Stiilne fiasko
Mari Hiiemäe, Äripäeva Puhkepäev
Kui midagi juba teha, siis stiilselt, arvan ma. Stiilipunkte annan Vanemuise „Tabamata imele” kohe kamaluga.
Stiilseid karaktereid, mis vaese pseudogeeniuse Leo Saalepi läbikukkumislugu ilmestasid, jagus „Tabamata ime” etendusse juba ainuüksi põhjusel, et laval oli ikkagi Vanemuise nn. kullafond: publiku põline lemmiktandem Hannes Kaljujärv-Aivar Tommingas ning naispeaosades Merle Jääger ja Liina Olmaru.
Eriliselt kiidan naisi. Jäägeri kehastatud Lilli oli üks vastik lipitseja ning edasipürgija, kes kasutas oma eesmärkide täitmiseks ära kõik vahendid. Välja oli aga roll mängitud sellise mõnuga, et etenduse käigus kasvatas see enda vastu tõelise sümpaatia. Mitte et Lilli kui sündmuste arendaja kuidagi positiivsesse valgusesse oleks sattunud, aga Jäägeri esitatud karakter oli lihtsalt nii värvikas ja nauditav.
Olmaru mängitud Eeva oli iseloomult Lilli vastand: ilus, vagur, hea ja vääramatut õigluseasja ajav. Mitteusutavalt ideaalne iseenesest, aga Olmaru kehastuses ka liigsesse magususse libastumisest hoiduv.
Lilli tume ning Eeva hele poolus olid võimsalt rõhutatud värvisümboolikaga. Halb naine käis ringi tumedates kostüümides ja kui hea päikesenaine lavale ilmus, siis üleni valges nii riietuse kui aksessuaaride osas: kannutäie valge lehmapiimaga või hiiglaslikku valget kardinat lehvitades. Selline must-valgete karakterite ülerõhutamine mõjus veidi koomilisena, mina leidsin põhjust stiilipunkte juurde lisada.
Süžee kulges enamasti parajas tempos, et karakterite ning kujunduse nüansside liitu märgata. Veidikeseks venima jäi etendus teise vaatuse esimeses pooles, mis koosnes ohtratest samaplaanilistest kõnedest klaverikunstnik Leo ülistuseks. Küllap oli seda viivitust siiski vaja, et enne lõplikku kaartide lauale löömist väike hingetõmbepaus saaks tekkida.
Loen „Tabamata ime” õnnestunud etenduste hulka kuuluvaks. See on Eesti kirjanduse klassika, millega juba iseenesest tasub kursis olla. Vanemuise laval mängituna sai näidenditekst lisaks värvikalt illustreeritud.