Šokiteater liikumatuse saarel

Teater.Muusika.Kino – Triin Truuvert

Peter Shaffer, „Gorgo kingitus”. Tõlkija: Anu Lamp. Lavastaja: Peeter Raudsepp. Kunstnik: Silver Vahtre (Teater Endla). Koreograaf: René Nõmmik (Fine 5).
Osades: Martin Veinmann (Eesti Draamateater), Külliki Saldre, Tanel Jonas, Ao Peep, Raivo Adlas, Kais Adlas, Mairi Jõgi, Kati Ong, Janek Savolainen jt.
Esietendus 3. IX 2010 Vanemuise suures majas.

Need ja veel paljud teised küsimused kerkivad Peeter Raudsepa lavastuses „Gorgo kingitus”. Peter Shafferi draama üks põhikonflikte seisneb kättemaksu ja andestamise vastandamises,
mille kujutamisel on kirjanik toetunud antiikmütoloogiast pärit lugudele. Üheks selliseks on müüt Agamemnonist, kes ohverdab Trooja sõja eel oma tütre Iphigeneia jumalatele, et kindlustada soodne pärituul Trooja alla purjetamiseks. Sõjakäigult tagasi jõudnud, leiab Agamemnon verise lõpu oma abikaasa Klytaimnestra käe läbi, kes meest tema vanniskäigul
ootamatult pussitab, makstes niiviisi kätte tütre surmamise eest. Poeg Orestes ei suuda emale tema tegu andestada ning tapab ta.
Paralleel tõmmatakse ka Perseuse müüdiga, mille peategelane annab tõotuse tappa madupäine Gorgo — Medusa, kelle pilk muudab kiviks igaühe, kes talle otsa vaatab. Nähes olukorra lootusetust, pöördub Perseus jumalanna Athena poole. Athena on valmis talle vastu tulema, kuid seda tingimusel, et vastutasuks kingib Perseus talle Medusa pea. Perseus vannub, et täidab selle lubaduse, ning üsna varsti naaseb au ja hiilguse osaliseks saanud kangelane Medusa peaga, mille Athena kinnitab amuletiks oma kilbile, kus see enam kellelegi liiga ei saa teha. Olgu siinkohal öeldud, et Perseuse müüdi tõlgendamisel ja selle kohandamisel näidendi sündmustikule on Shaffer lubanud endale suuremaid muudatusi, seda eeskätt lubaduste täitmisel.
Süžeesse osavalt põimitud iidsed müüdid ja kujutlused vahelduvad lavastuses märkamatult reaalselt toimuvate sündmustega, mis leiavad aset Thera saarel Kreekas, ning tagasivaadetena
Inglismaal ajavahemikul 1975—1993. Noor professor Philip Damson (Tanel Jonas) saabub Kreekasse, et kirjutada raamat oma äsja surnud isast Edward Damsonist (Martin Veinmann), näitekirjanikust, kellest ta ülikoolis loenguid peab, kuid kellega tal ei olnud kunagi võimalust
kohtuda. Nõusoleku saamiseks pöördub ta lesestunud Helen Damsoni (Külliki Saldre) poole, kellelt loodab ühtlasi saada abi materjali kogumiseks. Mälestused jõuavad publikuni Heleni olevikus esitatud narratiivina, mille ajal mineviku episoode ka etendatakse. Jutustamise käigus selguvad nii mõnedki tõsiasjad ning oma isast vaimustunud noormees on sunnitud seisma silmitsi karmi reaalsusega.
Lavastus pakub omajagu äratundmisrõõmu, kuid tegelastele antiikkangelaste rollide omistamisega rõhutakse pigem kriitilise ja objektiivse hoiaku tekkele kui võimalusele end ühe või teise tegelasega samastada. Distantsi laval toimuvaga suurendavad ka René Nõmmiku loodud koreograafilised stseenid episoodilisi rolle täitvate näitlejate (Mairi Jõgi, Kati Ong, Kairi Kilgi, Rauno Kaibiainen, Janek Savolainen ja Aivar Kallaste) esituses, kes kehastavad
tegelasi Edwardi näidenditest, tänapäevast ja mütoloogiast.
Tantsunumbrid ei ole küll kuigi mõjuvad ja haaravad, kuid pakuvad vaheldust. Erandina tooksin välja Edwardi tõlgenduse „Õigluse tramptantsust”,mida Klytaimnestra tantsis vahetult pärast veretöö sooritamist, näitamaks kättemaksu puhastavat toimet. Tekib mõjuv kooslus efektse valgusmängu, muusikalises kujunduses kasutatavate trummide ning maskeeritud tegelashingede vahel, luues müstilise atmosfääri. Umbes samasugune tunne tekkis ka ühes Perseuse ja Athena stseenis, millega Edward annab mõista, et tema vajadus naise järele on
lõppenud. Mujal muusikaline kujundus nii suurt mõju ei saavutanud.
Pöördlavale ehitatud poolkaarekujuline metallist kandesõrestik kujutab ühelt poolt Damsonite villat, kuid on taustaks ka kujutlustele, pantomiimistseenidele Athenast ja Perseusest ning aastatagustele mälestustele. Mängupind asetseb laval ühe tervikuna, kuid tekitab sellest hoolimata mulje killustatud ja purustatud maailmast. Selle ümber hõljub meie kaasaja hingetus, kandes endas sedasama tühjust ja mõttetust, mida ka Edward ja Helen sisimas tunnevad. Sõrestiku siseküljelt eemalduvad rambid viivad tähelepanu eeslaval paiknevale hiiglaslikule kirjutuslauale, mis on ka ainuke silmatorkav mööbliese Silver Vahtre loodud lavakujunduses. Kiirelt ühest ajajärgust teise liikuda võimaldav stsenograafia on lihtne, tõstes selle võrra rohkem esile näitlejatööd.
Edwardi ja Heleni isade rollides astuvad üles Ao Peep Damsinski ja Raivo Adlas Jarvisena. Mõlemas tegelases on omamoodi huumorit, olgu see siis viinast või kuivast teadustööst läbi imbunud. Kais Adlas majapidajanna Katina osas annab edasi vanemate kreeka naiste hingeelu ja maailmapilti, pälvides tähelepanu oma väljendusrikka miimikaga.
Peaosatäitjate mängu on nauditav vaadata eelkõige neil etendustel, mida ei lahuta eelmisest mängukorrast peaaegu kuupikkune paus. Viimasel juhul on lavaline ebakindlus tajutav, väljendudes koguni tekstiga komistamises. Mälestuste ja tegelikkuse vahel pendeldades
tuuakse hästi esile näidendi mitmekihilisus. Tanel Jonase Philip ei ole pelgalt lava nurgas istuv kuulaja, kes endasse vaid informatsiooni ahmib, oskamata sellega midagi peale hakata. Tema reaktsioonid on elavad ning ka vaikselt laua taga istudes on ta kohalolekut selgesti tunda.
Philipi heatujulisus ja entusiasm on heaks vastukaaluks Heleni kalgile suhtumisele, millega naine noort teatriteadlast alguses tervitab. Pisut halemeelselt ja kaastundlikultki vaatab Helen pealt, kuidas noormees lähenevale õudusele rõõmsalt vastu astub. Philipis on tunda närveerimist ja ebakindlust, kuid tema kavatsused on vaatajale sellegipoolest arusaadavad
ning lõppkokkuvõttes ei kohku noormees millegi ees tagasi. Siiras austus ja imetlus isa vastu, kes poja juba eos ära põlgas, saadab Philipit algusest lõpuni. Tõega silmitsi seistes on Philip šokeeritud, aga mitte vihane ega kibestunud, üritades ka Helenis tärganud kättemaksusoovi maha suruda.
Helen leiab hingerahu abikaasa loometööle pühendudes ning teadmises, et teda vajatakse, olles selle nimel valmis nii mõndagi ohverdama. Edwardi meelest nõuab ohver ohvrit ning Agamemnoni müüdile tuginedes üritab ta selles ka oma naist veenda. Helen on aga seisukohal, et probleemide lahendamise asemel muudab igasugune kättemaks olukorra ainult hullemaks.
Külliki Saldre Helenis on küll tugevalt ülekaalus tegelase helgem pool, kuid seda ootamatumalt mõjuvad lõpustseenid, mil tuleb ilmsiks Heleni varjatud võimukus. Ülevoolavalt kirglikke vihapurskeid siin aga ei kohta — tegelase traagika ja kannatuste väljatoomisel säilib näitlejanna mängus vaoshoitus ja taktitundelisus.
Erinevalt Martin Veinmannist, kelle kehastuses püsib Edward algusest lõpuni ühes ja samas helistikus, mängib Külliki Saldre välja Heleni erinevad vanused ning vastavalt sellele ka naise hingemaailmas toimuvad protsessid. Helenist õhkub tütarlapselikku elevust, nooruslikku sära ja entusiasmi. Oskus tunda siirast rõõmu, armastada ja unistada ei ole talle võõras.
Martin Veinmanni Edwardis on tunda tema kirge ja armastust küll loometöö, kuid mitte naise vastu, keda ta oma muusaks peab. Edwardi juures domineerib enesekeskne ja üleolev suhtumine kõigisse ja kõigesse. Olles täielikult veendunud oma geniaalsuses, seab ta endale suured eesmärgid, andmata endale aru oma tegelikest võimetest ja oskusest neid realiseerida.
Edwardi hilisem kibestumine tuleneb vihast maailma vastu, mis ei suuda tema andekust ja suurust piisavalt hinnata. Olles pahuksis nii iseenda kui ka muu maailmaga, otsib ta süüd teda
ümbritsevate inimeste juurest, suutmata seda leida eneses, kus see tegelikult peitub.
Edward käsitab teatrit kui „religiooni, mis kunagi ei sure”. Oma sõnavõttudes kuulutab ta, et „näitekirjaniku kohus on šokeerida, kiskuda publik välja moraalsest tardumusest”. Suured sõnad, mis on hakanud viimastel mängukordadel Martin Veinmanni esituses üha võimsamalt ja selgemalt kõlama. Esialgu monotoonsena tunduvasse mängu on tulnud juurde paindlikkust ja ilmekust, mis muudab usutavamaks Edwardis pulbitsevad kired, pained ja tundmused. Emotsionaalse halvatuse efektne edasiandmine näitekirjaniku elutee lõpul on haaravalt mängitud.
Mida tulihingelisemalt Martin Veinmann Edwardi seisukohti esitab, seda teravamaks kujuneb kokkupõrge erinevate tõekspidamiste ja väärtuste vahel, kui esitatakse stseene Edwardi
loomingust läbi Heleni kujutluse. Asjaarmastajate teatrina mõjunud stseenides ei ole tunda midagi šokeerivat ega õudset, ning kuidas saakski, kui Helen on igasuguse julmuse ja ebainimlikkuse vastu. Vägivalla kujutamine laval ei ole lahendus, millega publik mandumisest üles äratada ning tõelist elamust pakkuda, selleks on olemas palju peenemad ja mõjuvamad vahendid kui verd tarretama panev õudus, ning seda sõnumit kannab ka Raudsepa lavastus.
Omakasupüüdlikus armastusest-vihkamiseni-suhtes triumfeerivad naise tõekspidamised. Helenil on piisavalt selgroogu oma mehele vastu seista, kuid vaevalt pakub niisugune sõltuvussuhe täit rahuldust — ühel hetkel leiavad mõlemad end keset Liikumatuse saart tardunult seismas.
Egoistlik elamisviis tundub autori pakutult olevat siiski üks parimaid variante. Elada oma äranägemise järgi, seades esikohale ennekõike enda heaolu, kuid nii, et see ei teeks liiga meid
ümbritsevatele inimestele. Ent kõiges on vaja tasakaalu, sest me ei ela selles maailmas üksinda.

TRIIN TRUUVERT (sünd. 4. VII 1989) õpib Tartu Ülikoolis teatriteadust, bakalaureusetöö
teema on Külliki Saldre näitlejalooming. Teinud kaastööd väljaannetele Postimees, Tartu Postimees, Virumaa Teataja ja Sakala.