Teater nagu tuletõrjekomando

Tartu Postimees, Jaan Olmaru

Mõnikord on küll tunne, nagu töötaks tuletõrjes, iseloomustab oma tööd Vanemuise teatri trupijuht Eda Hinno, kellel täitus paar nädalat tagasi selles ametis juba neljakümnes tööaasta.

Tegelikult oleks pidanud Hinnost saama hambaarst, sest noore neiuna 1967. aastal Vanemuise teatri piletikassapidajana tööle asudes oli ta jõudnud Tartu ülikooli arstiteaduskonnas juba neljandale kursusele. «Alguses oli plaan ikka diplom ka ära teha ja mõtlesin, et olen selles ametis ainult aastakese,» meenutab ta. Nüüd on sellest ajast juba üle 40 aasta möödas, kuid diplom ootab ikka tegemist.

Ometi ei kahetse Hinno oma kunagist otsust, sest trupijuhi töö, mida ta on oma elu jooksul teinud, on pakkunud nii põnevust kui rahuldust. Eriliselt on muidugi meeles Kaarel Irdi aeg.
«Ta oli täiesti ettearvamatu. Sa võisid talle mõne väga lihtsa küsimuse esitada ja ta hakkas jooksma ja ringi tormama. Lõpuks lõi veel rusikaga vastu lauda. Aga pärast ütles, et ega ma sinu peale vihane ei ole,» meenutab Hinno ning lisab, et kõigele vaatamata oli see väga rikastav ja huvitav periood.

Siis ja praegu

«Kui praegusega võrrelda, siis toona oli see nagu liivakastimäng,» lausub Eda Hinno. «Siis ei olnud arvuteid ja neid lõputuid külalisnäitlejaid. Meil tegi ühes tükis kaasa Jüri Järvet ja see oli suur haruldus. Nüüd on aga haruldus hoopis see, kui lavastuses ei ole külalist.»

Laias laastus koosnebki trupijuhi töö lõputust koordineerimisest – nii prooviplaanide koostamisest kui etenduste planeerimisest. Hinno vastutab selle eest, et ei tekiks olukorda, kus näitleja avastab, et ta peab mängima ühel ajal kahes kohas.

Kuna etendusi planeeritakse vähemalt aasta aega ette, peab trupijuht olema kursis kõigi näitlejate plaanidega.

«Nüüd on ju paljud vabakutselised, mängivad kümnes kohas korraga ja selleks, et kindlustada näitlejate kohalolek, tuleb kõik läbi rääkida,» selgitab Hinno ning toob näiteks Gerli Padari ja Tarmo Leinatamme. «Kõigepealt tuleb uurida, kas neil on mingi aeg, kui nad kindlasti ei saa Tartus olla, neid pole näiteks Eestis või nad on seotud mõne telesaatega. Seejärel tehakse lepingud, mis annavad meile kindlustunde.»

Pikaaegse planeerimise kõrval hakkab trupijuht tegutsema ka siis, kui juhtub midagi ootamatut – näiteks näitleja haigestub. «Selleks puhuks on meil juba omad tohtrid välja kujunenud, nad püüavad tõbisele ikka hinge sisse tagasi puhuda,» selgitab Hinno.

Kui roll pole suur, leitakse sageli asendaja ning sel juhul tuleb enne etendust kiiresti veel proov organiseerida. On olnud juhtumeid, kus haigestunud laulja asemel on Tallinnast või isegi Riiast uus solist kohale toodud. Need on olukorrad, kus rabelemist on kõvasti. «Siis on küll tunne, et töötad nagu tuletõrjes. Kas suudad kustutada või ei suuda,» lausub Henno.
Selliseid olukordi on aastate jooksul olnud küll ja rohkemgi ning ekstreemsemad neist on Hinnol eredalt meeles.

«Kunagi oli Tarmo Leinatamm meil koormeister ja mängukavas oli «Minu veetlev leedi». Kooris oli üks tenor, kes oli väga hea laulja, aga vaatas pisut kõõrdi. Ükskord jäi ta haigeks ning Leinatamm asus ise asemele. See oli uskumatu, kui hästi ta teda järele tegi. Isegi tema silmad hakkasid kõõrdi vaatama. Terve trupp oli vaimustuses,» räägib trupijuht.

Kummikutega orkestri ees

Teine ere seik meenub Hinnole ajast, kui Vanemuises mängiti «Oliver Twisti». Teatri dirigent oli siis Erich Kõlar, kes pidi hommikust etendust juhatama. Vahetult enne etendust selgus, et dirigenti pole ning tema kodune telefon ei vasta.

Tollane teatrijuht Jaak Viller saatis orkestri ette kontsertmeistri Made Sõle, kes alguses punnis kõvasti vastu, kuid lõpuks nõustus. Viller ise aga sõitis Kõlarit tema maakodusse Kanepisse otsima. Sealt ta Kõlari leidiski.

«Kohusetundliku inimesena läks ta muidugi jube paanikasse ja saabus orkestri ette nii, et polnud üldse vaadanud, milline ta välja näeb. Vaatepilt oli aga muljet avaldav. Üleval oli frakikuub, siis tulid teksapüksid ning jalas olid kollased Põhjala kummikud,» meenutab Hinno ja muigab veel praegugi.

Hinno ei tee saladust, et vanasti oli teatris ka napsitamist üsna tihti.

«Ükskord oli nii, et meil oli «Ma­dame Butterfly» etendus, kus laulis külalisena Virgilijus Noreika ja üks fagotimängija oli orkestris natukene napsitanud. Dirigent märkas seda küll, aga kuna napsimees oli keset mängu magama jäänud, siis ta lootis, et ehk magab vaatuse lõpuni. Pigem las magab, kui löristab ootamatult midagi valesti. Ja siis tuli koht, kus Butterfly on laval palveasendis, täielik vaikus, pinge tõuseb. Korraga ärkas pillimees üles ja sai aru, et midagi on valesti, et tal on mingi osa jäänud puhumata. Ja millise lörinaga ta sisse tuli. Viller istus minu kõrval ja küsis, mis juhtus. Ma ütlesin, et ise kuulsite, mis juhtus,» meenutab Hinno aastatetagust lugu.

Asendamatu inimene

Oma töös peabki trupijuht kõige raskemaks seda, kui tuleb kiiresti ootamatutele olukordadele lahendus leida. «Kui etendus on välja kuulutatud, siis me ei taha iialgi, et publik läheks tagasi,» lausub ta ning meenutab veel ühte lugu.

Kord oli Sadamateatris etendus «Võta mind» ja pool tundi enne algust ei olnud näitlejat veel kohal. Inspitsient helistas, et kus sa oled. Tallinna kaubamajas. Asi lahenes sellega, et publikut teavitati ja algus lükati kaks tundi edasi.

Kui küsida staažikalt töötajalt, milline aeg on olnud tema jaoks Vanemuises kõige põnevam, siis on tema vastus kindel. «Mul on väga kahju, et ma olen juba nii vanaks saanud, sest alates Aivar Mäe ajast on minu jaoks töö olnud selline, et lausa tahad siia tulla, ja hetkeaeg on kõige kaunim,» lausub ta.

Hinno sõnul pidasid vanasti näitlejad ennast väga suurteks isiksusteks ning tihtipeale käidi just tema toas ennast välja elamas. Nüüd on aga suhtlemine äärmiselt mõistev ja sõbralik. «Praegu on teatris üleüldse väga tore aeg. Mul on lihtsalt kahju, et ei saa aega seisma panna.»

Tegelikult võiks Hinno juba mitu aastat nautida rahulikku pensionipõlve, aga asendamatu inimesena pole teda lihtsalt teatrist ära lastud. «Ma olen korduvalt öelnud, et nüüd küll aitab, aga… aga tundub, et minust hoolitakse siin ja ollakse rahul,» ütleb ta tagasihoidlikult ning tunnistab, et on õnnelik. «Jah, olen küll. Siin ei tunnegi oma vanust. Mulle meeldib siin ja ma armastan oma tööd.»

Eda Hinno

• Sündinud 15. augustil 1942.

• Töötab Vanemuises 1967. aastast.

• Teatritee algas piletikassapidajana, trupijuhina alustas ta tööd 4. novembril 1970.

• 2005. aastal pälvis Eda Hin­no Kaarel Saha preemia, 2006. aastal anti talle Vanemuise hõbemärk.

Arvamus

Paavo Nõgene
Vanemuise juht

Trupijuhi ametikohta saab nimetada loominguliste töötajate südameks, sest trupijuht koordineerib reaalset etendustegevuse plaani. See on üks suur lego, mille kokkupanija tagab, et üks näitleja ei pea samal ajal olema mitmes kohas.

Eda Hinno on inimene, kes oleks suuteline olema trupijuht kas või tervele Eesti teatrimaastikule korraga.