fbpx

Lihtsuses peituv…

Mida teha, kui peale mesinädalaid ollakse juba väsinud oma abielust? Mida teha, kui oled kade teise inimese kirjutatud teose peale ja selle teose ainuke eksemplar satub Sinu kätesse? Või kui oled kaotanud oma kirjutatud teose enne selle päevavalgele toomist ja Sul pole koopiat – kas taastaksid selle mälu järgi, üritades veelgi paremini teha või lööd käega kõigele? Kui inimene on ilus ja tark, aga kade nagu uss – ise ei saa, aga teistele ei anna ehk teisisõnu – kas armastuses on kõik lubatud ja kas see on üldse armastus? Mis siis saab kui teiste inimestega manipuleeritakse, suunatakse neid enda soovide ja tahtmiste järgi käituma? Kuidas suhtuda lähedasse, kes on seest mäda ja läbi ja lõhki halb, kuigi ometi Sulle lähedasem inimene armastab teda ülekõige? Kuidas suhtuda oma ülemusse, kes ilmselget Sind ei salli? Kas loodud teos võib olla inimestest, elust tähtsam?

Nii palju erinevaid mõtteid tekkis ühel noorel inimesel peale Vanemuise „Hedda Gableri“ etendust Vanemuise väikese maja ees trepil seistes. Kaks tundi ja nelikümmend viis minutit. Nagu niuhti läinud. Nii palju tundeid ja emotsioone. Teatrietendusele minnes poleks ma eales aravanud, et tulen välja selliste emotsioonidega. Etendusele minnes polnud mul mingit muud taustainfost kui see, et see kuulub „Kord elus lugeda või vaadata“ nimekirja. Ei olnud ma raamatut lugenud ega filmi vaadanud, veel vähem etendust näinud. Olin vaid kuulnud, et kord elus peab seda nägema.

Etendus oli väga lihtsalt üles ehitatud, mis mulle väga meeldis. Vähe dekoratsioone, kaunid lihtsad kostüümid, staatiline liikumine. Öeldakse, et etenduses ja filmides pole midagi juhuslikku. Kõik asjad on millegi või kellegi jaoks. Aga viimasel ajal on igale poole liiga palju tühja-tähna topitud lihtsalt selleks, et oleks midagi. Aga vahel peitub see võlu lihtsuses. Laval kõik asjad olid kasutuses. Polnud midagi üleliigset (mis oleks pandud lihtsalt millegi jaoks). Kõike kasutati, puudutati kas või üks kord või oli sel oma kindel roll täita.

Mind üllatas väga, kui hästi kõik näitlejad oma rolli sobisid ja seda välja mängisid. Hedda Gableriks ma ei suudagi kedagi teist, kui Piret Laurimaad enam mõelda. See kehahoiak ja vaimsus olid niivõrd võrratud, et kõik räägitud kuulsad Hedda Gableri tahud tulid välja. Olgu, kuidas on, aga nii mitmekihilist naistegelast pole ma üsna pikka aega üheski lavastuses kohanud. Kohati oli Hedda tegelaskuju nii huvitav, et teisi tegelasi poleks vaja olnudki. Sellest tegelasest võiks kas või monotüki teha.

Mul on väga hea meel, et ma sisu ette ei teadnud. Huvitav oli vaadata, kui ei tea, mis täpselt toimuma hakkab.

Lavastuse keskmeks on üks vägagi võimukas naine, kelle tahtmise järgi kõik teised tegelased vähemal või suuremal määral tegutsevad. Läbivateks teemadeks on armukolmnurgad, peresuhted ja naiste soovid ning unelmad.

Kohati tundus mulle imelik, et kas tõesti oli tollel ajal naistel nii sarnased probleemid ja mõtteviisid, kui tänapäeval või oli see lavastaja omalooming. Hedda tundus mulle kui üks ära hellitatud ja poputatud moodne naine, kes istub kodus ja tellib muudkui internetist IKEA asju ning nõuab mehelt aina rohkem raha oma kulukate hobide ning uuemate ja moodsamate kodu sisustuste jaoks.

Mulle väga meeldis ka Ene Järvise Tesmanite teenija Berta. Tema roll oli tegelikult midagi rohkemat kui alguses paistis. Mõne tema lavaletuleku puhul, kus on vaja ära öelda vaid üksainus lause: „Härra, teile on kiri“, teeb Järvis seda eriti paljutähenduslikult, näidates sellega hästi välja oma suhtumist ülemusse. Need pisikesed nüansid tegid tema karakteri poole paremaks, kui ta oleks teinud seda kõike suurelt ja otsekoheselt.

Peale etendust tekkis peas nii palju küsimusi ja võimalikke vastuseid. Etendus annab mõista, kuidas olla naine, kirjanik, kõrvaltolija või juhuslik inimene. Mis kõik võib juhtuda ning kuidas inimesed sellele reageerivad. Vanemuise Hedda Gabler on kui lihtsuses peituv traagiline lugu.

„Naiste isiklik tahe jääb üldjuhul välja arendamata. Nad loodavad, et juhtub midagi „seninägematut”, mis annab nende elule mõtte. Tänu sellele elavad naised emotsionaalselt ebatervet elu ja saavad suure pettumuse osaliseks.” – Hendrik Ibsen.

Mann Rask