Orkestri ajalugu

Orkestri ajalugu

Vanemuise Sümfooniaorkester

Kui Vanemuise selts 1870. aastal oma tegevuse viienda aastapäeva tähistamiseks esimese teatrietenduse, Lydia Koidula „Saaremaa onupojaga“ välja tuli, kõlasid selles ka autori kaks enda viisistatud luuletust, mida ta klaveril saatis. Nõnda on muusika olnud eesti teatris osaline algusest peale, muusikateater sündis aga siiski pisut hiljem. Seltsi koorilauljast 1878. aastal selle juhiks valitud August Wiera eestvõttel oli juba varem moodustatud trupi juurde väike orkester. 1883. aastal toodi Tartu publiku ette esimene eestikeelne muusikalavastus – Carl Maria von Weberi muusikaga Pius Alexander Wolffi näidend „Preciosa“, mida tollal nimetati ooperiks. Tükki saatis suur edu, seda mängiti 1903. aastani 114 korda!

Ehkki 1906. aastal valminud uues uhkes hoones tegutsema hakanud kutselisse Vanemuise teatrisse selle juht Karl Menning asjaarmastajalikul tasemel esitatud muusikateatrit ei lubanud (mis õppinud muusikute vähesuse tõttu oleks olnud paratamatu), sai jalad alla professionaalne Vanemuise orkester dirigent Samuel Lindpere juhatusel. Kollektiivi esimene kontsert oli 7. mail 1908. Siit sai alguse Vanemuise kuulus suviste aiakontsertide traditsioon, mis 1911–1923 Juhan Aaviku peadirigeerimisel kandis endas missiooni tutvustada eestlaskonnale maailma orkestrimuusikat kogu selle mitmekesisuses. Ainuüksi 1912. aasta suvel kanti ette kõik Beethoveni sümfooniad, v.a viimane, 9. Hämmastaval kombel oli tollest perioodist just Vabadussõja lõpul ning omariikluse algaastail rekordarv kontserte (hooajal ligi sada), kuulajaid (1920. aasta suvel 50 000) ning koosseis suurim (1920. a 50 mängijat). Ja ehkki nii neil kui järgnevail aastail teatris dirigendina töötanud Juhan Simm (1914–1941) püüdis ja pingutas, hakkas 1920-ndatel aastatel kontsertidega seonduv (erinevate probleemide tõttu) allamäge veerema – repertuaar lahjenes, kuulajate hulk vähenes ja ka esitustase oli sageli problemaatiline.

Murrang Vanemuise, sealhulgas teatri muusikaosa ajaloos oli 1935. aastal, kui vahetus teatri juhtkond ning Juhan Simmi kõrvale tõusis dirigendiks Eduard Tubin (1930–1944). Tublisti tõusis muusikalavastuste üldine esitustase, aga peale selle juurutas Tubin igakuise talviste sümfooniakontsertide tava. Need jätkusid regulaarselt ka Saksa võimu ajal 1941–1944, mil abijõududena oli orkestris Wehrmachti ohvitsere. Esitatav repertuaar oli laiahaardeline tänu juba varem teatri väga mahukaks kasvanud noodikogule.

Pärast II maailmasõda oli kogu Vanemuise kollektiiv, sealhulgas orkester, aastaid väga raskes olukorras, kuna puudus oli kõigest, eriti aga õppinud muusikutest. Dirigent Jaan Hargelil (1944–1966) tuli juhatada erineva ettevalmistusega (osalt ettevalmistusetagi) muusikuid. Ka noodikogu oli sõjatules hävinud. Ometi tegutseti entusiastlikult ning suudeti anda publikule aastateks meelde jäänud etendusi. Orkestri ees seisid neil aastail veel Raivo Kursk (1943–1949) ning Aleksei Dolgušin (1945–1951). Uus tõus algas Erich Kõlari dirigenditööle tulles (1957–1984, vaheajaga). Tema kõrval oli ametis pikka aega Valdeko Viru (1969–1991). 1960–1970-ndad olid Vanemuisele kogu tema senise ajaloo suurimad menukümnendid. Tasapisi täienes solistide koosseis, olles 1960-ndatel aastatel rikkam kui iial varem. Repertuaar oli mitmekesine ja huvitav, nii klassikalisemad-traditsioonilisemad kui moodsamad teosed olid üldiselt publikurohked ning kriitika positiivne nii Eestis kui välisesinemistel. Kui 1970 sai valmis uue maja kontserdisaal, suurendati ka orkestrit ning dirigent Endel Nõgene eestvõttel (1974–1999, vaheajaga) elavnes kontserttegevus; 1975 asutati tema initsiatiivil Vanemuise kammerorkester. 1985–1987 oli teatri peadirigent Toomas Kapten.

Kui aastakümneid oli Vanemuise muusikaosa nõrgim lüli orkester – mängijaid oli vähem kui tarvis, kaugeltki kõik ei olnud muusikalise kõrgharidusega jne – siis alates 1990-ndate keskpaigast on kriitika saanud Vanemuise orkestrit pidevalt kiita. Stabiilselt töötas sellal siin dirigendina Lauri Sirp (1993–2015), episoodilisemalt olid teatri muusikajuhi ja peadirigendi ametis Mihkel Kütson (1999–2004 ja 2008–2011), Hendrik Vestmann (2004–2006) ja Toomas Vavilov (2006–2007). 2011. aasta septembrist on teatri ja orkestri muusikajuht ja peadirigent Paul Mägi. Vanemuise sümfooniaorkester annab jätkuvalt teatri muusikalavastustes osalemise kõrval ka sümfooniakontserte, mh on esinetud välismaal (Saksamaal, Rootsis, Lätis jm). Alates 2006. aastast tehakse koostööd Deutsche Musikrati Dirigentenforumiga, korraldatud on Eri Klasi ja nüüd Paul Mägi dirigeerimise meistriklasse. Samuti on välja antud plaate (Camille Saint-Saёnsi, Anton Bruckneri, Artur ja Villem Kapi, Eduard Tubina, Eino Tambergi, Ester Mägi muusikaga). Kriitika on ära märkinud orkestri huvitavaid kavu (Vanemuise etteaste [võib] kokku võtta järgmiselt: keskmisest julgema repertuaarivaliku poolest vaieldamatult „veni, vidi, vici““ – Sirp, 26.05.2017); samuti erakordseid õnnestumisi kontsertidel, sh uues, jazzivaldkonnas („Ilmselt poleks Eduard Tubin ka oma kõige idealistlikumas unistuses osanud ette kujutada, millise fiilinguga jazzikontserdi on tema juhitud kollektiiv võimeline kunagi kauges tulevikus andma. [—] Kuuldavasti polnud publik vaimustuses mitte ainult kodusaalis, vaid muusikuid tänati erakordselt sooja aplausi ja korduva püsti tõusmisega suisa pealinnas.“ – Muusika, 2017/12).

Virge Joamets, muusikateadlane

Salvestatud ning välja antud klassikalise muusika plaadid:

Eino Tambergi Viiulikontsert ja Ballett-sümfoonia, dirigent Mihkel Kütson
Villem Kapi Sümfoonia nr 2 c-moll ja Artur Kapi „Fantaasia teemale B-A-C-H“, dirigent Paul Mägi
Anton Bruckneri Sümfoonia nr 2 c-moll, dirigent Paul Mägi
Eduard Tubina ooper „Reigi õpetaja“, dirigent Paul Mägi
Eino Tambergi teosed (Viis romanssi Sándor Petőfi sõnadele, Sümfoonia nr 4, Tšellokontsert), dirigent Paul Mägi
Saint-Saёns’i Sümfoonia nr 3 c-moll („Orelisümfoonia”) op. 78, dirigent Paul Mägi.