Vaiksed väärtused

Kui 24. septembril edastati ajakirjanduses teade Eesti ühe suurvaimu, kirjaniku, füüsiku ja filosoofi Madis Kõivu surmast, siis imestas üks internetikommentaator, et ta pole sellenimelisest inimesest kunagi kuulnud. Sellele kommentaatorile ei saagi väga pahaks panna, sest Madis Kõiv ei hoolinud põrmugi avalikust tähelepanust ja sestap jäi ta paljudele ka märkamatuks. Kuid küllap on Kõivu nimi paljudele võõras ka seetõttu, et ta oli lõunaeestlane ning elas ja töötas Tartus.

Miks alustan muusikaarvustust viitega Madis Kõivule? Esiteks sellepärast, et jälle kord osutada Tartu fenomenile: suurte väärtuste loomine suurema kärata. Teiseks seepärast, et Kõiv armastas väga muusikat ja teda võis 15–20 aastat tagasi näha peaaegu igal Tartus toimuval kontserdil. Kolmandaks aga seepärast, et päev pärast Kõivu surma, 25. septembril esitati Vanemuise kontserdimajas Johannes Brahmsi „Saksa reekviem” – justkui tema mälestuseks.

Alljärgnevalt mõned mõtted nimetatud teose ettekandest, Vanemuise Sümfooniaorkestri kontserdist 19. septembril ning Tartu kandi muusikaelust.

Kuulsin Brahmsi „Saksa reekviemi” esimest korda kahe klaveri ja kammerkoori seades ning avastasin justkui uue teose. Suure romantilise vokaal-instrumentaalvormi asemel kogesin kammermuusikat, mis ei püüa kuulajat lummata kõlajõu ja esituskoosseisuga, vaid võimaldab minna sügavuti: kuulata, mis peitub muusikas lisaks orkestratsioonile, ja rahulikult teksti jälgides mõtiskleda põhjuste üle, miks teos on kirjutatud. Veelgi selgemalt avanes sellises esituses Brahmsi meisterlik kontrapunkt, peen harmooniatunnetus, oskus kirjutada häältele ja võimendada muusika abil piibli teksti. Eesti Filharmoonia Kammerkoor oli oma vormi õigesti ajastanud ja alustas hooaega oma võimeid täielikult avades. Kõrged noodid särasid, akordid olid puhtad, häälerühmad kõlasid ühtlase ja kauni tämbriga, koori tutti oli võimas ja piano hingemattev. Eriti raputas mind VI osa „Sest meil pole siin jäädavat linna”.

Läti sopranisolist Elina Šimkus jäi meelde puhta esituse ja sügava, aldiliku tämbriga. Eesti bariton Olari Viikholm laulis oma partiid jõuliselt, musikaalselt ja täpselt, tema saksa keel oli väga selgelt artikuleeritud. Kaspars Putniņš pani end maksma tugeva dirigendina, kelle tundlikust musitseerimisest ja huvitavast repertuaarivalikust võib tema alanud kunstilise juhi perioodil palju oodata.

Kui üldse midagi esitusele ette heita, siis ehk konarusi kahe rahvusvaheliselt tunnustatud pianisti (läti juurtega Diana Ketler ülemises ja ukraina juurtega Konstantin Lifšits alumises tessituuris) esitatava saatepartii sulandumisel tervikusse. Hetkeks isegi ehmatasin, kui alumise partii avateema „kolinaga” sisse astus. Võib-olla polnud pianistid veel jõudnud erilise koosseisu, klaverite ja saaliga harjuda – teose kulgedes asi paranes.

Kui EFK hooaja kammerlikule avakontserdile oli kogunenud kammerlik hulk publikut, siis kuus päeva varem oli sama saal Vanemuise Sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontserdiks välja müüdud. Kontserdimajas valitses tol õhtul eriline atmosfäär ja ootusäreval publikul ei tulnud pettuda.

Suurte kogemustega Vanemuise teatri kunstiline juht ja peadirigent Paul Mägi on kolme hooajaga suutnud orkestri viia kõrgele tasemele. Kindlasti tuleb siin tunnustada ka Mägi eelkäijate tööd, kuid nii stabiilselt kõrget kvaliteeti nagu möödunud kolmel hooajal pole Vanemuise SO viimase 20 aasta jooksul näidanud. Orkestril on kõigis pillirühmades kõrgest klassist soliste ja Mägi suudab oma rahuliku, kuid resoluutse juhatamismaneeriga orkestrist välja tuua parima.

Kontserdi esimest poolt täitis César Francki sümfoonia d-moll. Oletan, et seda veidi raskepärast, paksu orkestratsiooniga teost pole kerge mängida ega juhatada, kuid vanemuislased said ülesandega suurepäraselt hakkama. Puhkpillisoolod kõlasid nauditavalt, vaseakordid säravalt, löökpillpartiid täpselt, keelpillirühmad puhtalt ja kirglikult.

Pärast vaheaega kõlas aga vaimulik vokaalinstrumentaal-suurvorm, nagu Paul Mägi peadirigendiks olemise ajal on hooaja avakontsertidel kombeks saanud. Sedapuhku oli valitud Charles Gounod’ „Messe solennelle de Sainte-Cécile”. Lisaks orkestrile tulid lavale Vanemuise ooperikoor ja Tartu Noortekoor ning solistid: eesti sopran Aile Asszonyi, itaalia tenor Aldo Caputo ja läti bariton Jānis Apeinis.

Olen eespool juba kiitnud orkestrit ja jään samale lainele ka Gounod’ missa ettekandest rääkides. Kui headel puhkpillimängijatel õnnestub romantilistes orkestripartituurides tihedamini särada, siis keelpillid peavad lööma rühmana. Ja minu suureks rõõmuks kostus ka missas ainult puhast, vajadusel täidlast ja säravat keelpillifaktuuri, eriti rõõmustas selles plaanis instrumentaalosa Credo ja Sanctus’e vahel.

Suurt kiitust väärib ka koor. Vanemuise ooperikoori (peakoormeister Piret Talts) kogemusi rikastas noorusliku värskusega Tartu Noortekoor (dirigendid Riho ja Kadri Leppoja). Need kaks koori on tihti koos esinenud ja suudavad üheskoos saavutada ilusa värviga, puhta ja rütmiliselt täpse koorifaktuuri. Nii ka nüüd. Võib-olla vaid meeste forte unisoon missa viimases osas Domine salvum oli lauldud liiga katmata tämbriga.

Solistidest jättis kõige sümpaatsema mulje bariton Jānis Apeinis, ehkki tema sooloosi oli ette nähtud kaassolistidest vähem. Oma partii esitas ta puhtalt, ilusa tämbriga ja hoolikalt autori teksti markeerivaid dünaamikatähiseid järgides. Aldo Caputo on ilusa häälega lüüriline tenor, kuid tema pidevad portamento-võtted mõjusid vahel veidi lohakana ja ka teksti markeerivat dünaamikat ei paistnud ta alati väga täpselt jälgivat. Aile Asszonyi on oma võimsa dramaatilise sopraniga Tartu publikule hästi tuttav Donizetti ooperist „Maria Stuarda”. Ka missat laulis ta jõulise ja kauni tämbriga, ent millegipärast intoneeris veidi madalalt. Arvatavasti seetõttu kõlasid solistide tertsetid vahel mustalt (eriti Credo lõigus Et incarnatus est võrdluses orkestriakordidega). Aga need pisikesed kriitikanooled kahvatuvad mulje kõrval, mille jättis suurejooneline avakontsert.

Lõpetuseks tahan lausuda veel mõned sõnad Tartu muusikaelu kiituseks, kartmata mõjuda kolkapatrioodina. Pärast XX sajandi I poole kiiret tõusu Aleksander Lätte korraldatud Eesti esimesest sümfooniakontserdist 19. novembril 1900 kuni Eduard Tubina balleti „Kratt” esietenduseni 31. märtsil 1943 on Tartu muusikaelus olnud kindlasti aegu, mil pole millegi erilisega uhkustada. Kuid nüüd, 23 aastat pärast iseseisvuse taastamist, ollakse jõudnud tasemeni, mida pole vastu panna mitte igal Tartu-suurusel linnal maailmas. Eesti esimesel muusikakoolil ehk Elleri koolil (ta hoiab seda staatust auga koos EMTAga) on olnud palju anda. 15. septembril avati pidulikult uus kontserdisaaliga juurdeehitus. 18. septembril andis Tartu ülikooli aulas enne oma järjekordset Venemaa turneed kontserdi kooli õppejõud pianist Tanel Joamets. Elleri koolist tšellistina tuule tiibadesse saanud rokk-kitarrist, eelmise vennapoeg Laur Joamets esines USA kantriansambli Sturgill Simpson soolokitarristina 10. septembril Conan O’Brieni saates. Vanemuise Sümfooniaorkestri pikaaegsel kontsertmeistril Kristel Eeroja-Põldojal on Elleri koolis väga palju ja edukaid õpilasi ning tema koos kolleegidega on tõstnud Tartu keelpillimängijate kvaliteedi uuele tasemele.

Vanemuise orkestri headest puhkpillisolistidest oli juba juttu. Enamik neist on kas õppinud, õpetanud või õpetamas Elleri koolis või mõnes Tartu või Tartumaa muusikakoolis. Tartu muusikaelu rikastab märgatavalt nii solisti kui ansamblistina pianist Kadri-Ann Sumera. Samaväärset tööd orelil teeb EELK Tartu ülikooli Jaani koguduse organist Elke Unt.

Tartus on festivalidega esindatud kõik tähtsamad muusikavaldkonnad: nüüdismuusikale on keskendunud Eesti heliloojate festival juunis, populaarsemale ja eksootilisemale süvamuusikale „Klaaspärlimäng” juulis, vana- ja orientaalmuusikale Tartu vanamuusika festival oktoobris, jazzile Tartu Jazz Club, mitut sorti pop- ja alternatiivmuusikale Genialistide klubi, lavamuusikale teater Vanemuine – kolm viimast loomulikult kogu hooaja vältel.

Tartu muusikahuviline võib oma linna muusikaelu üle uhke olla, kusagile mujale kultuuri otsima minema ei pea. Tartus tehakse vaikselt väärt asju. Siin on ilus elada.