Truudus ja truudusetus libisevad silma alt läbi

Raimu Hanson, Postimees

Vanades heades ooperites – nagu on teravmeelitsenud kirjanik George Bernard Shaw – tahavad tenor ja sopran teineteisega magada, aga bariton segab vahele. Operetis on segajaid ja meelelahutuslikku segadust rohkem.

Novembri esimesel õhtul Tartu Vanemuise suures majas esietendunud «Savoy ball» on selline operett, kus tenor tahab magada nii soprani kui ka paljude teiste naistega, kuid tema püüdluse ajab untsu sõbra lollakas nõuanne.

Tenor on markii Aristide de Faublas (Urmas Põldma) ja sopran on tema abikaasa Madeleine (Margit Saulep). Opereti alguses on nad pulmareisil.

Autoga pulmareisilt

Aastane reisimine lõpeb saabumisega kodusesse Nice’i autoga, millel on kaheksa ratast. Neli neist on nüüdisaegsed ja neli justkui möödunud sajandi alguspoolelt. Seda imet vahivad sõbrad eest ja tagant.

Senine sissejuhatav unisevõitu sebimine asendub naljakama tegevusega siis, kui lavale ilmub Aristide´i sõber, Türgi diplomaadist naistekütt Mustafa (Aivar Tommingas).

Erksust ja sära lisavad mängu Madeleine´i sugulane, Paso Doble´i varjunime all laulude kirjutaja Daisy (Merle Jalakas) ja meestemaias tantsija Tangolita (Helen Hansberg).

Eestis on Paul Abrahami (1892–1960) opereti «Savoy balli» toonud vaatajate ette kahel eelmisel korral Estonia.

Esmalt 1933. aastal ehk vähem kui aasta pärast maailmaesietendust Berliinis ja teine kord aastal 1982, kui Mustafa osas pani märgi maha Jüri Krjukov.

Äsja esietendunud «Savoy balli» lavastas Vanemuises selles teatris viimati kaks aastat tagasi muusikali «Chess» vaatajate ette toonud rootslane Georg Malvius.

Nagu on kirjas kavalehel, soovis ta «Savoy ballis» minna tagasi opereti juurte juurde, pakkuda igavuse asemel kiiret, liigutavat, teravmeelset ja veetlevat lavastust.

«Savoy ball» peaks lavastaja Malviuse määratlusel olema nagu šampanja. Lavastuse sädelevad kostüümid (Ellen Cairns, Šotimaa) ja hoogsad tantsunumbrid (Antton Laine, Soome) on hästi välja valgustatud, valguskujundusse (Andres Sarv) lisavad vaheldust erksad võimsuselahvatused.

Kogu seda üsna täpselt toimivat virvarri hoiab koos muusika. Abraham on selle komponeerinud parimate 1920. ja 1930. aastate tantsulugude ja lööklaulude laadis, mis kõlasid muu hulgas helifilmide esimeses põlvkonnas.

Filmilikkus laval

Filmilikkusest on juhindunud ka lavastuse kunstnik Ellen Cairns. Lavakujunduses kasutatud performeeritud filmilindi kaadrid juhatavad publiku Vanemuise saalist kolmveerand sajandi tagusesse kõrgseltskonda.

Ja justkui filmis libiseb publiku silma alt läbi selline väga oluline ja eluline teema nagu truudus ja truudusetus.

Kahjuks just nimelt libiseb läbi – sügavaid jälgi järele jätmata, meelt ülendamata, haihtudes sama kiiresti nagu šampanjauim. Aga operett ongi ju meelelahutus.

Nii et kui pärast raske eesriide sulgumist mõlgub pimedal koduteel meeles viisijupp ja laulusõnad, milles leedi Stern on nii särav ja õrn ning mister Black on kui tuline täkk, ja silmade ees on tantsukeerutused ja kaunid kostüümid, siis on teatriskäik sellel korral läinud asja ette.

«Savoy ball»
• Vanemuises esietendus 1. novembril Paul Abrahami operett kahes vaatuses «Savoy ball»
• Lavastaja Georg Malvius (Rootsi)
• Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp
• Kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), koreograaf Antton Laine (Soome), valguskunstnik Andres Sarv
• Peaosades Urmas Põldma (Aristide), Margit Saulep (Madeleine), Merle Jalakas (Daisy), Aivar Tommingas (Mustafa) ja Helen Hansberg või Alla Popova (Tangolita)