fbpx

Kalevipoeg arvustus

Kes on Kalevipoeg? Meie rahvuskangelane? Suur mees, kes mööda Eestimaad  oma vägitegusid tegi nii, et rahvasuu temast lugusid luuletama jäi? Vägilane, kelle tegevusest legende on loodud nii mägede kui jõgede kohta kõigis Eestimaa paigus?  Vanemuise teater on toonud selle suure kangelase seiklused teatrilavale.

Minu kokkupuuted “Kalevipojaga” olid seni olnud vaid sellised, et ma põgusalt paksu eepost viieaastasena lehitsenud olin, siis kui suur kurbus peale tuli. Eepost läbi lugenud pole ma kunagi. Ilmselt ei olnud ma mõelnud ka sellele, kuidas oleks nii mahukat teost värssides lugeda. Muidugi teadsin paljusid legende ja lugusid, kus Kalevipoeg kündnud, maganud või kuhu mõõga kaotanud. Siili õpetussõnad serviti löömise efektiivsuse kohta on vist igale eestlasele kui kaerajaan, sa lihtsalt tead seda. Niisiis läksin teatrisse suure huviga, sest juttude ja lugude kuulamine on mind alati paelunud.

Saali sisenedes tekkis tunne, nagu oleks metsa sattunud, lava oli puid ja kilest tehtud lehti täis. Kujundus oli tõesti muljetavaldav, metsaalune nägi väga tõepärane välja. Kogu etenduse jooksul meeldis mulle see, milliseid lavastuslikke lahendusi oli leitud. Pean silmas seda, et näiteks mõõga jaoks ei kasutatud ühtegi rekvisiiti, vaid seda mängis üks näitleja. Meeldis ka siil, kes ei olnud sugugi tavaline hallikirju  pusa, vaid valge ning temale tehtud kingitus okaskasuka näol oli silmapaistvalt suur ja uhke. See justkui rõhutas siili olulisust. Kostüümid, muusika, valgus ning lavakujundus aitasid loo jutustamisele väga palju kaasa ning muutsid loo jälgimise põnevaks, naljakaks ja haaravaks. Kiidusõnad kunstnik Kristjan Suitsule.

Näitlejad tegid minu meelest väga head rollid. Ilmselt on päris keeruline eepost sõna-sõnalt peast lugeda, teksti mõtet erinevate võtete ning vahenditega rahvale edastada, olla sealjuures füüsiliselt hoogsalt tegus ning märgata ja arvestada kaasnäitlejaid. Kõige rohkem imetlesin Anu Lampi jutustaja rollis, kellel oli ilmselt terve eepos peas. Tõesti võrratu oli vaadata ja kuulata, kuidas näitleja nii pikka teksti soravalt ja huvitavalt ette kannab. Mina ja minu koolikaaslased ei kujuta ilmselt ette sedagi, et peaksime eepose läbi lugema.  Peategelanegi hunnitu, kui nii võiks öelda.  Oma mõtetes olen ma Kalevipoega alati suure, tugeva ning valgepäisena ette kujutanud. Karl Laumets oli pisut teistsugune, kuid minu arvates mängis suurelt ja ma jäin uskuma, et jah, siin laval oligi Kalevipoeg.

Kui midagi ette heita, siis ehk seda, et etendusel oli kolm vaatust, mis olid suhteliselt lühikesed. Minu jaoks oleks piisanud ka ühest vaheajast ja kahest veidi pikemast vaatusest. Värssteos nõudis pingsat jälgimist ning alguses võttis harjumine päris kaua aega. Kui siis elasin laval toimuvasse sisse ning tegelastele kaasa, tuli paus. Vaheajal läks mõte uitama ning raske oli uuesti järjele saada.

Lõpuks võin öelda, et sain “Kalevipoega” vaadates väga hea kogemuse ning suure elamuse. Kartsin värssides lugu, kuid see ei olnudki nii hull.  Etenduse lõppedes oli natuke kergendustunne, et läbi sai, tundus, et venis pisut liiga pikaks. Samas jäi see lugu mind kummitama. Mitu päeva hiljemgi tabasin ennast Kalevipojast või mõnest etenduses nähtud kohast mõtlemast. Eriti hea oli see, et me pärast koos õpetajaga näidendi üle arutasime, tänu sellele said paljud asjad selgemaks. Näiteks hakkasin mõtlema, milline karm ja tahumatu ning julmgi Kalevipoeg tegelikult olla võis ja kuigi ma tean, et teda ilmselt päriselt olemas ei olnud, siis kuskilt peavad need lood ju pärit olema. Kust mujalt eestlased need lood välja mõtlesid, mingisugune eeskuju või iidol neil kindlasti oli. Või siis inimesed tahtsid, et oleks.

See oli hea etendus, huvitavalt ja hoogsalt esitatud. Oleks pidanud ise enne teatrisse minekut looga lähemalt tutvuma, aga samas on mul hea meel, et Vanemuise teater annab suurepärase võimaluse  eepost kuulata ja vaadata.

SAALE LIISBET TÕRV