Unistus tolmu ja lapi harmooniast

Sirp, Keiu Virro

Vanemuise „Harmoonia”, autor Mika Myllyaho, tõlkija Anti Reinthal, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Kristiina Põllu ja valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Marika Barabanštšikova, Eva Püssa, Indrek Taalmaa ja Karol Kuntsel. Esietendus 24. IX Sadamateatris.

„Harmooniaga” jõuab lõpule soomlase Mika Myllyaho triloogia, mille eelmised osad „Paanika” ja „Kaos” on olnud juba mõnda aega Vanemuise repertuaaris. Kui esimeses osas saab näha ainult mehi ja teises ainult naisi, siis nüüd saavad naised ja mehed viimaks laval kokku. Lavastuse tegelased – lavastaja, teatrikunstnik ja teatriprodutsent – määratlevad end töö kaudu ning näevad kurja vaeva, et mahutada selle kõrvale ka armastust ja sõprust. Nende elu eri aspektid kipuvad aga omandama üksteist välistavaid piirjooni. Töö, armastus ja sõprus on selles loos samavõrd lammutavad kui ülesehitavad jõud.

Myllyaho näidend on igati korralik tekst. See on parasjagu nutikas, näitlikustab olukordi, kus vaatajad võiksid enese elu ära tunda, aga sisaldab ka koomikat, mis ei lase tervikul muutuda liialt ängistavaks. „Teater teatris” ülesehitus loob illusiooni kihilisusest (miks ainult illusiooni, sellest edaspidi). Kui Myllyaho näidend oleks koolipoiss, saaks ta kirjandusõpetajalt ilmselt kiita.

Lavastus, mis selle pinnalt üles ehitatud, on samuti korralik: vaimukused on tekstist üles leitud ja publikuni viidud, mis sellest, et üsna rohmakas vormis – vähemalt teab publik eksimatult, kus ta naerma peab. Lavakujundus harmoneerub (!) lavastuse tuumaga: publikuga igast küljest ümbritsetud ringikujulise lava keskmes on klaasmakett, mis sümboliseerib kaht põhiteemat – tööd ja armastust –, olles ühtaegu lavastajana töötava Olavi (Indrek Taalmaa) inspiratsiooniallikas kui ka teatrikunstnikust Saara (Marika Barabanštšikova või Eva Püssa) moodus väljendada sümboolselt arusaama oma suhtest Olaviga.

Lavastuses käsitletakse tuttavaid, ent sageli lahenduseta jäävaid probleeme. Kuidas elada oma elu nii, et see ei mattuks argipäevamurede alla? Kas on võimalik olla kirglik nii armastatu kui ka töö suhtes, ilma kummagi osas järeleandmisi tegemata? Kas südant võib ka valesti valutada? Küsimused on mullegi äratuntavad ja arusaadavad. Kardan näiteks mõnikord, et äkki ma enese meelest muudkui elan, aga ühel päeval ärkan üles ja avastan, et olen selle hetkeni vaid mõelnud sellest, kuidas ükskord elama hakkan. Või äkki unustan ühel hetkel ära isegi võimaluse oma elu ilusaks elada. „Harmoonia” sisaldab seega üht neist lugudest, mis uinutab vaataja eneseunustusse ja äratab empaatia, peamiselt küll iseenese suhtes. Vaataja näeb lavatõde ja kui hästi läheb, tunneb selles ära oma isikliku tõe. Tubinale lavastajana sellised suured väikesed lood sobivad, intiimse teatri sisendusjõudu tunneb ta hästi.

Mul on selle lavastuse osas tegelikult üsna vastakad tunded. Üldiselt näen ükskõik millisesse lavastusse puutuvas arvamuste paljususes (ka siis, kui see paljusus on minu enda peas) eelkõige erisuguse tõlgendamise potentsiaali, mis ei pretendeeri ligilähedaseltki lõpliku tõe tiitlile. Kunsti puhul pole tõde nagunii olemas: tehteid õigesti lahendada ei saa, saab oma seisukohta võimalikult hästi põhjendada. Selle poole püüdlengi.

Niisiis, ühelt poolt olen kahtlemata selle publiku hulgas, kes on inimpsühholoogia lõpututele võimalustele üles ehitatud tekstide puhul väiksemagi impulsi korral võimeline tõmbama oma eluga paralleele. See pool minust lähtub ühtlasi sellest, et kunagi ei saa olla liiga „sotsiaalselt tundlik”. Väljend võib küll olla üsnagi ära hooratud, aga sellega iseloomustatavad lavastused ei kulu ettevaatliku käsitlemise korral küll kuidagi. Iseasi, kuidas on selle käsitlemisega „Harmoonia” puhul. Teiselt poolt mõtlen Taago Tubina lavastajakäekirjale ja leian, et see on midagi, mille puhul olen vaatajana harjunud eeldama teatavat kvaliteeti, ja see, mida ma nüüd igalt järgmiselt lavastuselt ootan, on pigem lisaväärtus kindlale tasemele. Peamiselt sellest näibki käsitletava lavastuse puhul puudu olevat. Muide, iroonilisel kombel on juba sõna „harmoonia” minu meelest kangesti igav ja kannab suuresti ka lavastust kui tervikut iseloomustavaid konnotatsioone – see lihtsalt on selline rahulik, korralik, olesklev, mitte kuhugi jõudev sõna. Juba nähtu ja kunagi puudutanu puhul tekib uute dimensioonide puudumisel oht, et see lämbub lõpuks omaenese igavusse. Lavastuse sisu muutub lähemalt vaadates semiootiliseks vaakumiks ega sisalda endas ühtki tähendust.

Ka „Harmoonia” tekst paistab korralikkusest ja erilaadsete tasandite illusioonist hoolimata ikkagi luudeni läbi, lugu ei tekita narratiivses plaanis mingisuguseid ootusi (seda ei ole ilmselt ka eesmärgiks seatud), aga paraku ei pane tundma ka ülearu suurt huvi protsessi suhtes. Väärt lavastuselt eeldan, et see käiks minust alati sammu võrra eespool, aga kui ma tahan keset etendust kella vaadata (nagu sedapuhku), kui leian aega keset etendust kella vaadata, siis ei ole see etendus ilmselt kuhugi jõudmas, kohe kindlasti mitte vaatajast ette jõudmas. Selline etendus on igav. Sellist etendust ei suuda ma ka tervikuna jälgida ning hakkan seda juba vaatamise ajal osadeks lammutama: näitlejatööd, kujundus, muusikaline kujundus, tekst jne. Lotman on nimetanud teatrit semiootiliseks entsüklopeediaks, aga see ei tähenda, et lavastus peaks mõjuma märgisüsteemide eklektilise kogumina. Et oleks, mida hiljem lammutada, peab alguses olema siiski tervik.

Samas näiteks see, et minu tähelepanu peatus selle lavastuse puhul ebaproportsionaalselt pikalt lavakujundusel, võib tähendada ka muud. Äkki lihtsalt lava ei peagi täitma selles lavastuses ainult meediumi osa, äkki lava(kujundus) on muutunud ise sõnumiks? See oleks ju iseenesest huvitav potentsiaal. Seda enam, et Kristiina Põllu loodud kujundid kõnetavadki kohati rohkem kui ülejäänud lavastus. Jäägu see siiski uitmõtteks. Lavastajal on palju vahendeid, millega töötada, ja vahendeiks võib pidada ka näitlejaid. Näitlejail on omakorda tööriistad, millega oma rolli üles ehitada. „Harmooniat” vaadates näris kahtlus, et Barabanštšikova ja Taalmaa ei ole vaevunud oma tööriistakasti viimasel ajal üle vaatama. Mõlemad näitlejad kipuvad rolli luues kasutama mugavaks saanud stampe. See tekitab tahtmise nende loodud tegelaskujudest kiiresti tolmuharjaga üle käia. Kas näitleja ise ei tunne vajadust otsida uusi vahendeid? Või ei ole huvi? Et kui tervet rehkendust ei tee, siis teeb poole? Sellised näitlejatööd sarnanevad paraku rohkem markeerimise kui rolli sisseelamisega ning selline näitlemislaad oleks minu poolest võinud välja surra umbes samal ajal kui Nõukogude Liit.

Peategelaste mängu tõi aga vähemasti esietendusel vägagi huvitavaid energiakõikumisi Karol Kuntsel: energia tekkis peaaegu füüsiliselt tuntaval kujul iga kord, kui tema mängitud produtsent lavale ilmus (piltlikult võib öelda, et ka Barabanštšikova-Taalmaa tandem ärkas nendeks stseenideks ellu), ja kadus siis jälle ühes Kuntseliga. (Väga tahaks teada, kas see toimib igal korral samamoodi, näiteks siis, kui Saarat mängib Barabanštšikova asemel Eva Püssa?) Seejuures oli üks väheseid tõesti kandvaid stseene jabural kombel vägagi otseses mõttes kandev – Kuntsel kandis Barabanštšikovat seljas. Kas Barabanštšikova langes oma rollist korraks välja või leidis selle hoopis hetkeks üles, ei teagi, aga selles stseenis võis teda kui näitlejat näha tõesti vaba ja spontaansena, ka situatsioonikoomika hakkas täismahus tööle. Värskendav hetk. Natuke hilja soovitusi jagada, aga kas Tubin ei tahaks panna Kuntselit hoopis Taalmaad tassima? Tugev poiss, jõuaks küll, kasutegur oleks ilmselt hindamatu.

Viimane soovitus oli küll naljaga pooleks (või kas oli?), aga näitlejate automaatpiloodi toel tegutsemise eest vastutab lõppkokkuvõttes ikkagi lavastaja. Tema on see, kes peaks üles leidma näitlejaid käivitava nupu ja seda ka kasutama. Tundub, et mingi osa publikust lepib tuima stagneerumisega – võib-olla ei oska rohkemat küsida, võib-olla on lihtsalt ette nõus kõigega, mida pakutakse –, aga lavastaja ei peaks sellega leppima. Kui näitleja on mulle lavastuses puht füüsiliselt nii lähedale toodud, et ta võib soovi korral mulle kas või kinganina peale astuda, siis võiks lavastaja olla võimeline vajaduse korral sundima ta mulle lähenema ka emotsionaalses plaanis. Ja kui see on tehtud, siis – Taalmaa, astu lähemale, ma ei karda!