Loe

VASTAB AIN MÄEOTS

Teater.Muusika.Kino - Anu Tonts

Teater.Muusika.Kino – märts 2010

Kui sa ei oleks lavastaja, kes sa siis oleksid?
Mul oli omal ajal plaan, et kui ma lavakasse sisse ei saa, siis lähen juurat õppima.
Advokaadiks. See oli selline väga ratsionaalne otsus — kui ma ei saa tegelda
sellega, millega ma tegelda tahan, siis võiks olla selline pigem loominguline töö,
mis muu hulgas kindlustaks igapäevase leiva. Teine mõte oli minna ajalugu õppima.
Aga juba teatris töötades — oled sa hetkekski mõelnud, et miks ma siin
olen, ja tahaksid olla hoopis mujal ning teha midagi hoopis muud?
Muidugi! Neid hetki, kus lööb korraks kopa ette, ikka tuleb. Aga need ei kesta
õnneks tavaliselt kauem kui võib-olla mõni minut või tund.
Tallinna lavakunstikooli tulid sa pärast keskkooli Võrust. Oli see kaua ette
planeeritud valik?
Oktoobrilapse ja pioneeriajast on mul küll meeles, et mind sunniti agitkavades
esiluulelugeja olema, kaelarätt kaelas. Oi, kuidas ma seda vihkasin! Eriti raskeks
läks see hilisematel pioneeriaastatel, kui oli juba olemas teadlikkus — kodus
oli räägitud, kuidas ajalugu tegelikult oli. Mäletan hästi seda hetke, kui ma mõtlesin,
et ei iial enam! 9. mai miitingul langenud kangelaste monumendi juures
pidin mingit luuletust lugema ja siis otsustasin, et üritan edaspidi väga halvasti
lugeda ja püüan kõigist sellistest asjadest kõrvale hiilida.
Teadlikum teatriga tegelemine algas Rain Simmuli ja Kalev Kudu eestvedamisel.
Nad tegid Võru noorte näitetrupiga kaks lavastust — Simmul lavastas Jevgeni
Švartsi näidendi „Tavaline ime” ja Kudu André Gide’i „Halvasti aheldatud
Prometheuse”. Need kaks, kohati isegi täiesti vastandlikku lähenemist teatrile
olid need, mis panid adrenaliini niimoodi liikuma, et enam ilma ei saanud. Astusin
lavakunstikooli näitlejaks õppima, aga samas… Ma hakkasin hästi varakult,
alates esimesest klassist, vanemate loal kinos käima. Vaatasin kõike, mida ei keelatud
vaadata. Täiskasvanute filme. Mul on meeles, et kui vaatasin Hollywoodi
kuldajastu melodraamat „Kleopatra”, siis ei tahtnud ma olla ükski neist näitlejatest,
ei Julius Caesar ega Antonius, tahtsin hoopis olla see mees, kes kogu asja on
kokku pannud. Mäletan, kuidas uurisin isa käest, et kes see on, kes seda kõike
teeb, ja kuulsin esimest korda sõna „režissöör”. Temaks ma siis saada tahtsingi.
Hiljem tulid muidugi kõik teised soovid, trammijuhid ja tuletõrjujad kuidagi
vahele, aga seda oma huvi alguspunkti saan ometi sealt mäletada või arvestada.
Läksid õppima näitlejaks, aga tahtsid saada lavastajaks?
Tahtmine oli algusest peale lavastajaks saada, aga kui ma kuulsin, mis kadalipu
peavad lavastajakandidaadid läbi tegema… Kollokviumid, igasugused eritasemel
referaadid ja asjad ning küsimused teatriajaloo kohta, näiteks Brechti teatri
kohta, millest ma olin tõesti kuulnud nimesid, aga sisu ja mõtet eriti ei teadnud,
siis tundus asi lootusetu. Mõtlesin, et ei, ma ei saa iial siit edasi, sest ma ei tea
sellest kõigest mitte midagi. Eeldasin, et peab teadma põhjalikult, ja otsustasin,
et parem saan näitlejana sisse, küll siis vaikselt õnnestub lavastama hakata. Aga
kust ma selle kindluse võtsin, et ma näitlejana sisse saan, seda ma küll ei tea.
Lihtsalt mõtlesin, et pean sisse saama, ja sain ka.
Vanemuisesse tulid tööle näitlejana, aga näitlemisest loobusid üsna kähku.
Jüri Lumistega, kes oli tollane draamajuht, oli algusest peale selge jutt, et tulen
Vanemuisesse nii näitlejaks kui lavastajaks. Et vaatame, kuidas läheb; kui
läheb hästi, siis saan edaspidi rohkem lavastada.
Olen enda vastu üsna kriitiline: minu näitlejaskaala pole väga lai. Teen praegu
üle hulga aja näitlejana proove, ei ole teatris uut osa teinud kümme aastat. Viimane
roll oli Meister Mati Undi lavastuses „Meister ja Margarita”. Nüüd, uuesti
proove alustades, oli esimene nädal päris hirmus. Üks asi on teles või filmis väikest
kompaktset rolli teha, see on hoopis teine tehnika, hoopis teine lähenemine.
Tõnu Tepandil on väga hea väljend: mängumootor. Et seda tolmukorra all mootorit
käima tõmmata, kulus esimesel nädalal tohutult palju auru. Nüüd on tänu
partneritele juba päris hea sõit sees. Kõige hullemad on käärid enda sisemuses;
kujutan lavastajana väga hästi ette, mismoodi minu tegelane peab toimima, mis
energiaga ta seda tükki täidab ning kuidas see peab haakuma teiste rollidega.
Eesmärk on väga selge, aga masin ei hakka kohe tööle. On vaja uuesti endas üles
leida lavalise olemise ja mõtlemise intensiivsus. See on see, mida, ma arvan, võib
nimetada näitlejatehnikaks. Kõik sõltub peast. Lavastajana on mul seda praegust
kogemust väga vaja, sest see on see, mida ma päevast päeva näitlejatelt nõuan —
ümberlülitusvõime ja kõik muu. Tean, et olen lavastajana tihtipeale väga kärsitu
ja praegune kogemus ehk aitab seda pisut talitseda.
Kõrvalepõikena. Minu meelest võiks eesti teatrikooli haridus algusest peale
näitlejatele rohkem kaamerakoolitust anda. Ma tean, et mõni kursus on sellega
rohkem tegelnud ja mõni vähem. Meil on ju tohutult palju andekaid näitlejaid,
aga häda on sageli selles, et paljud neist on kaamera ees väga teatraalsed. Nad ei
mängi halvasti, aga nad mõjuvad teatraalselt, sest tehnika ja lähenemine rollile
on hoopis teine. See on spetsiifiline oskus, mida tuleb algusest peale harjutada.
See ei ole nii, et mängi nii nagu teatris, aga tõmba natuke maha. Ei, see on hoopis
teine mõtlemine.
Viimasel ajal häirib mind noorema põlvkonna näitlejate juures sageli üks asi,
ja sellel pole mingit pistmist andekusega… Kui mina praegu, näitlejana proove
tehes, lähen proovi nii, et ma pole eelmisel õhtul vähemalt korra möödunud
proovi mõttega läbi käinud, siis ma tunnen, et ma olen oma partnereid petnud. Ei
saa lennata peale samast kohast, kus eelmisel päeval lõpetati. Kõlab triviaalselt,
aga tõesti — proovis proovitakse seda, mis on vaimus ette valmistatud. Lavasta8
jana ma tunnen kohe ära, kes jätkab sealtsamast, kus me eile lõpetasime, ja kes on
vahepeal asja üle mõelnud.
Sa oled teatris lavastanud draamasid ja muusikale, komöödiaid ja tragöödiaid.
Mis see on, mis sind puudutab? Milline on sinu teater?
Reageerin kohe sõnale „muusikal”. Muusikalidega on selline lugu, et minu
meelest peaks iga draamalavastaja lavastama elus mõne muusikatüki. See lihtsalt
tuleks talle tema töös meeletult kasuks. Lavastus, mis toimib läbi muusika tempode
ja rütmide, on kohutavalt hea kool, sest ka iga draamalavastuse struktuur ja
karkass koosneb tempodest ja rütmidest. Muusikatükki tehes on võimalik meeletult
palju õppida. See mõtteviis mulle ei meeldi, et muusikal on üks alaväärtuslik
žanr ja õige teatriinimene peaks sellest kauge kaarega mööda käima või veel parem
— peale sülitama. Kõike saab huvitavalt teha. Ka Vanemuise lähiajaloos on
näiteid, kuidas muusikalist saab teha tõelise kunsti. Võtame näiteks Tiit Ojasoo
lavastuse „Verevennad”. Minu jaoks ei ole ülemaid ja alamaid žanreid. Küsimus
on selles, kui ausa energiaga midagi tehakse. Kui seda võtta well made tööna, siis
on ka tulemus… samasugune.
Aga sõnum, see paljuräägitud sõnum, mis igas lavastuses peab olema?
Sõnumiga on selline lugu, et kui mul on ainult sõnum, siis ma kirjutan selle
üles ja riputan välja. Ma ei kannata, kui mulle hakatakse teatris moraali lugema.
Mida parem dramaturgia, seda rohkem on seal võimalusi mõistmiseks või ka
mittemõistmiseks. Küsimus on selles, kuidas sa lavastuses selle kõlama ja süsteemi
paned. Küsimus on maailma loomises.
Sinu lavastuste nimekirja vaadates võib seda mitmeti süstematiseerida. On
silmatorkavalt suur hulk lavastusi, kus on võimsad naispeaosad, mida on ka
väga tunnustatud: Liina Olmaru Undiin, Merle Jäägeri Pümme Jeeva „Soes”,
tädi Elli Kõivu näidendis „Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga”, Barbara Juliane
von Krüdener „Pühakus”, Mercy Lott „Mesimehes”, Taarka; Liina Tennosaare
ja Herta Elviste rollid „Mägede iluduskuningannas” ja nii edasi…
Ma olen heteroseksuaalne mees ja loomulikult naised huvitavad mind. Aga
see, et on nii palju naisrolle, pole mingite väga teadlike valikute tulemus. Ükskõik
kui ratsionaalsena ma oma valikuid tagantjärele ka ei põhjendaks, tegelikult
algab kõik mingist irratsionaalsest äratundmisest. Mul pole ju valmis vastuseid,
ma ei tea näidendit ette võttes kohe lahendusi.
Paar kuud tagasi käisin Austrias stsenaristika workshop’il — kirjutan praegu ise
oma uue filmi stsenaariumi — ja lugesin seal ühtlasi eelmiste aastate workshop’ide
loenguid, mida on andnud Euroopa nimekad režissöörid. Ungari režissöör Béla
Tarri kirjeldas oma tööpõhimõtet. Tal on peas suur hulk teemasid, mis teda huvitavad,
aga ta ei saa enne hakata stsenaariumi kirjutama, kui on leidnud inimese,
kes tema nägemuses on selle filmi peategelane. Kui ta selle inimese leiab, hakkab
ta kirjutama ning roll ja näitleja muutuvad üheks. Tulemus on äärmiselt veenev.
Teatud rollide puhul on ka minul väga kindel ettekujutus näitlejast, kellega ma
saan seda lavastust teha — nägemus, kes seda rolli peab mängima. Kõrvalt võib
keegi pakkuda, et las hoopis tema mängib, et ta saab selle osaga suurepäraselt
hakkama, aga küsimus on mingis olemise ja olemuse tabamises — ma lihtsalt
tunnen, et see inimene on see. Ja ju siis eriti naiste puhul on see vahel märki tabanud.
Teine teema, mis sinu lavastajabiograafiat punase niidina läbib, on Lõuna-
Eestiga seonduv. Võrukeelne ja setukeelne teater. „Susi”, „Omavahelisi jutuajamisi
tädi Elliga”, „Pühak”, „Taarka” teatrilaval ja filmina.
Mis mul tagasi ajada. Nii on jah, et see on tähtis. Pärast „Taarkat” küsiti mu
käest isegi, et ilmselt sa oled oma suuna leidnud ja hakkadki ainult setu asju tegema.
Et nüüd tuleb rauda taguda, miks sa ometi lavastad näiteks „Ellingut”?
Ma tõesti ei saa nii! Mitte et ma kardaksin, et mind konjunktuurluses süüdistama
hakatakse, aga lihtsalt kohutavalt hea on tulla ringiga tagasi, ise vahepeal teisi
asju tehes palju rikkamaks saanuna, muid maailmu avastanuna. Mis setu ja võru
asjadesse puutub, siis ega ma neist lahti ei saa ja ei tahagi saada, neid teha on minu
jaoks ülim värskendus. Näiteks Kauksi Ülle tükke lugedes tuleb juba esimesest
dialoogist mingi teine hingamine ja rütm. Hea on olla. Läbi keele saab selle
maailma mõtlemisse ja tempodesse sisse ning need on nii teistmoodi. Seetõttu on
tõlkimine alati üks kahtlane asi. Kui lugu on kirjutatud võru keeles, siis ta elab
selles keeles ja keskkonnas. Ja kuskilt on see keskkond mulle kontideni tuttav
ja omane ning mulle meeldib seal olla. Asi pole niivõrd keeles, vaid selles elus.
Seltskonnas on korduvalt juhtunud, et kui seal on mõni võroke veel, no näiteks
Navitrolla, Taago Tubin või Jan Rahman, ning ülejäänud inimesed on mujalt Eestist
pärit, siis varem või hiljem ütleb keegi umbes sellise lause: te, võrukad, olete
ikka kõik nii ühtemoodi. Seda võib võtta lõõbina, aga ilmselt väljendub seal mingi
üldisem asi. Seletada ma seda ei oska ja asja üle müstifitseerida pole ka mõtet,
aga midagi seal vist on.
Said esimese võrukeelse teatrikogemuse oma kursuse diplomilavastuses,
Ingo Normeti lavastatud näidendis „Põud ja vihm…”. Kas siis ja hiljem ise
võrukeelseid asju lavastades ei ole olnud hirmu, et inimesed ei saa keelest aru
ja lavastused ei leia oma publikut?
Ei, sellele ma küll mõelnud ei ole. Kui sa teed õiget asja, mis sind näitleja või
lavastajana käima tõmbab, siis see jõuab alati publikuni, ükskõik mis keeles lugu
on. Ingo Normet, meie kursuse juhendaja, viis meid, XVI lendu, esimese lavaka
kursusena Avignoni teatrifestivalile. Seal sai näha nii seda kui teist, sealhulgas
ka päris palju halba teatrit. Mul on meeles, kuidas sattusime vaatama üht psühholoogilist
suhetedraamat: mees ja naine kahekesi, kolm tundi pikk tükk ja puhtas
prantsuse keeles, mida meist keegi peaaegu üldse ei mõistnud. Tundmatu
prantsuse nüüdisdramaturgia — mees ja naine klaarivad oma suhteid. Ja see oli
nii ääretult põnev! Mis siis, et me ilmselt pooltest asjadest aru ei saanud. Aga see,
kuidas mehe ja naise suhted lahti mängiti — see võttis hinge kinni. Elusa teatri
keel on universaalne.
Viimasel ajal oled teatri kõrvalt end avalikult sidunud ka filmikunstiga?
Film on teatrist täiesti erinev maailm. „Taarka” kui filmiga tegelema hakates
oli kõige raskem ja kõige huvitavam just see suur ja ootamatu erinevus kahe
maailma vahel. Ma saan väga hästi aru, miks filmiinimesed suhtuvad eelarvamusega
ja vahel isegi väga halvasti teatriinimesse, kes hakkab filmi tegema. Kogu
lähenemine, loo jutustamise viis ja kõik muu on nii erinev, et… Mina sain abi
sellest, et tegin „pea tühjaks”, lehe valgeks, ja püüdsin alustada nullist. Metsikult
põnev ja raske protsess. Muidugi on praktika parim õppimisviis, õpid kõige kiiremini.
Aga kui keegi minu käest praegu nõu küsiks, siis ma ei soovitaks kellelgi
sinna „lambist” sisse hüpata, nii nagu ma ise tegin. Ehkki mõned teatrilavastajad
on väga hästi hakkama saanud. Näiteks Roman Baskini „Rahu tänav” ja „Vernanda”
on minu meelest teiste eesti tunnustatud filmide kõrval väga õnnestunud
tööd.
Vaatad sa filme palju? Rohkem kui teatrit?
Väga palju. Mahuliselt kindlasti rohkem kui teatrit, sest teatavasti on võimalused
filmi vaatamiseks, eriti enda ajakavva sobitamiseks, palju paremad. Teatrilavastust
keeldun, kui ei ole otsest vajadust, DVD pealt vaatamast.
Kõige huvitavamad filmid on need, kus tegeldakse inimloomuse hämarama
poolega. Klassikutest Pasolini, Tarkovski, Bergman; tänapäevastest kindlasti David
Cronenberg. Mitte päris viimaste aastate, vaid 1980—90-ndate Cronenberg:
„Crash”, „Dead Zone” jt. Ka David Lynch. Ta on suutnud tekitada niivõrd hämara
maailma, et kui loogiliselt püüda seletada, mismoodi see toimib, siis see hästi
ei õnnestu. Pealispindsel vaatamisel on tegemist kunstilise uduga, kus puuduvad
põhjuse-tagajärje seosed. Tegelikult on need olemas, aga nad on olemas ühel
teisel moel. Need on väga terviklikud süsteemid, mõjuvad veenvalt, võimsalt
ning puudutavad alateadvust. Filmimaailmas püütakse neid mehi tohutult jäljendada,
andes edasi mingit välist muljet, aga see ei tööta, sest epigoonid ei taju
sisemisi struktuure. Naudin filme, kus asjad on peidetud, minu asi on leida seosed,
neist aru saada ja neid tajuda.
Kuulun ka nende inimeste hulka, kes hindavad Tarantinot. Ta on teinud filmikunsti
seisukohalt ka hulga mõttetuid filme, aga minu meelest on Tarantino äärmiselt
huvitav režissöör. Isegi oma ebaõnnestumistes. Ma ei ole ammu näinud
nii head tööd näitlejaga kui filmis „Vääritud tõprad” — ehkki selles filmis on
esile tõstetud hoopis muid asju, ma tean. Kuidas ta suudab viia näitlejad sellesse
seisu, kus neil „hakkab tulema”, neil hakkab omavahel juhtuma?! Ma ei räägi
tema filmide sisust või moraalist, see on hoopis teine teema. Näitlejatööd on
muidugi väga võimsad ka Bergmanil. Igal režissööril on oma keel, aga eelkõige
väljendub see näitlejate mängus. Režissööri suur kunst on viia näitleja sellisesse
seisu, kus ta teeb vahel asju, mida ta ise ei oskagi seletada.
Tuleb meelde, et lugesin kunagi Martin Scorsese intervjuud, kus küsiti see
tavaline banaalne küsimus: mis on teie edu saladus, mida te selleks teete? Scorsese
ütles, et ega mul ei ole suurt midagi teha, minu asi on valida. Ma olen välja
käinud idee, olen lasknud kirjutada stsenaariumi, kunstnik pakub mulle oma
nägemuse asjadest ja mina ütlen: see; näitleja pakub oma lahenduse rollist, mina
ütlen: see. Nii ma muudkui valin. Kõik pakuvad lahendusi, mina ainult valin.
Küsimus ongi õigetes valikutes, mitte milleski muus.
See kõlab arukalt.
Aga teater? Kui me räägime teatrist… Mis sulle meeldib? Kogemustest?
Elamustest?
Üks minu senise elu heas mõttes suuremaid teatrišokke oli 1990-ndate algul
festivalil „Balti teatrisügis” nähtud Genet’ „Toatüdrukud”, mida etendas üks
Rootsi trupp, mille nime ma ei mäleta. See oli vormilt mingis mõttes tol ajal šokeeriv
— seal mängisid ainult mehed. Kohati väga räigete ja naturalistlike vahenditega,
samas õrnalt, peenelt ja tundlikult. Need kaks poolust olid nii võimsalt ja
ilusasti läbi põimunud — puhas poeetika naturalismi kaudu. Hämmastav. Muide,
šokeerida on teatris äärmiselt lihtne. See on maailma kõige lihtsam asi. Aga
sünnitada sellega mingit muud kvaliteeti, see on tõeline kunst. See lavastus on
siiamaani kuskil mu kuklas alles.
Ingo Normet oli õpetajana parim, ma usun, et enamik meie lennust on minuga
nõus. Lavastajana ja mõttemaailma kujundajana — ma ei häbene seda sõnapaari
mitte üks põrm — on aga ikkagi Mati Unt minu jaoks inimene, kellelt olen
kõige rohkem õppinud. Seda mitte õpilase-õpetaja suhetes olles, sest koolis ta
mu õppejõud ei olnud. Suhtlesime palju, eriti sel ajal, kui olin Vanemuise draamajuht.
Mingid pärastlõunased tunnid, kui meil mõlemal oli oma proov läbi ja
me tunnike või poolteist vedelesime minu kabinetis diivani peal, suitsetasime
ja jõime teed. Ta andis mulle palju lugemissoovitusi ja need vestlused olid… tol
hetkel ma seda ei teadvustanud, aga tagantjärele tunnen, kui palju ma hiljem
olen nendest jutuajamistest enda jaoks ammutanud. Selle eest Matile suur aitäh!
Ta ise ei teadnudki seda tõenäoliselt ja ka mina sain sellest hoopis hiljem aru.
Mida arvad praegusest eesti teatrist?
Töötades ise küll suures kombinaatteatris Vanemuises, on minu meelest üsna
viimase ajani olnud konkurentsitult kõige huvitavam teater Eestis Von Krahli
Teater. Kuidagi on juhtunud nii, et kõige huvitavamad elamused ja teatrienergia
olen ma saanud sealt. Viimane elamus oli Kristjan Smedsi „Kajakas” — hea näide
sellest, kuidas võib ja peab teatrit tegema. Lavastaja ja trupi vaimne pagas on
niivõrd võimas, kõik klapib ja jookseb, kõike tehakse mingi erilise aristokraatliku
süüdimatusega. Seda laadi teatrist pean ma väga.
Sinu lavastuste nimekirjas ei ole just eriti palju tänapäevaseid seisundinäidendeid.
Pigem jutustad ikkagi lugusid.
Tekstid on kuidagi minuni jõudnud. Ma pole kunagi otsinud, et mida küll
järgmisena lavastada. Mul on oma riiul seljas ja minuga alati kaasas — hulk näitemänge,
mida ma mitmetel põhjustel pole veel teinud.
Kui keegi väidab mulle, et ta teeb mõnda lavastust kõrgematel põhjustel, et
see on ühiskonnale vajalik või teab mis veel, siis andke andeks, aga ma ei usu.
See, mida sa teed, peab olema sinu enda teema. Kui see pole sinu probleem, siis
see ei toimi. Lavastajana ja näitlejana saame kasutada ju ainult seda, mis on olemas
meis endas, mingit tunnetuslikku kogemust.
Kuidas ja miks sündis fotolavastus „Mullatoidu restoran”?
Alustama peab sellest, et mul on väga vedanud, ma olen saanud päris palju
maailmas ringi käia ja erinevat teatrit vaadata, mis minu meelest on ülivajalik.
Kuulun kindlasti nende hulka, kes ühiskondliku arvamuse kiuste on seisukohal,
et noored näitlejad ja teatriinimesed peavadki mööda maailma käima ja võimalikult
palju nägema. See on nii otseses seoses sellega, mida me teatrilaval lõpuks
näeme! Sellel kõigel on väärtust isegi siis, kui nad näevad ringi reisides halba
teatrit. Oluline on näha teise kultuurikeskkonna elunähtusi — ega teater ei ripu
mingitmoodi iseenesest õhus, ta toetub ju millelegi: kogukonnale, inimestele,
kultuurile, traditsioonidele, rituaalidele, mis on olemas siin ja praegu, selles ühiskonnas
ja selles kultuuris.
Minu teele on sattunud mingitel hetkedel äärmiselt õiged ja vajalikud workshop’id
ja muud koolitused. Hakkan kohe üle keha sügelema, kui ei ole ammu
käinud end kuskil aktiivselt laadimas ja midagi uut õppimas! Läbi aastate olen
käinud üksi ja vahel ka koos teiste näitlejate või muude teatriinimestega päris
paljudel sellistel üritustel. Esimene reis oli 1990-ndate keskel, kui viibisin nädalasel
õppereisil Odin teatris Eugenio Barba juures, hiljem olen käinud Taanis ja
Portugalis teoreetilistel sümpoosionidel, kus Barba ja Grotowski rääkisid ja tegid
näitlikke tunde. Sellised gurud… „Mullatoidu restorani” idee tuli mul 2002. aasta
suvel, kui stažeerisin tänu Eesti Kultuurkapitalile Inglismaal Walesi ülikooli
juures, kus korraldatakse rahvusvahelisi suvekoole erineva professiooniga teatripraktikutele.
Seal läheneti asjale väga huvitavalt. Eri alade inimesed tegutsesid
koos ja sünteesisid oma erialasid ja nende erinevaid vorme, leides palju ühendavat.
Seal ei olnud eesmärki selles mõttes, et oleks pidanud valmima mingi asi või
toode. Eesmärk oligi uurida kokkupuutepunkte. Mängiti mitmesuguseid mänge,
eksperimenteeriti. Mõni tulemus võis olla jabur, mõni naljakas, mõne asja suhtes
ei oskagi seisukohta võtta, aga oli ka selliseid momente, mis just nagu panevad
äkki su peas mingid probleemid, millega sa oled tegelnud, uut moodi keerlema.
Mõtlemise piiride avardumine sellise katsetamise ja mängimise kaudu on väga
võimas kogemus.
„Mullatoidu restoran” tuli natuke hiljem. See oli periood, mil ma hästi palju
lugesin ja hakkasin huvi tundma asjade vastu pikemas perspektiivis, no näiteks,
et mida see inimeseloom siin maa peal teeb. Soovitan kõigil kindlasti lugeda Clive
Pontingi raamatut „Maailma roheline ajalugu”. See võiks naljaga pooleks olla
isegi kohustuslik lektüür. Ei pea ju kõigega nõustuma, mis seal kirjas on, võib
ka skeptiliselt suhtuda, aga lugema peaks. Selliste asjade kokkulangemisel tuligi
idee. Ma käisin selle Peeter Lauritsale välja ja selgus, et Laurits oli aastaid mõelnud
teha midagi sellesarnast. Panime energiad ühte kappi ja tegime ära. Oma
tööhulgalt oli tegemist filmivõtete mahus ettevõtmisega, mis kestis peaaegu järjest
poolteist kuud. Peetril kauemgi, sest talle jäi ju veel ka fotode järeltöötlus.
Igal juhul on see siiani meie mõlema jaoks väga tähtis asi. Ma tunnen end vaimselt
oluliselt rikkamana või laetumana, kui ma pärast sellist tööd tulen teatrisse
tagasi.
Mainisid lugemist. Loed sa palju ja kui loed, siis mida?
Lugemisega on suhe selline, et mul on mingid perioodid, mil ma loen järjest
ning neelan kohutavalt palju, ja siis on perioodid, kui pole nagu seda tuju.
Loen küll, aga mitte nii ahnelt. Raamatute neelamine või lugemine algas mul
üsna varakult, see oli kas viiendas või kuuendas klassis, kui ma alustasin oma
vanemate raamaturiiuli süstemaatilist läbilugemist. See oli ja on siiamaani väga
suur. See sai otsast otsani kooli ja keskkooli ajal läbi loetud. Ma olin kooliajal ses
mõttes ikkagi nohik, et kui teised poisid läksid kossu mängima, siis mina lugesin
ja käisin raamatukogus. Eks mind narriti ka sellepärast… Aga praegu — mida
aeg edasi, seda rohkem ma loen ajalugu, ilukirjandust loen paraku aina vähem.
Valin hoolega, mida loen. Muidugi, eesti asjadega püüan ikka kursis olla. Igatsen
seda aega, mil ma saan jälle pisut rohkem mahti lugemiseks, sest paar väga
magusat „tellist” ootab juba, näiteks „Kahekümnenda sajandi mõttevoolud” on
riiulil lugemisootel. Mind kohe väga huvitab selline kirjandus — mida edasi, seda
rohkem. Kummaline ja tobe olukord on aga tekkinud eluloolise kirjandusega,
ajalooliste elulugudega, mida ma varem väga armastasin. Elulugude buumi tõttu,
ehkki see on nõme, ma tean, ei taha ma enam elulugusid lugeda.
On sul mõni harrastus, vaba aja tegevus? Kuidas sa puhkad?
Ma ei oska vist eriti puhata. Ma naudin küll neid hetki, kui saab käia teatris
ja kinos — vaatajana. Ma nimetan seda oma elus „inputiks” ja „outputiks”. „Input”
tähendab, et ma jälgin või vaatan midagi, näiteks loen raamatut või vaatan
teatrit või filmi või tegelen perega. „Output” on siis, kui ma teen proovi või pean
midagi kirjutama, endast midagi välja andma. Kui vanasti oli ka õhtuti „outputi”
aeg, siis nüüd enam nii ei ole. Hommikud muutuvad järjest tähtsamaks, õhtud
on „inputi” jaoks. Hobisid ja harrastusi mul ei ole. Kõige suurem on teatri ja kogu
selle asja kõrvalt süütunne, et pere jaoks jääb väga vähe aega. See süütunne oli,
on ja jääb ning sinna vist pole midagi teha. Aga niimoodi, et veedan sõprade või
kolleegidega vaba aega ja libistan ehk mõne õlle… nii ma ei saa. Tunnike lobisemist
oma laste arvelt — see on välistatud. Prioriteedid on tasapisi paika libisenud.
Mõne jaoks on luksus, kui ta käib kuskil soojal maal puhkamas, mõne jaoks
on luksus hoopis see, kui ta saab mõnusalt ostelda. Minu jaoks on ülim luksus,
kui ma saan diivanil lugeda.
Said üsna noorelt, 1999. aastal, Vanemuise draamajuhiks. Olid selleks hetkeks
teatris töötanud viis hooaega ning tegid seda tööd samuti viis hooaega.
Kuidas sa neile aastatele tagasi vaatad?
Praegu on juba ilmselt piisav distants, et seda perioodi hinnata. Loodan, et
olen üsna objektiivne nii subjektiivses asjas.
Vanemuise struktuuris on draamajuht suuremal või vähemal määral (eks see
olene ka inimesest) päris administreeriv ametimees, kellel loomulikult on lisaks
ka kunstiline vastutus. Administreerimine on aga minu kõige nõrgem külg. Kui
ma korraldavale tööle keskendun, siis saan ma sellega ilusti hakkama, aga see on
minu jaoks olemuslikult äärmiselt väsitav ja ruineeriv. Teine keeruline asi puudutab
inimestega suhtlemist. Ärgu inimesed nüüd väga pahaks pangu, aga kõige
paremas mõttes on loominguline kollektiiv üks paras lasteaed. Ma ise sealjuures
ka — ma ei sea end selle hinnanguga kuhugi kõrgemale. See tähendab, et selle
kollektiivi juhtimine nii, et igale inimesele kõik sobiks, on väga keeruline. Teatri-
inimene on väga tundlik. Niipea kui ta tajub, et temaga pole tegeldud, et temasse
ei süüvita, et temasse suhtutakse kergekäeliselt (vahel on see tunne ka petlik), on
lood halvad, sellel võivad olla kohutavad tagajärjed. Ma ei räägi niisama solvumistest,
vaid millestki enamast. Igal hetkel peab olema inimestega väga tundlikul
pulsil. See on hästi vastuoluline positsioon — ühest küljest on vaja pidevalt
otsustada ja vastutada; on vaja teha otsuseid, mis määravad inimeste loomingut
ja nende loomingulist potentsiaali. Need on otsused, mis võivad näitlejaid avada,
aga võivad ka kinni jooksutada. Ühtki inimest ei tohi osasse määrata — see pole
käskkirjaline töö. Otsused on ju pealtnäha iseenesest ratsionaalsed — see sobib
sellele näitlejale, see näitleja vajab seda rolli… Aga peale lavastuse perspektiivis
mõtlemise peab olema ka pikas perspektiivis mõtlemine. Kõik on üksteisega seotud.
See on minu jaoks kõige keerulisem ja kõige suurem vastutus.
Kolmas külg on muidugi vastutus publiku ees. Me ei tee ju teatrit endale, aga
see balanss on väga kerge ära kaduma. On lavastusi, mis oma eelduste poolest
— materjal, näitlejad, lavastaja jne — tunduvad täiesti kindla valikuna: siin saab
tulla ainult ere sähvatus. Siis aga jookseb see kõik äkki visinal kokku ja kõik on
imestunud. Ja kelle poole siis vaadatakse? Eks ikka draamajuhi poole. Teatris on
nii, et kui juhtub totaalselt ebaõnnestuma ja lavastus on nii publiku kui ka kriitika
meelest täiesti läbi kukkunud, siis on süüdi peanäitejuht. Kui lavastus õnnestub,
siis on pjedestaalil lavastaja. Elu paradoksid! Mingis mõttes on see tänamatu
amet. Aga positiivne on see, et ehkki kõik, mis ma rääkisin, võib tunduda halana,
pole see halana mõeldud. Selle kompenseerivad täielikult need hetked, mis on
väga kiiresti mööduvad ja kaovad lihtsalt ära, sest teater lihtsalt kaob ära, nagu
Rakvere mehed ütlevad. Need on hetked, kui inimesed on õnnelikud — õnnelikud
näitlejad laval ja õnnelik publik saalis. Tunne, et ka mina olen selles õnnestumises
osaline, on väga hea tunne. Tunne, et sind usaldatakse loominguliselt,
annab tööle mõtte.
Olles rääkinud teiste Eesti teatrite endiste või praeguste kunstiliste juhtidega,
on paljud tunnistanud, et tihtipeale hiilib sellesse ametisse märkamatult sisse üks
oht: ühel hetkel avastad, et sa pole oma loomingulistes valikutes vaba. Märkamatult
lipsab omaenda materjalidesse sisse selliseid valikuid, mis takkajärgi on
iseendalegi arusaamatud. Peanäitejuht kipub tegema neid asju, mida keegi teine
teha ei taha — neid, mida ta pole suutnud teistele maha müüa. Noh, vaja komöödiat
või mõnda muud sellist asja… On lavastusi, mis peavad repertuaaris olema.
See on tobe, aga kipub sisse tulema n-ö repertuaari täitmine ja ühel hetkel avastad,
et lavastad asju, mida pole kunagi päriselt teha tahtnud. Oled tahtnud teha
hoopis midagi muud.
Hoiad sa end kursis maailmas toimuvaga või pole sellel suuremat tähtsust?
Vajadus teada saada, kus me elame ja mis meie ümber toimub, aina suureneb
koos aastatega. Mõtlen näiteks sellele, kuidas pärast teatrikooli lõppu oli minu ja
ka mu mõne lähedase sõbra ja teatrikoolikaaslase mõttemaailmas kõik väga selge:
maailm jaguneb kaheks: teater, kunst ühel pool ja kuskil mujal see muu maailm.
Absurd ju! Ehkki Stanislavski räägib ju sellest, et kui näitleja tuleb teatrisse,
siis jätab oma igapäevase ja argise elu ukse taha ja pühib tolmu jalgadelt ning
kalossid jätab ka proovisaali ukse taha — et jumala eest see igapäevaelu tolm
kaasa ei tuleks. Kuskil sees oli noorena ikkagi selline vastandlik arusaam: teater
ja muu maailm — kaks sirget, mis kunagi ei lõiku. Tegelikult on minu meelest
nii, et elus teater saab olla ainult see, mis ei lõika end muust maailmast ära. Ma ei
saaks teha teatrit, kui ma ei oskaks endale seletada ega tajuks, mismoodi elu mu
ümber toimib — ükskõik mis tasandil. Poliitikas, ühiskonnas, teaduses, kunstis,
muusikas… Vajadus sellest teadlik olla, vajadus seda kõike mõtestada muutub
aina suuremaks.
Lavastaja töö on tohutu vastutus terve trupi ees, ka ei saa lavastaja enamasti
publiku eest ühtki oma ebaõnnestunud teost ära peita. Kui raskelt sa elad üle
ebaõnnestumisi?
Need hetked on iga lavastaja elus tõenäoliselt möödapääsmatud. Ebaõnnestumised
ehk et ei ole tulnud välja see lavastus, mis oleks võinud tulla. Sellel tundel
ei pruugi olla mingit seost avaliku kriitikaga. On olnud lavastusi, millega kriitika
on päris rahule jäänud, aga ma ise tunnen, et… See tuleb pärast esietendust alati
välja, kui lavastuse tegemine on olnud kuidagi vale, kui sa pole seda tehes päris
aus olnud. Kas on energia mujale läinud või on olnud eraelulisi probleeme või
mis iganes — see on kohe tunda. Küsimus on selles, millise energia mina lavastajana
olen sellesse sündivasse asja pannud. Kas ma olen pannud oma tegelikku
energiat? See on tunnetuse asi ja selle tunneb ära; näitlejad tajuvad selle kohe ära.
Seejuures on ka neid hetki olnud, mil endale tundub, et kõik on õige, kõik jookseb
ja kõik voolab, aga pärast teadvustan endale, et sisemine fookus oli hoopis
kuskil mujal ja tulemus on illusoorne, see pole tegelik.
Suurim kohtunik on ikkagi enda sees. Seda kohtunikku võib erinevate vahenditega
vaigistada ja leida asendustegevusi, aga tappa teda ei saa. Muidugi
olen ma mingitel perioodidel üritanud seda teha, ja ilmselt pole ma ainus. See
sisemine „ment”, kasutades Pelevini väljendit, on õnneks alles. Mõnikord ta läheb
ülbeks ka kätte — hakkab liiga palju laiama ja peksab sind nurka —, siis sa
kössitad seal veidi ja… noh, lõpuks ta ikka viibutab näppu ja ütleb, et tule nüüd
sealt tagasi ja tee nüüd päris asju ka. Loe seda ja loe teist ning süvene rohkem. Ta
on olemas.
Minu jaoks oli mõni kuu tagasi selline krõksuga hetk, üllatav moment. Lavastuse
„Don Juan” puhul oli mõte see, et üritame koos Rein Pakuga teha jõuliselt
süüdimatut teatrit. Tahtsime tegelda huvitava ja tegelikult vähe käsitletud
teemaga, aga põhiline idee oli hävitada žanrilised piirid. Mis täpselt välja peab
tulema, seda me ette ei planeerinud — see oligi lähtekoht. Kaplinski on öelnud,
et raske on kergeks saada. No me püüdsime seda kõigest jõust. Hämmastav on
see, et me olime isegi valmis selleks, et meid munadega loobitakse, aga publiku
vastuvõtt on olnud väga positiivne ja adekvaatne. Üks kriitik aga, kes pidi sellest
kirjutama, ütles mulle, et tead, anna andeks, aga ma ei oska sellest kirjutada.
Ma ei oska midagi öelda — see lugu ei mahu ühegi asja alla. Et kohati tundus
amatöörlik, aga siis jälle ei ole ka… mis ta teil siis täpselt on? Üritasin seletada, et
me proovisimegi vältida raamistamist ja selgepiirilisust, et eesmärk oli mõnuga
teater muusika kino 19
tekitada mõtestatud segadust. Lugedes aga ühe teise kriitiku blogi, sain ma aru,
et olime teda ikka väga ärritanud: niimoodi ikka ei saavat teha — kui on palagan,
siis olgu selge palagan! Otsustagu me ära, kas me teeme tõsist teatrit või hoopis
päris meelelahutust. Jumal hoidku — äkki te tahtsitegi meelelahutust teha?! See
on kõige hullem! See on surmapatt! Nii ei tohi, mehed! Kui teete komöödiat, siis
tehke otse ja ausalt — siis me teame, et tohib naerda. Aga siin nüüd enam ei saa
aru, mis asi see on… Või tehke siis punki, nii et verd ja spermat lendab, ja olge
ropud. Aga te ju ei ropendanud ka eriti!
Selle loo kokkuvõtteks tahaksin öelda, et ma ei kutsu üles kogu aeg sellist
teatrit tegema, aga nüüd, siin ja praegu oli meile seda väga vaja.
Praegu on majanduskriis, paljudes kohtades on palku kärbitud ja ümberringi
on palju masendavat. Iga kord, kui ma olen käinud kuskil mujal, Eestist väljas
festivalidel või teatrit vaatamas, siis selles suhtes on need käigud alati väga kasulikud,
et saada aru, kui head tingimused on Eestis tegelikult teatri tegemiseks.
Olen kohtunud inimestega mingist New Yorgi teatritrupist — nad teevad väga
head teatrit ja panevad lavastustele omaenda raha alla, teenides kuskil lisa ettekandjatena
või jumal teab kellena. Käisin New Yorgis ühel pooleldi underground
festivalil, kus oli tõesti väga jõulist, teravat ja sotsiaalset teatrit. Väikesed saalid
olid puupüsti täis, aga sellest hoolimata tulevad tegijad hädavaevalt ots otsaga
kokku ja on sunnitud leiutama uskumatult minimalistlikke vahendeid. Aga millise
fantaasia ja energiaga nad seda kõike teevad!
Ja siis hakkab koju jõudes piinlik — kui palju meil tegeldakse teatris pseudoprobleemidega,
hoolimata sellest, kui hea elu ja kui head tingimused meil on!
Vestlustes tuleb see välja ja sel hetkel ma vaatan ennast kõrvalt ja mul on häbi.
„Mis imemaal te elate?” küsivad need ameerika näitlejad. Ja siis ma mõtlen nendele
pseudoprobleemidele — garderoobi laes on väike värvitükk lahti või mingi
trenažöör on jõusaalist puudu… Need nõudmised on mingis mõttes kõik väga
õiged, aga see on konteksti küsimus. Kõige selle sees ei tohi ära unustada, et miks
me, kurat, seda kõike teeme.
On sul oma unistused? Tulevikuplaanid lavastajana, filmirežissöörina?
Tihtipeale, lugedes eesti päritolu teatritekste, on tunne, et omakeelset dramaturgiat
on vähe valida. Säravaid uusi kirjutajaid tuleb harva peale, küpsemine
võtab ka aega… Sooviksin ühel hetkel saada üle oma ülikriitilisest hoiakust ja
hakata näidendeid kirjutama. Olen enda kui võimaliku kirjutaja suhtes olnud
siiani pigem väga välistav, aga nüüd, kirjutades oma filmistsenaariumi, on see
endalegi ootamatult edenema hakanud. See on väga hea tunne.
Küsinud ANU TONTS
AIN MÄEOTS on sündinud 25. XII 1971 Võrus. 1994. aastal lõpetas ta Eesti Muusikaakadeemia
kõrgema lavakunstikooli XVI lennu ning asus lavastaja ja näitlejana tööle
Vanemuisesse, olles seal aastatel 1999—2006 ka draamajuht. 

07.06.2010