Loe

“Tühirand” ­Voorel

Vaino Vahing, Eesti Ekspress

Vaino Vahing, Eesti Ekspress

Enne olin “Tühiranda” vaadanud Tartu Sadamateatris ja filmilinal. Lugemuselamus jäi siiski peale.

Üheks põhjuseks võis olla teadmus, mille olin Matilt eravestlustes saanud. Ikka, kus taoline sündmus võis toimuda, kes on tegelaste prototüübid. Jne. Seekordne Matile pühendatud seminar tegi mind teatrialtimaks. Kõik neli ettekannet olid tasemel. Eriti huvitavalt rääkis Matist kui lavastajast Ingo Normet.

Nüüd siis Voore põhikooli saali, kus vaatajaks seminarist osavõtnud Undi sõbrad ja tuttavad ning kohalikud voorelased. Etendus ei läinud kohe käima, tegevust oli ka vähe ning lisaks pikad avamonoloogid, milles näitlejad pigem etlesid kui mängisid. Samas polnud näitlejatele ka midagi ette heita ja siiski… siiski, kui jutt läks dramaatilisemaks, hakkasid ka näitlejad tõsiselt mängima.

Igaüks neist oli (juba) oma nägu, sisemine pingestatus sai liha ja verd juurde.

Kuna istusime esireas, siis saime osa nii miimikast kui ka pantomiimikast. Lava muutus afektiivsemaks, emotsioonirikkamaks. Tekkis huvi, kuidas armukolmnurk (-nelinurk?) laheneb. Kui mul varasematel vaatamistel hakkas petetud prototüübist – Matist – autorist kahju, siis seekord enam mitte. Eks see oli Mati taotlus juba kirjutamisel. Minu jaoks polnud see ju saladus, sest mul olid teada ka näitlejate prototüübid, ja mul oli teada Mati taotlus ükskõik millise jutu kirjutamisel.

Mismoodi see võis käia? Olen arvamusel, et Mati isikupäraks oli see, et ta iga eluseiga püüdis üle dramatiseerida ja mõnegi mänguliseks kirjutada. Millest muidu siis viimasel ajal see Mati lavastamise ja ekraniseerimise buum? Arvan, et Mati ainult muigaks selle üle, ja ikka mitte sekkudes, vaid kõrvaltvaatajana dekoratsioonide taga jalutades, juba millestki muust mõtiskledes.

Saalis aga vahepeal “Tühiranna” pinge tõusis ja tõusis, jõudes filosoofilisele tasemele, käsitledes juba inimelu ja eriti armastuse eksistentsiaalseid küsimusi, ning teenis tugeva ja siira lõpu­aplausi. Rahul olid näitlejad, värsked vanemuislased ja kindlasti olnuks ka Mati ise.

Aitäh Vanemuisele! 

30.08.2007