Loe

Väikelinn pigistab mahlatuks

Kadri Selge, Tartu Postimees

Kadri Selge, Tartu Postimees

Depressiivne (väike)linn muudab inimese mahlast tühjaks pigistatud sidruniks. Nii teeb ka Wexford, kus toimub Sadamateatris 15. novembril esietendunud näidendi «Vaene loom vihma käes» tegevus.

Iiri kirjaniku Billy Roche´i näidend «Vaene loom vihma käes» on ühtlasi Suurbritannia pealinnas lavastajaks õppinud Liisa Smithi debüüt Eesti publiku ees.

Iirimaa väikelinna Wexfordi kihlveokontoris veedavad oma igav-argiseid tunde inimesed, kes kõik on vähemal või rohkemal määral seotud kümmekond aastat tagasi kodulinna hüljanud Danger Doyle´iga (Hannes Kaljujärv).

Roche´i näidend küsib, mis juhtub siis, kui kadunud poeg kodulinna naaseb, ja milliseid emotsioonipurskeid ajutine tagasipöördumine mahajääjais esile kutsub.

Iiri tappev staatilisus

Iiri näitekirjandusele omane tappev staatilisus paneb publiku kannatuse proovile ka seekord.

Lavastuses korvab füüsilise stagnatsiooni verbaalne kvaliteet, kus tegelaste irooniast kantud huumor seguneb «vihma kätte jäetud vaese looma» traagikaga. Vaataja sisepõlemismootorit hoiavad piisavalt töökorras üha uued mõtteainet pakkuvad küsimused.

Miks ühed lähevad ja teised jäävad ning millised on taaskohtumiste tagamaad? Mil määral väikelinn kohitseb inimese uudishimu väljaspool toimuva suhtes ja surub peale näilise rahulolu? Kas avastama mindud uus kodumaa või kodulinn toob otsitud rahulolu?

«Abielus» kodukohaga

Personifitseerides väikelinna nimega Wexford, võib eri tegelaste puhul näha erinevaid «sõlmitud abielusid» linna ja inimese vahel.

Danger Doyle ja Ragne Pekarevi kehastatud Eileen (kelle emaga Doyle kümme aastat tagasi Londonisse põgenes) kannavad endas väljakutseid ihkava vagabundi geene. Nad ihalevad vabanemist rutiinseks kujunenud «abielust» ja pakivad esimesel võimalusel kohvrid.

Eileeni isa Steven (Jüri Lumiste) kardab paaniliselt kohtumist tundmatuga, leppides olukorraga ja jätkates kiretult talle emotsionaalselt mittemidagipakkuvat kooselu.

Joe (Riho Kütsar) on oma «abieluga» suhteliselt rahul, sest tema väikekodanlikus maailmas ei puutu nn abieluvälised asjad temasse. Tagasilöökide korral on tal aga alati võimalik põgeneda minevikku ja tunda end selle kooselu staarina.

Kõige ambivalentsem tegelane on aastaid tagasi Doyle´i poolt hüljatud Molly (Merle Jääger), depressiivse väikelinna kiirelt allakäinud kunagine kaunitar. Tema näiliselt stabiilses «abielupajas» keeb tuline sapp, mis ootab õiget hetke, et oma «kaasa» kaaslinlaste ees põrmu paisata.

Just tema, kes esialgu näib ehk lihtlabase käitumisega klatšimoorina, toob kuuldavale brutaalse, ent adekvaatse tõe – valed valikud ja enesepettuses elamine (olgu need siis minekutes või kohalejäämistes) imevad meist välja elumahlad, muutes meid tühjaks pigistatud sidruniks.

Ekistentsiaalne mõõde

Smithi «Vaest looma vihma käes» võib nimetada well made play´ks (hästi tehtud lavastuseks).

Selles oleks kõik justnagu olemas – voolav tekst, empaatiat edasikandvad tegelased, kes võimaldavad meil läbi osadustunde omaks võtta nende sisemised sütena hõõgumised.

Nii või naa jaguneme me kõik kahte leeri: jääjateks või minejateks. Ja tegelikult viib see lavastus meid lõpuks välja palju suuremasse sfääri – inimese eksistentsi, mis ulatub ühe (väike)linna piiridest palju kaugemale. Mingil hetkel mandume me igas kohas, sest ükski idüll ega ideaal ei püsi lõpmatuseni.

Õnnestunud lavastuse esietenduselt jäi aga hinge kriipima ka igatsus näidendi autori ja/või lavastaja poolt mingi täitmata lünga, ohoo-momendi leidmise järele, mis annaks vaatajale veel tugevama kunstilise kõrvakiilu. 

18.11.2008