Loe

Vooremaa ­eksistentsialist

Kalev Kesküla, Eesti Ekspress

Kalev Kesküla, Eesti Ekspress

Mati Unt esindab nii elus kui ka kunstis piirisituatsiooni, tõdeb Kalev Kesküla.

Mati Undi 2. surma-aastapäeva mälestav seminar “Mati Unt kui lavastaja” Voore külalistemajas
22. augustil.

Läinud nädala kolmapäeval, Mati Undi lahkumise teisel aastapäeval, peeti tema lapsepõlvemail Voorel jällegi kultuuriheerose mälestuskonverentsi. Juba on otsustatud, et see peab kujunema traditsiooniks, jätkuma igavesti. Et Voorel jäädaksegi rääkima Mati Undist.

Ühepäevakangelaste ajastul on Mati Undil hästi läinud. Kummalisel kombel on mõned tema aastakümnete tagused tekstid taas ellu äratatud. Veiko Õunpuu tegi filmi jutustusest “Tühirand” ja Ingomar Vihmar sellestsamast Sadamateatris lavastuse. (Veel mõne aasta eest oli Mati Undil lootus seda teatrit juhtima hakata). Tänaseks on Õunpuu “Sügisballi” vist enam-vähem valmis saanud ning Andres Maimik vändanud filmi “Inimesed saunalaval”.

Mati Unt ja Voore on õigupoolest keeruline ja vastuoluline teema. Unt ei ole oma kirjutistes kodupaiga ega vanemate suhtes erilist armastust üles näidanud. Selleks oli küllap nii isiklikke kui ideoloogilisi (linlik-modernistlik eluvaade) põhjuseid. Veendunud modernistina püüdles ta aina uue ja moodsa poole, töönarkomaanina oli alati hõivatud, vanadest suhetest distantseerus täiesti – kui need just kunstilist huvi ei pakkunud (nagu “Tühiranna” puhul). Unt ei armastanud vanu asju mäletada, ei jaksanud oma eelmisi abikaasasid kokku lugeda. Ja ometi mäletatakse nüüd linnamees (vaimses mõttes ikka maailmamees) Unti kodukülas Voorel, kus ta eluajal palju ei liikunud!

Näha Voore konverentsis vägivalda looja tahte kallal on siiski ainult pool tõde ja minu meelest väiksem pool.

Kõigepealt armastas Mati väga, kui temast ja tema tööst räägiti. Nagu kinnitas oma ettekandes sõber ja kolleeg Ingo Normet, vajas Mati kuulajat, puistas oma tööst sündinud ideid monoloogide (ta polnud kuigi hea kuulaja) ja lõputute kirjakeste kujul. Nii et mida me ka Matist ei räägiks, on meil temapoolne heakskiit olemas.

Teine ja veel olulisem asi on see suhe kodu­kohaga, mis avaneb näidendites “Täna õhtul kell kuus viskame lutsu” ja “Inimesed saunalaval” (koos raamatus “Huntluts”). “Need teosed on nn Vooremaa eksistentsialism – katse näha inimolu sisyphoslikku kulgu vooremaalaste, eeskätt Oskar Lutsu tegelaste, aga ka iseenda kaudu. Nagu Luule Epner esile tõi, väljendus voore-filosoofia lutsuviskamisnäidendis aina korduvate repliikidena “Mis sa käid?”, “Mis lännü, see lännü” või “Vaat sulle kala”. Unt tajus Lutsu kosmoses olemise põhja ja see põhi oli temale – kah vooremaalasele – tuttav. Ja ta teadis, et vahel annab sealt põhjast kivi (Kiire pingutusega!) Voorele üles veeretada, seal on taevas lähedal ja lahti. Ja siis tuleb jälle Lible moodi rahulikult võtta.

Nii et olles maailmamees, on Unt paratamatult ka vooremaalane ning oma Lutsu ja Tammsaare lavastamise hulluses ka rahvuskirjanik. Luts ja Tammsaare on minu rahvuse asi, on ta öelnud. Ja et neil on Lutsuga ühine saladus – rahvus.

Unt on armastanud oma kodupaika, puude vahel voore serval asuvat asunikutalu ja oru põhjas kükitavat sauna õudusromantilises poeetikas dramatiseerida – hundid, metsavennad, saksa ohvitserid. (Ta on korduvalt kõnelnud-kirjutanud saksa ohvitseri kinnastest, mida ta “Tühiranna”-päevil kandis.) Nüüd tegi Ekspressi fotograaf Ingmar Muusikus kirjandusloolise avastuse, leides tolle kurikuulsa sauna pali malmkaanelt saksakeelse kirja, milles selgelt loetav sõna Wehrmacht. Nii et kui Günter Grassi SS-päevad olid ammugi läbi, pesti väikest Matit ikka veel Wehrmachti pajas!

Mati Undist jäädakse rääkima. Sest tema looming edastab eksistentsiaalset kogemust, Grenzsituation’i tühirannal või voore serval. 

30.08.2007