Tervitushüüded Hispaaniale kõlavad õõnsalt

Eesti Päevaleht, Andres Laasik

Vanemuise laval rivaalitsevad tulisel moel kaks hispaanlast. Miks, see pole arusaadav.

Selge on see, et asjasse on segatud uhke Hispaania kuningriik ja selle poliitika. Kuidagi mängib rivaalitsemises kaasa ka üks naine, kes mõlemat meest paelub. Aga mis vimm nende kahe mehe vahel ikkagi on? Mine võta kinni.

Näitemängu kvaliteedi kriteeriumid määrab suuresti teater ja sedapuhku on Jaan Unduski näitemängu „Quevedo” väärtused jäänud tõestamata. Kahe 17. sajandi hispaania suurmehe vastasseis võiks ju olla aluseks idee-draamale, kus põrkavad kokku kaks poliitikat. Kuid juba Unduski näitemängu dialoog annab vähe materjali mõistmaks, milles kahe suure Hispaania patrioodi ja rahvuslase konflikt ideede tasemel seisneb.

Isiksuste tasemel on asi selge: üks mees on vaimukas ja teine mitte. Teose ülesehitus annab märku autori soovist panna publik nimitegelasele kaasa elama, kuid siit edasi on asi jälle segane. Hannes Kaljujärve Quevedo ongi esmasel tasapinnal sümpaatne, kuid mis asi see on, mis ta inimlikku väärtust tõstaks? Teenri (Markus Luik) mõ-nitamine, mis esimeses vaatuses vaimukalt toimub? Äkki puudub näitemängus rollimaterjal, mis Quevedo suurmeheks välja mängiks?

See on ideedraamade puhul tavaline asi, et rollide inimlik maht jääb õhukeseks. Pole mahti psühholoogitseda, kui kõrgelt sündinud isik või poliitik näitelaval kirglikult oma selget ühiskonna-asja ajab. Nii et tegelaste rollimaterjali skemaatilisus pole iseenesest veel suur häda. Draama tapab see, et puudub võimalus võrrelda peategelaste ideelist sõnumit, mille poolest üks poliitika teisest parem või viletsam on. Vanemuise lavastuse järgi otsustades jääb mulje, et Quevedo ja Olivarese konflikti mootoriks oli kadedus, mis on kahtlemata õige, kuid arvatavasti sugugi mitte ammendav käsitlus.

Päris psühholoogiata „Quevedo” ka läbi ei saa ja see puudutab peamiselt antagonist Olivarese rolli. Tema karakter on Üllar Saaremäe satiirilises kehastuses keerukam ja paeluvam kui Quevedo oma. Saaremäe teeb tema senist näitlejakarjääri vaadates ülipõneva rolli, tema mängitud võimuka macho-poliitiku kuju ehib peen huumor, milles on absurdi ja irooniat. Postmodernne näitemäng pakub ka vaimukaid sõnamänge ja Saaremäe oskab mängu Hispaania ootamisest ja mitteootamisest rolli osaks sulatada. Vaadates Saaremäe tööd, paistab, et ta kombib publiku pealt õiget huumoridoosi, vahel sellega üle pakkudes, vahel vaka all hoides. Selline krahv Olivares on huvitav ja kõnekas, kuid tema lavalised eluvälgatused seostuvad lõdvalt näitemängu konfliktiga. Pigem lahjendab Olivarese satiiriline tabamus ta vastasseisu Quevedoga.

Teatraalne stiil

„Quevedo” lavastusel on tajutaval kombel mingi oma teatraalne flamenkomaiguline stiil, mis avaldub näitlejatöödes vahel sisuliselt ja vahel pinnapealselt. Vahest Saaremäe rollis on see stiil kõige enam tabatud, rolli sisse integreeritud.

Olivarese abikaasat krahvinna Inezi mängiv Liina Olmaru oskas oma rolli teatraalselt pingestada. Teemade poolest on asi paigas: armastus ja võim. Kuid suhe kahe mehega jääb oma arengutes hämaraks. Inimlik valik kahe mehe vahel on mängitud dramaatiliselt suureks, kuid sisu ja süüvimist on vähe. Keda ja mis moel Inez armastab?

Näitlejate koosseis on tugev, kena rolli teeb ka Jüri Lumiste, kes mängib õuekunstnik Velazquezi.

Head näitlejad suudavad teha imet, selle ime tabamine on aga raskem. Küsimused jäävad ja see puudutab algselt juba teksti ja selle valikut. Kuigi tuleb möönda, et näitemängus kõlavate isamaaliste hõigete poolest võiks ju see tükk praeguses ajas isegi toimida, kutsudes esile huvitavaid allusioone.

„Quevedo” lavakujundus on nende killast, kus kohustuslikuks saanud videoekraan muutub tüütuks. Kogu see video abiga ettemanatud majandus segab tegelikult asjaliku valguse seadmist ja mingitki lavaruumi arendamist. Ka kostüümid kaovad niiviisi lava halli hämarusse.

Teater

„Quevedo ehk Armastus ja tuhk”

•• Autor: Jaan Undusk

•• Lavastaja: Margus Kasterpalu

•• Kunstnik: Kristiina Põllu

•• Osades: Hannes Kaljujärv, Üllar Saaremäe, Liina Olmaru, Aivar Tommingas jt

•• Vanemuise teatri lavastus Sadamateatris