Vanemuises alustati Koidula vere valamist

Merilyn Merisalu, Tartu Ekspress

Eelmisel nädalal algasid Vanemuise teatrimajas aprillis esietenduva lavastuse „Koidula veri” proovid.

Tüki sisust rääkides lööb lavastaja Ain Mäeotsal silm särama. „See on nagu elu ise – kohati pööraselt naljakas ja samas ka väga traagiline,” rääkis Mäeots. Vanemuise koduleht liigitab lavastuse küll draama alla, aga Mäeots ise eelistab seda pigem fantaasiaks nimetada. „Samas on see väga realistlik ja naljakas fantaasia,” lubas lavastaja.

„Koidula veri” heidab ärkamisajale värske pilgu, mis võib kooli kirjandustundides õpitu hoopis pea peale lüüa. Autor Loone Ots pakub välja põneva versiooni ammu toimunust, kus tegelasteks on paljud nimekad Eesti kultuuritegelased.

Naised ja mehed

Näidend räägib väga tugeva tahtejõuga naisest, kes viib ennast läbi, kust ise tahab. „Tegelikult ei olnud ta ainuke naine maailmas. Meie ümber eksisteeris Venemaa ja Lääne-Euroopa kultuurikontekst, kus oli selliseid naisi enne ja pärast ka,” rääkis Ots.

Veel on lavastuses kaks tähtsamat meestegelast. Esimene räägib kogu aeg tõtt, aga paraku ei usu teda keegi. Juhan Liiv tembeldatakse hulluks ja ta surebki hullumajas, kuigi ta ometi kogu aeg tõtt rääkis. Jannsen peab kogu aeg tegema kompromisse ja arvab elu lõpul, et tema südametunnistusel on ainult üks patt. „Mis see on, seda näeb juba laval,” muigas autor.

Põhikangelaste ümber tegutseb veel terve seltskond muid kultuuritegelasi. „Minu mälu järgi on erinevaid osi kokku umbes 35,” ütles Ots. Et näitlejaid on 14 ja põhiosatäitjatel on ainult enda roll täita, mängivad paljud teised mitut rolli.

„Koidula ja Jannsen on tavalise eestlase jaoks müüdid, kivistunud tegelased, kelle elulugu natuke teatakse, aga reeglina rohkem nende peale ei mõelda,” arvas lavastaja. Teatritükiga tegelejad on otsekui müüdimurdjad, kes äratavad ajaloolised tegelased ellu. „Siin on palju sellist, mida konservatiivsed kirjandusõpetajad isegi lastele ära keelata võivad,” rääkis Mäeots.

Ehk ei olnudki Juhan Liiv hull, kui pidas ennast Poola kuningaks, ning Lydia Koidula jõuab lavale tavalise naise, mitte kultuuriikoonina. Tal on oma loomulikud vajadused ja mured.

Laval näeb verd

Verel on tähtis roll nii tekstis kui ka plaanitavas lavastuses. „Mingil määral ongi see näidend vereliinist, nagu on kuninga- ja keisrikodades,” seletas Ots. Peale Koidula mõttelise vereliini näeb aprillis laval ka n-ö päris verd. „Ja seda üsna mitmesugust,” lubas Ots.

Ain Mäeots rõhutas siiski, et nende eesmärk ei ole kedagi šokeerida. „Kõige olulisem on selle tüki puhul hoopis see, et autoril on läinud korda väga veenvalt ja kohati isegi toredalt naljakal moel kogu ajastu õhkkond ja suhete hierarhia välja tuua,” ütles lavastaja.

Näidendi autor on ise rahul, et seni on tema ettekujutus teatritegijate omaga kattunud ja suuri lahkarvamusi veel olnud ei ole. Koostöö tulemusena peaks lavale jõudma tükk, mis annaks Koidulast pisut teistsuguse pildi, kui meil seni on olnud. „Iseenesest oleks pilt sama, aga me võiksime seda teise nurga alt vaadata,” seletas Ots.

Otsa arvates on probleem eestlaste mineviku unustamine. „Kui see lavastus aitaks meil meenutada ärkamisaega, mis tegi võimalikuks pärastise iseseisvumise ja et need inimesed olid nii tugevad isiksused, siis oleks mul väga hea meel,” kinnitas autor.

Loone Otsa ja Ain Mäeotsa „Koidula veri” esietendub 11. aprillil Vanemuise suures majas. Mängivad Ragne Pekarev, Rein Pakk, Tanel Jonas, Raivo Adlas, Martin Kõiv, Marika Barabanštšikova, Ott Sepp, Alina Karmazina, Merle Jääger, Kais Adlas, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Indrek Taalma ja Marko Mäesaar.