fbpx

Ürgeestlust esile tõstev ülistuslaul

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kangelaseepos „Kalevipoeg“ kolmes vaatuses
Lavastaja ja dramatiseeringu autor Karl Laumets
Kunstnik ning video- ja valguskujunduse autor Kristjan Suits
Helilooja Robert Jürjendal
Valguskonsultant Rene Liivamägi
Liikumiskonsultant Marika Aidla
Etenduse juht Siim Sareal
Osades: Anu Lamp (Tallinna Linnateater), Karl Laumets, Tanel Jonas, Piret Laurimaa, Karol Kuntsel, Riho Kütsar, Piret Krumm ja Marika Barabanštšikova
Esietendus 10. märtsil 2018 Tartu Sadamateatris
Külastus toimus 19. oktoobril 2018 Tartu Sadamateatris

Noor näitleja Karl Laumets on lavastanud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kangelaseepose „Kalevipoeg“, olles samuti ka selle dramatiseeringu autor. Debüteeriva lavastajana on Laumets julgelt haaranud rahvuseepose tõsised teemad, et nende võlu ja valu huumori kaasabil publikuni tuua. Nõnda avaneb vaatajale muheda huumoriga lugu uljast ja uudishimulikust Kalevipojast, kellest kasvab tasakaalukas ja südametunnistusega isamaalane.

Laval rullub lahti Kalevipoja valitsejaks saamise lugu koos kangelase nähtava vaeva, tunnetatava iha ja kannatuste ning hinge piinava rahutusega. Selle eesti rahva identiteeti kuuluva Kreutzwaldi eepose on noor lavastaja Karl Laumets julgelt ja võimsalt teatrilavale toonud, et hoida inimesi unustamast eestlaslikku ürgsust ja muinasjutulisust. Rahvuseepose ettekandmine on laval vapustavalt nutikalt lahendatud.

Lavastuses on tervelt 35 täitmist vajavat rolli, kuid lavategevuses osalevaid näitlejaid on kõigest kaheksa. Rollivahetusest on pääsenud kogu tegevustikust ülevaadet andva Anu Lambi jutustaja ja Karl Laumetsa Kalevipoeg, teised näitlejad teevad etenduse jooksul vähemalt kolm rolli. Kehastatavate tegelaste paljusus kogu loos paneb näitlejad olukorda, kus nad peavad rolli võimalikult meeldejäävaks tegema, sest iga tegelaskuju on tervikpildi kujunemisel oluline. Kõigest hetke laval viibiva tegelase maneeridele ja hoiakule on tihti vint peale keeratud, et pakkuda publikule head huumorit ja põnevust ning seeläbi hoida neid jutustusega kursis. Olukorrad ja tegelased vahetuvad kiirelt, kuid näitlejate sujuv koosmäng teeb etenduse nauditavaks ja lisab teatrielamusele väärtust.

„Kalevipoja“ eepos on tihedalt seotud looduse ja lindudega, mistõttu tuleb kiita nii visuaalsete detailide kui ka teksti eest vastutajate imepärast loodustunnetust. Hämmastavalt detailselt ja nüansirikkalt esitletakse publikule tedremängu ning müstilisena tundub kogu kunstnike tehtud töö. Terve etenduse aja kestab tunne, nagu oleks sattunud loodusfilmi võtteplatsile keset ürgset Eestimaa metsa. Sellise tugeva kohalviibimistunde tekitamise ja eestlasliku maa-armastuse äratamisega publikus tundub lavastuse eesmärk juba esimese vaatuse lõpus olevat saavutatud.

Anu Lamp on lavastuse vedur. Tekst kantakse laval ette värsivormis ning enamjaolt teeb seda jutustaja. On imetlusväärne, et Anu Lamp selle regivärsirütmi kõrval edastab ka mitmete lindude tarkusi ja teateid, juhatades need sisse igale sulelisele iseloomuliku linnulauluga. Oma rollis on Anu Lamp äärmiselt kaasaelav Kalevipojale ning üldiselt kogu laval toimuvale: näitlejanna emotsioonirikas miimika on nähtav ka tagumistes ridades. Näitlejannale on andeks antavad paar komistust tekstiga etenduse lõpus, mis võivad olla suure pühendumuse ja hingestatuse tagajärjeks. Kuna Lambi hääl on madal ja pehme, kuid piisavalt terav, ning teksti edastamine äärmiselt värvikas, siis sobib Tallinna Linnateatri näitlejanna imeliselt seda rolli täitma.

Kummalise ja koomilisena tundub Karl Laumets Kalevipojana: pikk ja kleenuke tumedapäine poiss, tulevane valitseja, jääb laval visuaalselt alla oma vendadele. Heledapäine ja turskem Tanel Jonas Kalevipoja keskmise vennana tundub siiski rohkem sobivat rahvuskangelast kehastama kui tema vennaks olema. Siiski võib sellises rollijaotuses peituda tänapäeva ja ajalugu ühendav teadlik valik, et kangelane ei pea tingimata olema suure kondiga „kapp“, vaid selleks sobib igaüks. Kiviheitmisel loeb siiski ainult hea füüsiline vorm. Loo lõpus saab noorukist mees, kes enam mõtlematult tegudele ei torma, kuid langeb siiski tehtud vigade küüsi ja loobub võimust.

Näitlejatöös tehakse palju ära inimkehaga, liigseid rekvisiite kasutamata. Lava põrand on täis tumeda sahiseva kileja materjali puistet, milles liikumine kannab endaga kaasas helisid ning mille saputamine ja keerutamine mõjub efektsena, näiteks kujutades maa kündmist. Eriliselt tõuseb kohe alguses esile Piret Laurimaa kehastatav Linda, kelle pea- ja jalaliigutustest tunneb ära tõelise tedrekana. Samuti on esimeses vaatuses kujutatud suguakt esitatud äärmiselt elavalt ja suurelt. Marika Barabanštšikova mõõk on liikumatu, kuid häälekas, ning tal puudub nägu, mis teeb ta teatud määral müstiliseks. Uhkelt ja hirmuäratavalt mõjub Riho Kütsari mängitav Sarvik, kellel lisaks suursugustele sarvedele on ka kehastaja suurepäraselt moonutatud hääl. Žestikuleerimisega lisab lavastusele särtsu Soome tuuslar (Karol Kuntsel) ning armastuse tulist lõõska tutvustab Saarepiiga (Piret Krumm).

Kunstilist poolt vaadeldes on ülimalt haarav valgusinstallatsioonide ja inimkeha kooskõla, mida saab näha näiteks Kalevipoja rännakus üle mere. Üldse on valgusemäng olulisi ruumilisi efekte loov ja imetlust pakkuv komponent lavastuses, muutes seda elavaks ja erksaks. Suursugusus on lahendatud eestlaslikult: kokkuhoidvalt, kuid mitte koonerdades. Kostüümid on lihtsad, kuid nende juurde kuuluvad detailid ootuspäraselt ülepakutud (pilku köidavad siili kasukas ja sarviku sarved). Kalevipoja lauavirna leiab lavalt otsapidi maasse löödult, kujutades kord müstilist metsa, kord jalgealuse maa eest võidelnud rahvast.

Säilitatud on värsivorm ning dramatiseeringuga pole täielikult kaotsi läinud ei Kreutzwaldi kirjutatud eepose sisu ega tähendusrikkus. Linda pisaratest Ülemiste järve lavale ei teki, kuid selle puudumine jääb märkamata lennuka tegevustiku tõttu laval. Kui tegevustikku koos nüanssidega edasi andvat regivärsijoru ei suuda enam jälgida ning sellest arusaamine muutub kaelamurdvaks, siis lavaline tegevus köidab igatahes pilku. Mõnel korral aitaks laval toimuvast arusaamisele kindlasti kaasa ka eelnev tutvumine „Kalevipoja“ tekstiga. Tähelepanu väärib äärmiselt kerge ja dünaamiline liikumine laval ning kaunid ürgsed looduselemendid, mis tugevalt ning pigem heatahtlikult ülistavad, kui rõhutavad, eestlasi kui maarahvast. Pikk rahvuseepos saab imelise visualiseeringu aluseks, olles eeposega sarnaselt pikk, kuid kindlasti mitte lohisev. Pigem on Laumetsa lavastajadebüüdina valminud teos hoogne, rütmikas ning hoolikalt lihvitud rõhuasetustega.

Lavastuse viimane vaatus on sisult tõsisem kui eelnevad kaks. Kalevipoja kannatustega kasvab publiku kärsitus lõpplahenduse ootamisel: milliseks kujuneb Kalevipoja käekäik? Äärmiselt liikuvale ja tundelisele loole pannakse väärikas punkt, rikkumata eestlaste ja Kalevipoja identiteeti, vaid ärgitades huvi tundma Kreutzwaldi kirjutatu vastu ning lugu pidama jalgealust esivanemate vabaks võideldud maad. Lavastus pakub teatrielamuseotsijale oodatust rohkematki.

Renar Kihho