Teatri südamikus – Pepeljajevi „Haldjakuninganna”
Sirp, Kristel Pappel
Henry Purcelli ooper „Haldjakuninganna”: lavastaja Saša Pepeljajev, muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp, kostüümikunstnik Liisi Eelmaa, valguskujundaja Jaanus Moor, osades Alla Popova, Pirjo Püvi, Merle Jalakas, Karmen Puis, Maria Kallaste, Mati Turi, Atlan Karp, Märt Jakobson, M aarius Pärn, M aarja Mitt, Tanel Jonas, Markus Luik, Robert Annus, Julia Kaškovskaja, Laura Quin, Milena Tuominen ja Janek Savolainen. Osalevad Vanemuise sümfooniaorkester ja Elleri-nimelise Tartu muusikakooli ansambel, koormeister Lilyan Kaiv. 12. ja 22. II Tartu Sadamateatris.
Universum on nagu kellavärk, oli barokiajastu üks tugimõtteid. Sellist universumit võib näha toimimas ka Tartu Sadamateatris. Ainult et seda ei käivita Jumal, nagu väideti barokiajal, vaid selle universumi looja, kellassepp ja konstruktor on Saša Pepeljajev oma abilistega (loe: näitlejatega). Rattad, redelid, kärud, torud, puhurid, pumbad, köied, konksud, nöörid ja lõpmata paljud muud objektid on mehaanilise maailma osad, mida näitlejad jumaliku konstruktori stsenaariumi järgi kokku monteerivad, koost lahti võtavad ja taas, aga uut moodi kokku panevad … Leiduri fantaasia ja inseneri mehaanilise taibuga loob ja lammutab Pepeljajev maailma masinlikku mudelit– teatri masinavärk on see maailm miniatuuris. Masinad on kulisside tagant välja publiku ette toodud, nad muutuvad etenduse peategelasteks, nagu öeldes: meie oleme teatri südamik.
Nagu nad barokkteatris ju ka olid. Jahmatavad pildivahetused, kõikvõimalikud tehnilised imed, „jumalad masinast” jne moodustasid olulise osa etendusest, fantaasiarikka inseneriarhitekti uutel lavanippidel oli riigisaladuse staatus. Teatri masinavärgis ja selle toodetud imedes ühinesid baroki mehaanika ja dünaamika, nagu näitab ka Henry Purcelli semiooperi „Haldjakuninganna” (1692) Pepeljajevi lavastus (NB ! Vanemuine teeb endale karuteene, reklaamides seda ooperina!). Lavastaja on maininud, et „masinad ja absurdne mehaanika” aitasid tal leida võtit selle teose labürindis, samas peab aga nentima, et on raske leida sobilikumat materjali Pepeljajevi kineetilis-visuaalsele teatrikäsitlusele kui semiooper.