fbpx

Võib tunduda, et üks või paar kirjatähte ei muuda midagi. See on mõistetav eksimus ja ei mängi meie elus suurt rolli, me isegi ei märka seda. Kuid kui see väike täheeksimus kedagi teist, täiesti võõrast inimest mõjutab, siis võib kujuneda millestki, mis algselt täiesti tähtsusetu näis, midagi väga määravat ja ootamatut. Daniel Glattaueri lugu „Hea põhjatuule vastu“ näitab Rein Paku lavastuses hästi ära selle, et väike juhuslik eksimus võib inimese elu päeva pealt ja totaalselt muuta ning panna teda mõtlema vaid ühest asjast: sellest tundmatust võõrast, kes on korraga nii lähedaseks muutunud.

Olin antud looga varasemalt tuttav. Enne etendust arutlesin endamisi, et kuidas on lahendatud tegelaste omavaheline vestlus, mis toimub ainult e-maili teel. Kas on kasutatud erinevat valgust ja muusikat? Või on äkki kaasatud jutustaja, kes teksti kohati üldistab? Ning kuidas näidatakse vaatajale tundide ja kuude möödumist? Minu rõõmuks ei oldud lavastuses loo kujundust peaaegu üldse muudetud.

Mis puutub mu väikestesse arutlustesse, siis jah, peamiselt oli vestluse osapoolte eraldamiseks kasutatud valgust. Kord oli valgustatud Elina Purde kehastatud tegelase Emmi Rothneri elamispool, kui tema parajasti kirja kirjutas, ja siis jällegi Andres Mähari poolt mängitud Leo Leike korteripind, kui too e-maile luges ja neile osavalt ning isegi filosoofiliselt sõnastatud lausetega vastas. Nende ühist elevust ja kirge kandis edasi ka Ardo Ran Varrese loodud ilus vahemuusika. Jutustajat polnud. Ma arvan, et nii ongi hea, sest niiviisi oli rohkem tunda tegelaste vahelist pinget ja lugu oli vahetum ning tundeküllasem. Minutite, tundide ja kuude möödumist edastati publikule väikese ekraaniga, mida tavaliselt kasutatakse tõlke näitamiseks. See oli loogiline, kuigi kohati pisut raskesti jälgitav võte, sest info sellel ekraanikesel vahetus päris tihedasti. Just aja kulgemisest oligi ka üldiselt kõige raskem aru saada, sest tegelaste elukohtades ja välimustes ei muutunud midagi, välja arvatud paar kostüümivahetust, ning nagu öeldud oli ekraani jälgimine veidi tüütu ja kiiret jälgimist nõudev.

Näitlejatöö oli mõlema osatäitja puhul väga hea ning rolli täitmine inimlik ja loomulik. Elina Purde mängitud Emmi Rothner oli mõnusalt salapärane ning kohati impulsiivne. Emmi iseloomujooned olid hästi välja mängitud. Näiteks meeldisid mulle Purde kaval ja eneseteadlik naeratus ning varjatud temperamentsus, mis andsid ilusti edasi Emmi olemuse. Andres Mähari poolt kehastatud Leo Leike oli minu arvates ehedam kui Emmi Rothner. Leike olek oli vabam. Ning selle eheduse tekitasid kohatine muhe muigamine, segaduses mehe mure kurtmine veinipudeli kõrval ning põnevus, mis tundmatult e-maile oodates tekib.

Ma tooks välja kaks stseeni, mis olid lavastuses väga oskuslikult teostatud ning mis mind isiklikult kummitama jäid. Esiteks stseen, kus Purde ja Mähar seisid üksteisele väga lähedal, kuid siiski olid mõlemad enda elamispoolel. See hetk oli äärmiselt tundeline ning näitas seda, et need kaks tegelast olid tegelikult ju täiesti võõrad, neil polnud aimugi kas teine inimene neile päriselus üldse meeldiks, kuid samas olid nad nii lähedaseks saanud nagu nende vahel poleks olnud ühtegi piiri ega seina, mis oleks neid takistanud kokku saamast. Kuid sellest isegi mõjuvam oli lavastuse päris lõpp. See jäi painama. Emmi oli otsustanud kohtumisele Leoga mitte minna ja kirjutas selgitus-emaile, kuid tema kirjad ei jõudnud Leoni, meiliaadress oli muutunud. Ning kui laest hakkas langema paberilehti, siis tekkis endalgi väike meeleheide ja hämmastus. See lehtede langemine pani mind ja kindlasti ka Emmit mõtlema, et kas see, mis algas nii ootamatult, lõppeb nüüd samamoodi. Kas kõik need tunded ja pikad kirjad olid olnud tähtsusetud ning igaveseks kadunud? Lõpplahendus jäi õhku, kuid mitte täiesti jäädavalt… On, mille üle mõelda ja lisaks lugeda.

„Hea põhjatuule vastu“ on hubane ja tundeküllane tükk, mis paneb mõtlema nii selle loo tegelaste tuleviku kui ka selle üle, kas minu elu võib samuti ühel hetkel nii väikese eksimuse tagajärjel muutuda.

 

Kaisa Kärmik, Rakvere Reaalgümnaasium, 10. klass