Vihurimäe

Aigi Viira, SLÕhtuleht

Üksi selle vaatepildi eest, kuidas Marko Matvere pujäänlikku ruuna suvelavastuses “Vihurimäe” publiku ees taltsutada suudab, võib rahuga piletiraha Vanemuisele ära anda.

Vanemuise suvelavastuse “Vihurimäe” puhul, mis reedel esietendus, on kõik eeldused hittlavastuseks saada juba eos olemas: kirglik stoori, võimekad näitlejad ja Alatskivi loss. Vaatamata sellele oodatud hitti ei sünni.

Enne “Vihurimäe” esietendumist, kui kõik pääsmed ühe hingetõmbega ära osteti, ütles Vanemuise draamajuht Sven Karja, et teatri sellesuvine draamalavastus on kolme seni eraldi seisnud idee õnnelik kokkusaamine: “Ühelt poolt on Bront? võimsalt nägemuslik, müstiliste hoovuste ja monumentaalsete karakteritega romaan “Vihurimäe”, mille lavastamisest on Vanemuises varemgi juttu olnud. Teisalt oli Roman Baskini soov lavastada suvel vabas õhus suurte kirgede lugu. Kolmandana lisandus Tartumaal asuv Alatskivi loss, Eesti suveteatri jaoks peaaegu avastamata paik.”

Esietendusel käinud evivad vastakaid tundeid. On neid, kes etenduse järel hingestatult “braavo!” karjusid, on neid, kes õlgu kehitasid. Oli neidki, kes pärast esimest vaatust saalist pagesid.

Matvere esitleb tõelist ratsutamiskunsti

Imelises mängupaigas etendatavat kirglist lavalugu vürtsitab naispeategelanna Catherine’i (Helena Merzin-Tamm) hüsteerilisevõitu kriisklemine ja Heathcliffi (Marko Matvere) mõnusalt küüniline ürgmehelikkus. Tipprolli teeb aga hoopis Külliki Saldre, kelle mängida teenijanna roll.

Ning kui lavastuses leidub õhuauke, siis teadupärast juhindub iga kaval lavastaja fotograafide ja operaatorite käibeloosungist: “Lapsed ja loomad päästavad kõik.”. Ning seal see ongi – kord kappab Marko Matvere Heathcliff lavaruumi raudjal ruunal Formelil, kord kihutab Margus Jaanovitsi Edghar Linton samasse paika teise raudja ruuna Noole veetaval vankril. Ja nii ikka mitu korda järjest.

Ning tõsi, viis, kuidas Matvere pujäänlikku ruuna publiku ees taltsutada suudab, on imeline. Üksi selle vaatepildi eest võib rahuga piletiraha Vanemuisele ära anda.

Teatrisõpradest netikommentaatorid puistavad siiralt südant: “Pettusin etenduses. Meelde jäi Merzini närviline karjumine, edasi-tagasi jooksmine ja suuri tundeid ja mida või keda ta siis tahtis, ei mänginud ta välja. Kiitus Külliki Saldrele. Matvere oli kuidagi eemal. Peale esimest vaatust läksin ära.”

Või siis teine, ilmselt vähem pettunu: “Alatskivi loss mängupaigana küll väga tabav ja õnnestunud: /-/ Selle lavastuse parimad osatäitmised olid Külliki Saldrel ja Riho Kütsaril. Ott Sepp üllatas teises vaatuses nii, et oleks tahtnud lavastajale öelda, et kui proovide käigus jõudsite Ott Sepa stseenideni, oleks võinud esimese vaatuse selle järgi täiesti ümber teha. Helena Merzini kriiskamine mõjus masendavalt. Matvere oli hea, aga pigem kuidagi nii, et tema tegi oma töö ära ega üritanudki lavastajaga vaidlema hakata, kas kogu see värk tervikuna ka välja kannab.”

Raamatukogud said “Vihurimäest” lagedaks

Küll on aga isegi keskpärasel “Vihurimäel” ka plussmõõtmega jooni. Vähemalt Tartu raamatukogud on sest romaanist lagedaks laenutatud. Osa kodanikke tegi seda selleks, et enne etenduse vaatamist raamat läbi lugeda. Teine osa aga sellepärast, et jäi piletist ilma ja võttis kuulsa romaani lohutuslugemiseks.