fbpx

Ükskord ammu-ammu, tervelt neli päeva tagasi, käisin Vanemuises teatris vaatamas etendust „Ooperifantoom“. Olin näinud sellist filmi ja tahtsin näha ka muusikali. Piletid olin saanud endale sünnipäevaks.

Enne etendust ootasin mõnda kohta pingsalt, kuna tahtsin näha, kuidas see lahendatakse erinevalt filmist nähtuna. Mitmed tegevused ei ole ju laval võimalikud. Nagu näiteks tulle hüppamine, läbi põranda vajumine ja siis peegliruumi maandumine.

Alguses kui ma laulmist kuulasin, ei saanud ma osadest sõnadest aru ja pidin aru saamiseks ekraanil jooksvat inglise keelt kasutama. Hiljem seda enam vaja ei läinud.

Fantoomi mängis Koit Toome. Mulle meeldis, kuidas Koidu näole oli joonistatud ja midagi pandud, nii et see nägi välja nagu päris põletus. Aplaus selle tegijale!

Kui fantoom Christine’i oma juurde maa alla viis, toimus paadisõit lava kohal. Kahjuks ma seda ei näinud hästi, kuna istusin rõdul ja mingi veider lagi oli ees. Sama lugu oli siis, kui Koit trepiga torni otsa laulma läks. Järgmisel korral ma kohta rõdule ei taha.

Ma ei mäleta, et oleksin näinud, kas fantoom ja Buquet seal lava kohal ringi ka jooksid, enne kui Buquet pooduna baleriinide sekka kukkus. Ausalt öeldes keskendusin rohkem tantsijatele. Minu mälu järgi olid neil tantsijatel filmis lambad ka. Kahjuks etendusel ei olnud. Olin juba veidi lootnud, et on.

Raoul ja Christine ehk Kalle Sepp ja Hanna-Liina Võsa oskasid oma armunud-olemise üsna usutavalt välja mängida. Kahjuks pean tõdema, et fantoomi kurbus ja õnnetus ja meeleheide kui ta Christine’il minna laseb, oleks võinud olla nagi sügavam ja südantlõhestavam. Veidi pisaraid oleks võinud olla. Osasse tuleb sisse elada ja kujutleda, nagu sa oleksidki fantoom või kes iganes. Aga rääkida ja kritiseerida on ju lihtsam, päriselt perfektselt näidelda ei ole sama kerge.

Enam ei kritiseeri. Mulle meeldis, kuidas oli tehtud võitlus surnuaias ehk kuidas see oli lavale sobilikult välja mõeldud. Ei olnud mõõkadega vehkimist ja teineteise haavamist, vaid fantoomil oli selline sau, millest ta laserkiiri lasi ja nende eest jooksid Raoul ja Christine ära.

Surnuaia osa oligi minu meelest kõige paremini tehtud. See maas liikuv udu meenutas tõesti lund ja eriti lahe oli vaadata kui see orkestri peale langes. Harfi mängija tundus kõige rohkem udu sees olevat ja ma hakkasin mõtlema, et ega see suitsuudu ometi keelpille häälest ära ei aja või kuidagi puhkpille ei riku.

Kui oli  karneval, ootasin fantoomi tulekut. Teadsin filmist, et ta peab tulema. Märkasin teda trepi lahkme juures ennem, kui prožektor ta peale pööras. Kahju ainult et muusikas olevate tümpsude ajal sammusid hoopis teatriomanikud, mitte fantoom nagu ta seda filmis tegi trepist alla tulles. Lavastuse fantoom lihtsalt seisis.

Kui muusikal hakkas lõppema ja fantoom pidi ära kaduma, tahtsin näha, kuidas ta seda teeb. Ta tõmbas kardina ette ja ma üritasin korraga jälgida igat väikest nurka, et ehk ma näen kusagilt tema jalga või kätt või midagi. Aga ma ei näinud. Siis kukkus kardin alla ja läinud ta oligi.

Kokkuvõttes mulle see etendus väga meeldis. Kindlasti lähen veel kord vaatama ja üritan näha asju, mida esimesel korral tähele ei pannud. Soovitan seda muusikali teistelegi!

Triinu Pikkmets, 6. klass