Loe

Sügisene teatripilt – tuul mõõdukas, ilm pilves, selgimistega

Andres Keil, Eesti Päevaleht

Andres Keil, Eesti Päevaleht

No nii, meeldigu see kellelegi või mitte, aga sügis koputab uksele – oma raske rusikaga. See toob kaasa (puhkamise ja selitamisega harjunud ilmakorralduses muidugi) igasuguseid muudatusi. Linnad on jälle siginat-saginat täis nagu sipelgapesad. Aga mitte sellest, vaid selle pärast, et koos sügisega tuleb teater tagasi.

Tuleb majandusraskustele vaatamata või nende kiuste. Ajalugu näitab, et kui ninaesine on kasinam, on teised, ilusamad (meelelahutus)maailmad need, mida inimene tahab väisata. Ja seda meie remonditud ja ilusad teatrimajad pakuvad. Vähemalt seda, kui mitte muud.

Eesti Päevaleht sai aasta tagasi tuttavaks Eneli ja Priidu, Koidu, Hendriku, Age-Kaia ja Eeviga, rääkis nendega törtsu juttu ja pakkus, milliseid uuslavastusi neil oleks paslik uuel hooajal vaatama minna. Uskusid need kenad inimesed Eesti Päevalehe valikuid, uskusid ja käisid teatris, ning jäid rahule. Palusid sel aastal ka nõu. Muidugi anname, ja kuna me kadedad pole, pakume oma mannergut ikka kõigile. Siin see on.

Plaanid vaid sügiseks

Aga – nõuandeid ja soovitusi saame anda ainult hooaja esimese, sügisese poole kohta. Tundub, et eelarveaukude ajal on teatrites segadus suurem kui muidu. Vaid Vanemuises on kevadeni käik paigas, teised ei taha kohe mitte täpselt ütelda, mis pärast aastavahetust saab. Eks see ole muidugi mõistetav. Lisaks muud tegurid, nagu näiteks see, et Draamateater on remondis, Von Krahlil on nii-öelda vaheaasta, rakverelased remondivad oma väikest saali jne. Samal ajal on NO99 seltskond selle aasta hakul eriti kidakeelne, palub soovitusi jagada ilma nendeta, sest “ei tule praegu meie poolt midagi, ainus täiesti kindel asi on praegu rambo, muu on kõik nagu tavaliselt: palju mõtteid, aga mis neist teostub, see on lahtine. Nii et ilma meieta, sorri”. Nõnda kirjutas Eero Epner. Egas midagi, respekteerime.

Kuid kui nii üldiselt ja linnulennult tähtsamate teatrite sõnalavastusplaane vaadata, siis egas seal miskit maailmapurustuslikku, eriti uut ja “põrgatavat” silma hakkagi. Linnateater tundub veel psühholoogilisem-korralikum, Ugala ja Endla tatsuvad jõudsasti väikelinnateatrile kohast kõigile midagi pakkuvat rada, Rakvere teater jätkab repertuaariotsingulist suunda. Vanemuine vaatab teist hooaega vähemalt repertuaari järgi väikekodanlaste kõrval Tartu tudengite poole ja Draamateatris Pedajas Kõivu poole. Nii et käik on turvaline. Võiks isegi ütelda – käik on oma tuntud headuses.

Väikesed vihjed

Iseasi on muidugi see, mis moel repertuaar teostatud saab. Aga see küsimus on alati. Ja jääb alatiseks. Sest – teater on ikkagi prognoosimatu, kunst on prognoosimatu. See, et päris luuavarrest pauku ei tule, on ette teada, aga vahel võib muidu paberil ilus tunduv asi ka untsu minna. Ehk siis me võime prognoosida lavastusi, mis kindlasti EI SAA me teatripildile kvalitatiivselt uusi jooni ja joomi pakkuda, kuid samal ajal EI SAA me ennustada, mis lavastused seda teha saavad… Paraku.

Kui siiski vaadata sügisplaanidele otsa selle pilguga, et mis võiks huvitavast huvitavamaks kujuneda, siis siinkirjutaja valik oleks selline: Albionil teatrikunsti õppinud Liisa Smithi tükk Vanemuises, Ingomar Vihmari kohtumine mastaapse “Pedro Paramoga” Draamateatri vast remonditud saalis, Kati Kivitari “tippkoerandus” Rakveres, Linnateatri üleaastane festival ja muidugi eelkõige “Von Krahli akadeemia”. Skulskaja kompositsioon suure Williami tragöödiatest Pasternaki tõlkes Vene Teatris väärib ehk samuti süvendatud süvenemist. Ette ei tahaks maha kanda ka noore Ojasoo teatri “paljusid mõtteid”.

Ning kui uuest rääkida, siis sügis toob teatrisse ikka midagi päris uut ka. Toob uue teatri. Tartu Uus Teater on selle nimi. Kuulda on, sahistatakse, et ega sõna “uus” teatri nimes ilmaasjata ole, aga kuna tegemist on lõpuni projektipõhise ja “avatud koodiga” ettevõtmisega, mis muu hulgas iga projekti puhul ka fondide rahastusest ära ripub, ei taha nad oma loomingulistest plaanidest väga “lukkulööva suuga” praegu kõneleda. Mõistame ja ootame ära.

Mis seal siis ikka, võtke meie teatrikülastajatele sappa ja minge vahel teatrisse – mõnikord võib seal midagi juhtuda, ma ütlen. Ja õnneks on enamasti teatripilet odavam kui pudel veini vinoteegis. Kahe peale ehk tuleb vinoteegi hind kokku. Et siis ühel reedel sõbraga teatrisse kätt hoidma, järgmisel vinoteeki… Või kuidagi nii…

Eneli ja Priit, 20

Noored läksid just kõrgkooli, on romantiliselt seotud, sõbrad niikuinii. Eneli plaanis õppida midagi loomingulist, võimalikud valikud olid Eesti kunstiakadeemia moekunstiosakond ja Tartu kõrgem kunstikool. Aga ikkagi astus Tartu ülikooli – semiootikat õppima.

Priit tahab laiapõhjalist haridust, eks hiljem näeb, mis edasi saab. Tema valikud olid ajalugu ja teoloogia. Aga miks mitte ka semiootika. Jäi ajalugu. Saladuskatte all – Eneli oli mõelnud, et prooviks lavakooli. Veel salajasem: Priit tahtis ka.

•• Ott Aardami “Poks”, lavastaja Ott Aardam, Ugala, oktoober
•• Gerald Sibleyras’ “Grafiti”, lavastaja Taago Tubin, Ugala, november
•• “Mälestusmärk. Rekonstruktsioon”, lavastaja B. Pavlovitš, Vene Teater, november
•• “Von Krahli akadeemia”, Von Krahli teater, oktoober-november
•• Nikolai Jevreinovi “Kõige tähtsam”, lavastaja Hendrik Toompere jun, Eesti Draamateater, sügistalv
•• Edna Mazia “Mängud tagahoovis”, lavastaja Viktor Rõzakov, Eesti Draamateater, talve algus
•• Donald Marguliesi “Kogutud teosed”, lavastaja Eva Klemets, Vanemuine, september
•• Billy Roche’i “Vaene loom vihma käes”, lavastaja Liisa Smith, Vanemuine, november
•• Urs Widmeri “Top dogs”, lavastaja Kati Kivitar, Rakvere teater, september

Koidu, 46

Koidu on lõpetanud ülikooli eesti filoloogina. Töötas aastaid õpetajana. Kui ühiskonnakord muutus, läks paremate supipottide juurde – töötas ajalehes korrektorina, kirjastuses toimetajana. Praeguseks on süda Koidu kooli lapsi õpetama tagasi vedanud. Samal ajal toimetab ta vahel ikka kriminullide ja lasteraamatute tõlkeid ning annab eratunde, mis valmistavad kirjandi kirjutamiseks ette.

•• Anton Tšehhovi “Kolm õde”, lavastaja Peeter Tammearu, Ugala, september
•• Nikolai Gogoli “Revident”, lavastaja Tiit Palu, Endla, oktoober
•• Yasmina Reza “Tapatöö jumal”, lavastaja Jaak Allik, Kuressaare Linnateater, oktoober
•• Julia Skulskaja “Shakespeare’i-süit”, lavastaja Oleg Privis, Vene Teater, oktoober
•• Madis Kõivu “Lõputu kohvijoomine”, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater, oktoober
•• Juan Rulfo “Pedro Paramo”, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater, uue aasta algus
•• Christopher Hamptoni “Filantroop”, lavastaja Jaanus Rohumaa, Tallinna Linnateater, november
•• Connori, Mc Preshoni “Teisel pool”, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater, detsember

Hendrik, 35

Hendrikul on oma väike äri, “tiksub” juba kümmekond aastat. Ei midagi erilist, aga aega on normaalselt, auto on normaalne ja kesklinnas on normaalne korter. Ta on aru saanud, et üks mõnus viis temasugusel vabal mehel noorikuid paariks kuuks siduda on nad alustuseks teatrisse viia. Ta peab ennast urbanistlikuks nooreks meheks, ja eks ta seda ongi.

•• Andrzej Saramonowiczi “Testosteroon”, lavastaja Enn Keerd, Endla, oktoober
•• Aldo Nikolai “Veidike õrnust”, lavastaja J. Dolgina, Vene Teater, oktoober
•• Aleksandr Vampilovi “Vanem poeg”, lavastaja S. Gladko, Vene Teater, november
•• Tennessee Williamsi “Iguaani öö”, lavastaja Ingo Normet, Tallinna Linnateater, detsember
•• Festival “Talveöö unenägu”, Tallinna Linnateater, talv
•• Robin Hawdoni “Sviit”, lavastaja Andres Dvinjaninov, Vanemuine, oktoober
•• Lutz Hübneri “Creeps”, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere teater, oktoober

Age-Kaia ja Eevi, 63

Nemad on vanad sõbrannad. Teatris meeldib neile käia, päris pensionil veel ei ole, ikka teevad tööd, sest jaksu on. Sellest, et oma mehetoslemeid ei ole mõtet teatrisse vedada, on nad ammu aru saanud. Tõsi, pulma-aastapäeval käivad teatris küll meestega, aga muidu ikka kahekesi või organiseerivad teatrireisi teise linna. Nad armastavad ilusaid etendusi, sest koledust on me ümber niigi liiga palju.

•• Toomas Suumani “Linnapea”, lavastaja Andres Lepik, Ugala, oktoober
•• Aleksandr Gribojedovi “Häda mõistuse pärast”, lavastaja Jerjomin, Vene Teater, september
•• Morris Panychi “Tädi ja mina (surnuvalve)”, lavastaja Aleksander Eelmaa, Tallinna Linnateater, talv
•• Franz Kafka “Loss”, lavastaja Hendrik Toompere jun, Vanemuine, veebruar
•• Ödön von Horvathi “Lood Viini metsadest”, lavastaja Robert Annus, Vanemuine, aprill 

30.08.2008