrit, siis tundub ta tõelisemana.

Uku-uusbergilikud kujundid ja sõnamängud, ka teistes rollides, annavad sellele lavastusele kahtlemata lisaväärtust juurde. Need panevad mõtlema või lihtsalt naerma. Laval toimuv on tõsine, kohati isegi traagiline, kuid meieni tuuakse see läbi huumori. Huumor pehmendab, kuid ometi selles etenduses tundub, et võimendab lavastuse sõnumeid.

Mulle väga meeldib, kuidas selles lavastuses on kõik läbi mõeldud. Ma ei näe midagi, mis oleks lavale juhuslikult sattunud. Näitlejad ei räägi midagi üleliigset, iga sõna ja detail annab edasi täpselt seda, mida soovitakse. Väga orgaaniliselt mõjub mäng väljaspool lava, alguses tekitab justkui ebamugavustunnet, kui saalis tuled põlevad –  publik ei ole sellega harjunud ja inimesed kipuvad nihelema. Teiseks vaatukseks ollakse sellise mängu sees olemisega juba harjunud. Kuna tegevus ei toimu ainult laval, vaid ka saalis, rõdul, koridoris ning lõpuks näeme ka vilksamisi teatri tagahoovi, on kogu teater sellesse kaasatud. Tekib tunne, nagu viibiksime kummalises proovis, kus ootuspäraselt võimalik osutub tegelikult võimatuks ja selline olukord toob endaga kaasa hulga sekeldusi.

Lavastuses on palju tähtsaid detaile ja sümboolikat. Kui Helle ja Leofred kohtuvad, on neil samad mantlid ehk neil on pikast lahusolekust hoolimata ikka veel midagi ühist ja sarnast. Järkjärgult saab selgeks, et armastus nende vahel on omal kombel kestnud kogu aeg ja Leofred ongi tulnud sooviga oma kunagisele abikaasale Hellele armastust avaldada.

Eriline tähendus on lavale ilmuval punasesse riietatud naisel, kes tekitab Leofredis ehmunud, samas vihast reaktsiooni. Naine on deemonlik, kehastab justkui mängukuradit, võltsmängule meelitajat, kes end näitleja sisse elama asutab ja kellest siis aus näitleja peab võitu saama. Leofred Luuk oli üritanud lahti saada oma mängukuradist, ta oli lahkunud lavalt, sest ei suutnud enam petta ning valetada. Tema viha äkitselt välja ilmunud mängukuradi suhtes on mõistetav. Samas tundub, et välismaalasest lavastaja G pigem armastab kui vihkab mängukuradit. See, et tema lavastatud “Hamletis” on palju võltsi, tuleb välja näiteks sellest, et ta on kasutusele võtnud palju kummalist tehnikat. Hamleti isa vaimu kujutab lavastaja ette “Lamp light of love’na” ehk Meister (Jüri Lumiste) peab minema ehitise sisse, mille otsas on lamp, ja siis näitama valgust, mis jagab armastust. Lisaks tulevad mängu ka saag ja ketaslõikur. Hamlet peab tuntud “Hamleti monoloogi” esitama füüsilise valu pealt: saagima oma jalgu, mis tegelikult on (õnneks!) puidust tehtud valejalad. Leofred Luuk, kes on just „Hamleti“ etendust katki jättes lavalt lahkunud, satub tagasi tulles taas „Hamletisse“, sellesse lavastaja G poolt dirigeeritavasse, justkui selleks, et mängukurat saaks tema üle naerda.

Mängukurat esineb lavastuses veel teises tähenduses: ta on pugenud Ottosse ja Kuningasse, kes  käivad koos kasiinos mängimas, sest neil on sõltuvus, millest nad võitu ei saa.

Loo lõpp on efektne: lavale kõrgub suur Leofred Luuki kuju, mille alt paistavad välja tema jalad, ning mõni hetk hiljem lahkub mees ise oma kuju juurest. Leofred Luuk on oma suursuguse monumendi ja nime alla jäänud. Teda ennast ei tunta kui inimest, vaid ainult kui näitlejat, tippnäitlejat Leofred Luuki.

Kui lavastuses püüab Helle Leofredile kinnitada, et sõna „üritus“ tähendab nurjunud katset, siis Uku Uusbergi „Ürituse“ puhul  ei kehti see definitsioon mitte mingil juhul. Nõustun täiesti Madli Pestiga, kes oma arvustuses on öelnud: “Kokkuvõttes on „Üritus“ erakordselt mitmetahuline, pakkudes äratundmisrõõmu teatrigurmaanidele, naudingut näitlejamängust ja soovi korral ka lihtsat suhtetragikomöödiat.” Mõtlemisainet, ja mitte vähe, leiavad siit tõesti kõik teatrikülastajad olenemata soost, vanusest, haridustasemest.  Minu puhul see kõik, mis ühte lavastusse on pandud, ei jõudnud kohale kohe, oli tunne, nagu oleksin näinud midagi erakordset, mida pole võimalik ühekorraga hoomata. Sellist lavastust võib vaadata üha uuesti ja uuesti, sest iga kord tekivad uued mõtted ja torkab silma midagi, mis enne kahe silma vahele jäi. Ja veel võin kinnitada: näitlejad, nad kõik, mängivad mängimata – ausalt!

 

Laura Saks, Tartu Tamme gümnaasium