fbpx

Kujutage endale ette 1920.-30. aastate Pariisi. Sigaretisuitsust, džässist ja koketsetest femme fataledest läbiimbunud muretut paika, mis oma vaieldamatust pahelisusest hoolimata oli siis ja on ka praegu armastuse pealinn. Kuid kas tõeline armastus on väärt lõbust loobumist? Kes on sõbrad, kes vaenlased? Kas üldse saab kedagi usaldada? Valitseb moraalitus, hõlbuelu, konflikt romantika ja iha vahel. Jääb üle vaid loota, et roosadest pilvedest maa peale tulek ei ole liiga valulik, sest selline elu ei saa igavesti kestma jääda. Tuleb teha valikuid ja kuulata enda südame häält. Seda kõike ilmestab ja saadab balletietenduses Ameerika helilooja George Gershwini mitmekülgne muusika, kuid kõlab ka teiste heliloojate teoseid, näiteks lavastuse algus- ja lõpuloona Sidney Bechet „Petite Fleur“. Tänapäevase elemendina mõjuvad valgetele paanidele kuvatavad hiigelsuured mustvalged kuulsate pariislaste näopildid, mis veelgi sisendavad tunnet, et saalis liigub ringi see müstiline Pariisi vaim, mida kindlasti publikust nii mõnigi otsima oli tulnud. Ka koreograafia on kaasaegne: kõik liigutused ei ole ehk nii „ilusad“ kui mõnes traditsioonilises balletis, kuid see kindlasti ei häiri, vaid mõjub hoopis värskelt ja inimlikult. Ei saa ju baleriinideltki oodata vaid varbaotstel hõljumist.

Balleti kui füüsilise lavastuse lahtimõtestamisel on tähtis roll sisu mõistmisel. Etenduse libreto autor ja kunstnik Mare Tommingas on kirjutanud: „Tegelikult on „Kesköö Pariisis“ lihtne armastuslugu. Võib ka öelda, et see on kaasaegne romantiline ballett, kus ei puudu armastuskolmnurk ja intriigid.“

Armastuslooga ongi kahtlemata tegemist. Tänavalaterna valguses kohtuvad noormees ja neiu: Morris (Alain Divoux) ning Rose (Raminta Rudžionyte). Mõlemad noored, naiivsed, maailma pahedest veel puutumata. Nende vahel silmapilkselt tärkav armastus ei saa loomulikult kulgeda takistusteta. Morris kui heausklik noormees, nö „puhas leht“, laseb linnal end kaasa kanda, ahmib nii head kui halba endasse. Oma teekonnal öises Pariisis kohtub ta mitmete sel ajastul elanud silmapaistavate kultuuritegelastega, kellest igaüks omal moel jätab talle jälje. Morris ise tahaks vaid tagasi saada oma Rose´i, kes selles meeletus virvarris korraga kadunud on. Ehkki ta aeg-ajalt silmapiiril vilksatab, ei suuda noormees tüdrukule piisavalt lähedale pääseda ja nii kaob Rose üha uuesti. Kuid loodus tühja kohta ei salli: peagi keerleb Morrise ümber juba keegi teine. Miss Blacki (kujutatud on Josephine Bakerit, tantsib Tarasina Masi) kavatsused on sama tumedad kui tema nimi, end süütu Morris ei oska seda aimata ja laseb naisel end ümber sõrme keerata. Silmakirjalikkuse äratundmine võib keeruline olla ja kirju maailm ajab pea sassi ka tänapäeval- selle mõistmiseks ei pea olema kogenud elu eelmise sajandi esimese poole Pariisis.

Antipaatse võimuihara tegelasena on kujutatud lavastuses ka maailmakuulsat sürrealisti Salvador Dalí (Diego Cardelli). Kavalalt üleolev muie näol, püüab ta Morrist üha uuesti ja uuesti endale allutada. Füüsiline sõnum üleolekust ei saaks olla selgem. Ekstravagantselt riides Dalí tirib noormeest sallist, ronib talle põlvedele ning lõpuks katab kaelarätiga ka tema näo, muutes Morrise sarnaseks sürreaalsete taustkarakteritega, kelle sukastatud pead mõjuvad algusest peale pahaendelistena. Ka Rose satub Dalí võrku: tema mõjuvõim ulatub kõikjale.

Aadlisuguvõsast pärit Itaalia juurtega moelooja madame Elsa Schiaparelli (Amy Bowring) korraldab laval moeshow, sametkleitides võluvad tantsijannad täidavad oma sarmiga kogu lava. Kõik toimub kiiresti, ühed tüdrukud kaovad, teised tulevad. Metropol ei maga kunagi. Korraga tundub, et mannekeenid on muutunud kellekski, kes meelaste liigutuste, satäänpesu ja mesimagusate naeratustega paljastavad noormehele hoopis Pariisi varjatumat, punastest laternatest valgustatud poolt. Millised poosid, millised liigutused! Selline kelmikus on küll ootamatu, ent lavastuse temaatikat arvestades ei saa seda siiski ebasobivaks pidada. Mainides madame Elsat, ei saa unustada ka laval tema saatjana kujutatud Romani (mõeldud on kunstigeeniust Ertéd, tantsib Jack Traylen), kes reaalselt oli äärmiselt andekas, kuid kelle tegelaskuju lavastuses eriliselt silma ei paistnud.

Tundub, et pea kõiki kujutatud kuulsaid kultuuritegelasi oli publikule tutvustatud halva nurga alt, vastandades neid selgelt kahele heale peategelasele. Siiski oli lisaks Morrisele ja Rose´ile veel üks tegelaskuju, kelle soolonumber halvaendelisust ei sisendanud. Minu lemmikhetk lavastuses saabus siis, kui rambivalgusesse tuli J.B. (Brandon Alexander). Sensuaalsete liigutustega šokolaadikarva ingellik kuju ilmus täiesti ootamatult, kuid seda enam oli ta kirsiks tordil. Lumivalgetest sulgedest lehvikute sabaks seadmine kutsus esile ka publiku ainukese naeruturtsatuse kogu etenduse jooksul, kuid seegi ei rikkunud tekkinud maagilist aurat. Üllataval kombel oli just Brandon Alexander ainuke tantsija, kes etenduse lõpul kummardades küll esireas seisis, kuid kellele lilli ei ulatatud. Ilmselt oli siiski tegemist juhusega.

Kes teab, kas just tolle meesingli ilmumine tõi juba kaootiliseks kujunenud süžeesse pöörde, kuid lavastuse lõpus ilmus korraga jälle välja Rose, samas kleidis ja sama armas. Vahepeal poleks justkui midagi juhtunud. Morris haaras õrnalt tal käest, üheskoos pöörasid nad publikule selja ja kadusid. Võib-olla igavikku, võib-olla üksnes homsesse, kuid igatahes koos. Kuidas saakski teisiti, jutt käib ju ometi armastuse pealinnast.

Pärast etendust sõitsin rattaga koju ja täiskuu valgustas mu teed. Korraga ei tundunudki õhtune Tartu kesköisest Pariisist nii erinev. Ainult pahelisust ja silmakirjalikkust on siin vähem ning rahu rohkem.

 

Hanna Marrandi, Hugo Treffneri gümnaasium, 11. klass