fbpx

“Faust”

Vanemuise teatri lavastus “Faust”, mille lavastaja on Hendrik Toompere, on lavastaja sõnul vahend segaduste lahti mõtestamiseks. Oleviku, mineviku ja tuleviku pärast muretsemine, elu mõtte otsimine ning hetkes elamine on lavastuse läbivad teemad, mis haakuvad kindlasti ka tänapäeva tavainimese igapäevaste mõtetega. Kindlasti ei kõneta see lavastus kõiki inimesi. Kõigis inimestes on natuke Fausti, kuid erineval hulgal. Sisemise Fausti olemasolu aitab lavastuse mõtet paremini mõista.

J.W. Goethe värsstragöödia ei anna emotsioonide osas absoluutselt armu. Tragöödia nimetuse on lavastus igati välja teeninud. Kohe etenduse alguses saavad vaatajad aru, et Faust on endaga pahuksis ja ülimalt väsinud, tüdinenud reaalsest maailmast ja soovib kogeda midagi üleloomulikku. Faust on valmis endalt elu võtma ja vaevleb tugeva eksistentsiaalse kriisi käes, kuid temaga koos jalutuskäigult kaasa tulnud puudel, muutub öösel musta mantliga ülemeelikuks Mefistofeleseks, kes on tegelikult saatan. See on Faustile uue elujõu allikas ning nendevahelise lepingu tagajärjena saab Faustist jälle noor mees, kelle jaoks ei piirdu maailm enam ainult tema töötoaga. Lepingul on ka tumedam pool, kui Faust on jälle õnnelik, on ta elu läbi ning tema hing on Mefistofelese oma.

Koos Mefistofelesega satuvad nad paikadesse, mis võivad tunduda Goethe kirjutatud raamatuga täiesti vastandlikud. Võrreldes raamatu tumeda ja rusuva olustikuga, on etenduses kõik väga valge ja puhas. Nõiaköögi asemel näeb etenduses valget ja puhast keemialaborisarnast ruumi, kus “ahve” kehastavad kaks noormeest on lavale toonud oma kriiskamise, haiglaste liigutuste ja seosetu tekstiga hulluse kõige kõrgema taseme.

Peale Fausti ja Margareta, 14-aastase kauni tütarlapse kohtumist hakkab sündmustik väga kiiresti edasi liikuma ja tegelaste emotsioonid muutuvad hüppeliselt. Depressioonis Faustist saab reaalsust eitav armastaja, Mefistofeles hakkab Fausti jaoks täitma kohati muretseva ja noomiva vanema rolli. Margareta kahtlused süvenevad veelgi ja Marta, Margareta naaber, kes kuuleb Mefistofeleselt oma mehe surmast, muutub leinavast lesest pealtnäha elunautijaks, kuid on aru saada, et kange pealiskihi all on veel kahtlusi. Tegelaste sisemised konfliktid koguvad hoogu nagu vaikselt lähenev torm, mis saab kulminatsiooni etenduse teises pooles, kui kõik on oma sisemisele hullusele alla andnud. Kõik peale Mefistofelese, kes vahetab justkui Faustiga kohad. Mefistofeles on etenduse lõpuks see, kes peab Faustile meelde tuletama, mis on tema tegelik saatus. Lõpuks jõutakse ringiga tagasi alguse meeleheitlikku olukorda, kuid nüüd on Faust sellega leppinud. Leping saatanaga sai talle saatuslikuks, kuid ta tegi selle valiku teadlikult.

Sellise mitmetasandilise teksti edasi andmiseks on vaja väga sügavat näitlejapoolset pühendumust. Fausti mängis Andres Mähar, kes etenduse alguses tundus kohati natuke puine, kuid sündmustiku arenedes oli tema lavalises olekus tunda Fausti sügavat lootusetust ja meeleheidet, mis ühel hetkel muutub maniakaalseks armastuseks ja üleolevuseks. Fausti rolliga samasse kategooriasse sobib Margareta, keda mängis Marian Heinat. See roll oli kindlasti üks raskemaid selles etenduses, kuna kogu tema osa oli täiesti huumorivaba ning 14-aastase ülimalt jumalakartliku neiu kiiret üles kasvamist on keeruline mängida nii, et näitlemine ei muutuks võltsiks. Heinat on kindlasti teinud ära suure töö, et sellesse rolli sisse minna, kuid kohati jäi minu jaoks tema versioon Margaretast liiga pealiskaudseks. Etenduse lõpus siiski olukord paranes.

Mefistofelest mänginud Reimo Sagor oli täiesti ootamatu. Selline Mefistofelese kehastus oli minu jaoks täiesti erinev raamatut lugedes tekkinud kujutluspildist, kuid nüüd ei kujuta ma enam seda tegelast kuidagi teistmoodi ette. Täielik üleolevus, bravuurne, kuid kohati ka vulgaarne käitumine ning teatav hüperaktiivsus tõmbasid käima nii teised näitlejad laval kui ka publiku saalis. Veel üks positiivne üllatus oli Linda Kolde mängitud Marta roll, kelle puhul tegi võlts olek tegelaskuju väga usutavaks. Abikaasa leinamisest sai viha ning kohati isegi liigne enesekindlus võrreldes Margareta tagasihoidlikkusega mõjus hästi. Veel peab kiitma Kolde mängitud ebaadekvaatses olekus nõida Volbriöö unenäos, kes oma vähese tekstiga mängis kõik tegevused väga veenvalt välja ja oli oma rollis sajaprotsendiliselt sees. Ülejäänud näitlejad (Veiko Porkanen, Priit Strandberg, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Jaanus Tepomees) tegid samuti väga hea töö, üldiselt oli kõikide rollide edastus huvitav ja veenev. Etenduse alguses tundusid näitlejad kuidagi hajevil, kuid lõpuks olin kõigi sõnadest ja tegudest täiesti haaratud.

Toompere pole lavastuses midagi raisku lasknud, kuid midagi pole ka üleliia. Alustades teksti redigeerimisest ja lõpetades heli- ja valguskujundusega oli kõik täpselt paigas. Goethe kirjutatud teost on väga raske nii lugeda kui ka näitlejatel ette kanda ning mõtete selgemaks väljendamiseks tehtud väljajätmised tasusid ennast ära.

Lavakujundus tekitas huvitavaid meeleolusid. Etenduse alguses kujutatud Fausti rustikaalne töötuba polnud just kõige korralikum ja puhtam, mis oli väga hea kontrast valgetele võlvkaartele, mida liigutati vastavalt vajadusele, et anda edasi erinevaid stseene Fausti teekonnal. Ka valguskunstnike töö on vilja kandnud. Liikuvad prožektorid tekitasid lavale juurde mitmeid dimensioone ning taustale kuvatavad joonised ja liikuvad maalid tekitasid uusi emotsioone ja mõtteid. Helikujundus oli kohati hektiline, kuid andis edasi ka süngeid ja kahtlevaid emotsioone.

“Faust” on lavastus otsijatele. Etendusest saab mõtteainet näiteks siis, kui otsida armastust, iseennast, kättemaksu, elu mõtet – siin piiranguid ei ole. Lavastusest võib leida endale südamelähedasi hetki igaüks: mõni kogeb sügavamõttelist elu eesmärgi leidmise ilmutust, teine leiab mõne äratuntava iseloomuomaduse oma tuttavate hulgast. Sellel lavastusel pole piire. Isegi kui on, siis need kõik ületatakse. Täiesti hullumeelsed tegelased ja stseenid ning lõpmatult sügav tekst lõhuvad seinad, mis takistavad iseendas rohkema kui tavalise inimese nägemist. Igaühes meis on erineva näoga ja erinevas eluetapis Faust.

Marta Külaots