fbpx

Teatriarvustus „Kalevipoeg

Käisime klassiga Sadamateatris vaatamas etendust „Kalevipoeg“ ning seetõttu vabanesime ka kohustusest lugeda läbi kogu eepos, mis oli esialgu kindlasti meie kõigi jaoks positiivne uudis ja mõjutas ühiskülastuse õnnestumist. Nüüd lähemalt kogu etendusest, näitlejatest, emotsioonidest ning sellest, mis meeldis või mis ei meeldinud.

Kindlasti mainiks kohe ära selle, et mulle meeldis väga näitlejate töö. Kui vahepeal mõte etenduse sisust pisut eemale kaldus, siis oli hea vaadata näitlejaid veidi teistsuguse pilguga ning mõelda näiteks, kuidas jutustaja osatäitja Anu Lamp kogu oma teksti pähe sai. Minu arvates mängisid kõik oma rolli väga hästi ning oli näha ka seda, kuidas nad ise olid sellest väga kaasahaaratud, nautisid kogu mängu ning tahtsid seda meilegi kõige paremini esitada.

Rääkides nüüd kogu lavaehitusest ja heliefektidest, siis minu jaoks jäi lavakujundus pisut tühjaks. Ilmselt poleks seal midagi erilist juurde lisada saanudki, kuid see ei mõjunud minu jaoks väga huviäratavalt. Kindlasti on inimesi, kellele see väga meeldis, kuid mina soovinuks näha täidetumat lava. Heliefektid olid üldiselt hästi välja mängitud ning samas need hoopis teistusugused ja paistid väga välja. Kohati olid nad ikk aväga üllatuslikud, mõnes kohas pisut häirivalt üle. Näiteks kui näitleja samal ajal pidi rääkima midagi, siis taustaheli käis tema häälest üle ning tekst läks kaduma. Õnneks oli seda vähe ja  üldiselt heliefektid täitsid oma eesmärki.

Võimalik, et etendus oli minu jaoks raskemapoolne ning väga tihti läks mul mõte mujale, päris keeruline oli süveneda. Usun, et seda mõjutas kindlasti ka see, et seljataha jäi pikk koolipäev, seetõttu polnud aju nii ergas kui tavaliselt. Samuti häiris vahepeal see, et saalis oli inimesi, kelle jaoks oli ilmselt etendusele tulek peale sunnitud tegevus ning seepärast nad lobisesid ja naersid omavahel või olid lausa ninapidi telefonis. See oli segav nii publiku jaoks, kuid samamoodi häiris see kindlasti ka näitlejaid. Huvitav oli minu jaoks ka see, kuna etendus kestis 2 tundi ja  50 minutit, siis sellel oli kaks vaheaega ehk kaks esimest vaatust 55minutilised ning kolmas kestis ainult 30 minutit. Selline kiire lõppmäng oli midagi uut.

Kindlasti oli see omamoodi teatrielamus minu jaoks, lemmiketendust sellest küll ei saanud ning suurt vaimustust minus esile ei kutsunud, küll aga on minu jaoks arusaadav, et iga eestlane peab midagi teadma alustekstiks olnud rahvuseeposest. Selle eesmärgi etendus täitis, usun, et minugi jaoks värsiread “Aga ükskord algab aega, mil kõik…” on saanud oma olulise tähenduse.

ELEEN ASTEN