fbpx

Mõtteid „Hedda Gablerit” vaadates


Tundes huvi Vanemuise draamalavastuste vastu, langes minu valik etendusele „Hedda
Gabler”. See näitekirjanduse kullafondi kuuluv teos esitati esmakordselt 1891. aastal
Münchenis ja Eestis on seda lavastatud viiel korral. Käisin etendust vaatamas Vanemuise
väikeses majas 16. novembril 2017. aastal. Sel korral oli nimirollis Piret Laurimaa, teistes
osades Karol Kuntsel, Margus Prangel, Külliki Saldre, Maria Annus, Jüri Lumiste ja Ene
Järvis. Etenduse lavastaja Mehis Pihla on lavakunstikooli 27. lennu lõpetaja ja töötanud nii
näitleja kui lavastajana.
Teatritükk räägib kõrgist, egoistlikust ja enda tahtmist tagaajavast naisest, kellele ei
meeldinud väikekodanlik elustiil, kuhu ta sattunud oli. Tüki arenedes omandab Hedda teiste
tegelaste üle üha rohkem mõjuvõimu, aga lõpus, langedes ise lõksu, mille ta oma
ambitsioonikate tegudega punus, sooritab ta enesetapu. Etenduse üleüldine meeleolu on
kohati rõhuv, muidu lihtsalt kurvameelsusele kalduv.
Piret Laurimaa suutis minu arvates suurepäraselt tabada peategelase uhket ja kõrki iseloomu.
See väljendus hääletoonis ja näoilmetes, mis mitmelgi korral andis vaatajale vägagi teravalt
mõista, et Hedda omab kõigi ja kõige üle kontrolli ning teised on vaid ussikesed tema jalge
all. Eriti meeldis mulle stseen, kus peategelane lamab diivanil elutu näoilmega, samal ajal kui
tema mees rõõmust hõiskab, et nad saavad lapse, ja väänab rõõmu käigus igatpidi Hedda
keha. Kõrvalosalistest nautisin enim Jüri Lumiste assessor Bracki, kes alguses jättis kui
sõbraliku ja väga korraliku meesterahva mulje, ent etenduse käigus tuli üha enam esile tema
kuri iseloom. Hedda meest mänginud Karol Kuntsel sai hästi hakkama noore ja entusiastliku
teadlase kehastamisega, aga kohati tundus, et ta reaktsioonid olid veidi üle pingutatud ja ta oli
sageli kas ainult rõõmus või segaduses. Margus Prangli esitatud sotsioloog Eilert L vborg oli
ka suurepäraselt välja näideldud. Eriti mõnus oli vaadata, kuidas ta oma tundeid ei
kontrollinud ja etenduse käigus üha rohkem avanes ja meeleheitlikumaks muutus. Ainsana
võib ette heita tema pidevalt negatiivset meelestatust. Kõrvalosatäitjad omasid igaüks kindlat,
muutumatut maailmavaadet, toetades suurepäraselt peategelaste karaktereid. Kõik näitlejad
liikusid laval vabalt ja loomulikult ning nende diktsioon oli selge ja puhtas.
Lava oli täidetud tihedalt esemetega ja minu arvates oli see hea käik, sest näitlejad olid
piisavalt osavad neid rekvisiite pidevalt ära kasutama. Ees paremal oli diivan ja tugitool, kus

sageli istuti, kaugemal vasakul oli töölaud, mille juures tihiti käidi, vasakus ääres oli väike
laud jooginõuga (mida sageli kasutati) ja lillevaas, kus peategelane käis lilli lõhkumas. Lava
tagaosa oli kaetud klaasseinaga, mis koosnes ruutudest ja kahest sissekäigust. Kõiki
dekoratsioone kasutati ära ning nende paigutus jättis mulje, et tegevus toimubki suures ja
uhkes majas.
Ehkki eriefekte väga palju ei olnud, olid need meisterlikud ja etenduste meeleoluga
kooskõlas. Püssilasud, mida oli võimalik ette näha, olid väga valjud ja ehmatavad. Jäi mulje,
et lastigi just tulirelvast. Kogu etenduse ajal oli laval sume, silmale sobilik valgus, mis
mõnikord suunati vastavalt vajadusele tegevuse rõhutamiseks.
Publik saalis elas etendusele kaasa, kohati kuulsin isegi nuukseid, emotsioone ei hoitud tagasi.
Mulle meeldis dramatiseering seetõttu, et näitlejatöö kaudu olid probleemid hästi välja
toodud, laval toimuv oli loomulik.
See näidend kõnetas inimesi, kes naudivad intriige, ja soovitan vaatama minna ka neil, kes
hindavad suurepärast näitlejatööd.

Oliver Daniel, 11. klass