Vaata ette – udus ja edus ehk Näe, mida õpetas pühapäev

Margus Mikomägi, Nädaline

Mulle meeldivad vaimustunud inimesed. Enamasti annab usk oma tegemiste vajalikkusesse neile reaalse katte õnnestumiseks. Pühapäeva õhtul oli Tartus rokkooperi “Ruja” viimane etendus. Pühapäeva päeval veel arutasid selle loo kunstnik Ene-Liis Semper ja lavastaja Tiit Ojasoo õhtuse etendusega seonduvat, rääkisid tagasisidest ja detailidest.

Silm säras vaimustusest ja vaimukusest. Paar mõtles edasi, teades, et õhtul publiku ees lahtirulluv on viimane omataoline. Ajalehtede au ja kuulsus oli neil juba kuklas ja taskus, kõikides Eesti lehtedes ülivõrdes kiitvad arvustused sees. Kõik teistsugused oleks ammu loorberitel puhanud, mõtlesin neid vaadates. Kas teistsugused oleks muidugi üldse jõudnud sellele kohale, kus on loojate paar täna, ilmselt mitte.

Ma ei oska ette kujutada, kuidas Tiit Ojasoo ütleb oma lapseootel naisele kodus, et vabal ajal me tööst ei räägi. Noh, selle peale näiteks, kui Ene-Liis pühapäeval kell 12 päeval kaasale seletaks, et õhtusel etendusel võiks kaameramees laval Priit Võigemasti mängitud Rein Rannapi käsi kolm sekundit kauem kaadris hoida ja alles siis tema silmi näidata. Ja ma kujutan ette, et Tiit seepeale haakuks ja mõtleks edasi. Mitte ei ütleks, et kes ühe etenduse 3000-pealisest publikust seda ikka märkab, et ei hakka parandama seni tehtut, et see on pisiasi ja… Õnnestunud etendustes ei ole pisiasju. Ma imetlen pühendumist ja usku!

Püüa päeva

Pean sobilikuks ja vajalikuks oma jutu kinnituseks siin ära tuua Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo kirjutatud tekstiosa “Ruja” etenduse kavalehelt: „Legend räägib, et aeg tiksus nõuka-ajal teisiti, kell käis aeglasemalt, kiiret ei olnud. Võis sõpradega öö läbi köögis istuda, võis käsitsi “Gulagi arhipelaagi” ümber kirjutada. Tänapäeval peab hommikul tööle minema ja tekstide paljundamiseks on olemas masin. Aega on vähemaks jäänud. Ja kahtlemata mõjutab see loomingut ja selle vastuvõttu, olgu see siis muusika, teater või kujutav kunst. Kohustus on teha uut, olla uus. Kuigi uus ei tähenda enamasti uut kvaliteeti, vaid lühemat aega keskendumiseks. Proovid siin Tartus on olnud ka omamoodi reis ajas, kuna kodu on kaugel, ühikatoas meeldivalt paljad seinad ja kaks proovi päevas eeldab, et millegi muu kui “Rujaga” tegelda polegi mahti. Kui, siis sõpradega köögis istuda ja “Rujast” rääkida. Carpe diem!”

Eile kirjutas Vanemuise pressiesindaja Tambet Kaugema, et Vanemuise suvelaval mängitud rockooperit “Ruja” vaatas 22 231 inimest. Üleeile arutas lavastaja Tiit Ojasoo, et kui see etendus oleks olnud kusagil teatrisaalis, siis oleks tulnud seda mängida vähemalt sada korda. Need, ma usun, on õnnelikud inimesed, kes nägid etendust ja kuulsid – muusikat ja sõnumit.

Lahkumissõnad

Seisin Peedul sõbra kodu ees ja otsisin lahkumissõnu. Mida öelda? Nägemiseni kindlasti, palju õnne kindlasti, head tervist ikka, aga oli veel miski, mida tundsin ja öelda tahtsin, aga ei osanud siis. Jäigi ütlemata seekord. Ütlemata jätmine segas mind seni, kuni mõte läks uitama selle kolmekümnenda “Mõeldes edasi” rubriigis kirjutatava loo peale.

„Vaata ette!“ kordas sõbra naine oma lapsele, kui too jõe ääres libedatel kividel turnis. See tuli meelde ja siis ma äkki teadsin, et tahtsin sõbra perele lahkumisel just nii öelda – vaadake ette. Eestlased on oma keelt tehes olnud loominguliselt üliandekad. „Vaata ette“ tähendus on mitmekihiline, kõlab muidugi nagu hoiatus enamasti. Mina mõtlen nüüd siis juba teadlikult „vaata ette“ öeldes edasi vaatamise ja mõtlemise peale.

Ma olen ikka kurb olnud, kui etendus otsa saab, kui inimesed surevad ja kui lapsed lahkuvad armastatud koolist, koorist, kollektiivist. Olen mõelnud õpetaja peale, et mida too tunneb, kui armsaks saanud õpilased lahkuvad. Lahkumise kurbus! Kui aga see kurbus asetada konteksti vaata ette, muutub kõik veelgi väärtuslikumaks. Vaadake ette, sõbrad! Näed, mida õpetas pühapäev.