Ühest legendaarsest Tartu kontserdist

Virge Joamets

Laupäeval 14. mail 2011 Vanemuise kontserdisaalis kõlanud kontsert kuulub minu hinnangul Tartu muusikaelu tähtsündmuste hulka läbi aegade. Tegu oli Vanemuise hooaja lõppkontserdiga, dirigeeris Mihkel Kütson, kes pani sellega punkti oma teisele ametiajale selle teatri muusikajuhina.

Kontserdi esimeses pooles kõlas Mozarti klaverikontsert nr 9 KV 271, 1777. aastal kirjutatud lugu, solistiks Jaan Kapp. See on Mozartil väga tore kontsert, siin on palju ootamatusi, kummalisi harmooniajärgnevusi, romantilisi meeleolusid, isegi süngeid lõike. Dirigent näitas algusest peale üles hästi ergast kõrva ning tahet teosesse kätketud värve esile tuua ja välja joonistada. Solisti ettekujutus teosest oli siledam. Nõnda kujunesid minu meelest solisti poolt parimaiks III osa alguse ja lõpu kiire pärlendav lõik, kus väle sõrmejooks ja sädelus olid omal kohal. Ent näiteks ulatuslik aegalane lõik III osa sees, kus orkester on pelgalt saatja ja kandev roll on klaveril, ei vedanud minu meelest välja. Mul tekkis tunne, et võibolla peab Mozarti sünguse, tõsiduse tabamiseks olema rohkem elukogemust, kui noorel pianistil tänaseks on. Klaveripartii oli küll üldiselt igati korrektne, aga minule jäi sellest väheseks, orkestripartii oli mängitud tunduvalt huvitavamalt ja nüansirikkamalt. Orkestrist oli kohe esimestest nootidest tunda väga aktiivset mängu ning orkester läks ka kohe kenasti Vanemuise mitte kõige paremas akustikas särama. Mitte alati ei hakka selle saali seinad esinejaid toetama.

Kontserdi teise poole täitis inglise helilooja Ralph Vaughan Williamsi Meresümfoonia.

Seda teost kuulates hakkasin mõtlema kummalistele paralleelidele meie Rudolf Tobiase oratooriumiga “Joonase lähetamine”. Need on ajas lähestikused teosed (esiettekanded vastavalt 1909 (Tobias) ja 1910). Mõlemas teoses on suur orkester, orel, solistid, koor, tõsi, Tobiasel tervelt kolm koori. Sarnasused tulid ilmsiks ka kõlanud muusikas, kus oli lõike, mis oma meloodilis-harmoonilistelt ja isegi faktuurilistelt ja ka orkestreeringuvõtetelt oleksid justkui võinud pärineda meie suurmeistri sulest. Ehkki, tõsi, niisugust meeletut konfliktsust nagu on Tobiase oopuses, selles teoses ei olnud.
Vaughan Williamsi teose esituse puhul oli minu meelest tegu mitme asjaolu õnneliku kokkulangemisega. Muusika on väga laululine, nagu üldse Vaughan Williamsi stiil on. Ta on tegelenud inglise rahvalaulude uurimisega, samuti inglise traditsiooniliste lauludega ja laululisus kannab nõnda ka tema heliloomingut. Meresümfoonia on justkui teede ristumiskohal olev teos, olles arusaadav ja meeldiv laiemale kuulajaskonnale, kuid minu meelest on see väga köitev ka neile, kes tingimata ei vaja muusikas meloodia olemasolu. Oli tunda, kuidas kogu esitajaskond oli sellest muusikast kaasa viidud, elas ja hingas selle meloodiate kaudu. Vanemuise ooperikoor on väga ilusa kõlaga kollektiiv. Teine osalenud koor, Tartu Noortekoor, pole ju professionaalne ning nende kaasamisel on väga oluline, et muusika, mida nad peavad esitama, hakkaks neid kõnetama ega oleks ka liig keerukas. Olles ise kunagi ammu seal laulnud mäletan ma küll neid õppimisi. Seda enam imestan, et kuidas just nemad nii mahuka partituuri üldse selgeks said ja veelgi enam – nii selgeks, et kogu koor kõlas nagu täisprofessionaalne kollektiiv – ilusa kõlaga, plastiliselt, tegemas mida iganes dirigent ees nõudis. Nii et kiidusõnad nii Noortekoori dirigentidele Kadri ja Riho Leppojale kui ka Vanemuise koormeistrile Piret Taltsile. Nii andunult ja hästi musitseerimas pole ma kuulnud ka Vanemuise orkestrit. Solistid olid bariton Atlan Karp Vanemuisest ning sopran Irina Vaštšenko Venemaalt, aga siin polnudki nad minu meelest niivõrd soleerijad kui osa suurest muusikavoost, värvitriip helikangas.

Tegemist on suure koosseisu ja merelikult muutliku, väga dünaamilise, kord tüüne, siis jälle tormise, vastu kaldaid peksleva, kohati isegi möllava meremaaliga. Teos on ka ajaliselt pikk, üle 60 minuti, nõudes esitajatelt suurt füüsilist vastupidamist. Mind tõeliselt köitis ja vaimustas, kuidas Mihkel Kütson vormis seda lugu ühest küljest peenelt, nõtkelt, detaile jälgides ja välja joonistades, samas oli saavutatud ka monumentaalne võimas pannoo. Efektse alguse järel isegi kartsin, et noh, algus on selge, aga kas nad ka vastu peavad? Pidasid, suurepäraselt! See oli vapustavalt terviklik, suurejooneline ja äärmiselt emotsionaalne ettekanne, üks vaimustavamaid kontserte, mida olen elus kogenud.

VIRGE JOAMETS