Tartu Vanemuise teatri „Puhastus”

Lahen Uutisia, Tarmo Virtanen (tõlge Luisa Tõlkebüroo)

Sofi Oksaneni teose „Puhastus” lavastus Vanemuises põhineb vanal heal näitlejatööl. Selles on teatri tänapäevased väliselemendid, võimendusvõtted, dekoratsioonid ja muu ebavajalik asendatud tugevate, veendunult loo tegelaskujudesse sisseelavate, haruldaselt isikupäraste ning erandlikult andekate meistrite hiilgavate näitlejatöödega. Vanemuise tõlgendus annab tegelikkusele värvi, rõhutab soomlastele uut vaatenurka. Maffiamehed ja sõdurid räägivad lavastuses realistlikult vene keeles, rahvas oma tunnete ja tuleviku unistustega aga eesti keeles. Vanemuine tõlgendab „Puhastust” Eesti tegelikkuse keeles – selleks on teatril ka õigus, võimupädevus ja keerukad ajaloolised kogemused.

Näitlejatöö inimeste siseheitluste keerises

Lavastaja Liisa Smith teeb panuse kutselise teatri peamisele jõule ehk näitlejatööle. Vanemuise lavastus tõendab suurepäraselt eelnimetatud kõige tähtsama teatrielemendi, selle rollianalüüsi ning psühholoogilise külje jõudu ja mõju. Sellest oleks õppida ka Soome teatritel.
Armastus kui elujõu kandja läbib südantliigutavalt kogu lavastust. Hansu kohutav unenäokirjeldus, millest ta peidupaigast korraks välja tulles räägib – ta olevat kohtunud oma armastatuga, kes oli üleni lutikatega kaetud, aga elav ja soe –, oli üks Karol Kuntseli näitlejatöö tundlikkuse ja stiilitaju tipphetki, mis vaatajat pisarateni liigutas.
Noore Aliide (Maarja Mitt) võitlus nõukogude võimu, kahe meessuhte, unistuste ja tegelikkuse igivanas vastasseisus avaneb Miti rolli kaudu selgelt, vaataja mõttevoolu avardavalt, aga ühtlasi tundlikult ja väga usutavalt. Miti roll on kogu lavastuse tugev nurgakivi, see on psühholoogiliselt täpne ja terviklik käsitlus, mis paneb mõtlema veel tükk aega pärast etenduse lõppugi.
Puhastuse lugu muutub salapäraselt põnevaks, kui noor julmust näinud Zara (Liisa Pulk), kelle naiselikkuse on hävitanud vägivald, võtab mõõtu juba aastaid sama hirmuvalitsuse kõiki vorme kogenud, elusse usu kaotanud, kaalutleva, realistliku ja isegi oma sugulaste tuleviku üle otsustava vana Aliidega (Marje Metsur). Võitlus on sedavõrd tulvil sisepingeid, et sellega seonduv kehaline vägivald (kepiga löömine, pea uputamine pange) mandub selles sisemiste deemonite ja tõe selgitamise võitluses mõistusevastaseks reaktsiooniks. Naiste kogemused on siiski ühendavad: ühele annab vägivalla lõppemine veel uut usku tulevikku, teise on terror kalestanud ja viinud otsuseni elu hävitada ning vägivald enda käega lõpetada. Liisa Pulk ja Marje Metsur teevad oma näitlejatööd lihtsalt, aga väga innukalt.
Margus Jaanovits, Tarmo Tagamets ja Maarius Pärn loovad meisterlike, haaravate rollidega vägivalla õhkkonna. Nad näitavad selle ootamatult salakavalat, hirmutavat tegelikkust ning mõju rahva argielule ja tulevikule.
Lavakujunduseks on arhailiselt mõjuv minimalistlik Eesti elamu, milles välismaailma praotuvad aknad loovad olustikutausta ning pakitud kohvrite hajusad read sümboliseerivad ebakindlust tuleviku suhtes. Helikujundus loob saatuslikuna tunduva taustameeleolu kogu lavategevusele.
Veenev jõud muudab selles lavastuses lähimineviku mahavaikitud tegelikkuse käsitluse pelgalt teraapilisest lahtirebimisest kõnekamaks sõnavõtuks, mis kõigutab ühiskonna võimustruktuure. Kas ühelt teatrietenduselt saabki rohkem nõuda?

Arvustus on kirjutatud 21.01.2011 kell 14 Soome rahvusteatri väikesel laval nähtud etenduse põhjal.