Salemi nõiad – mõistuslik ja traditsiooniline teater

Avalikkuse teravdatud huvi Rein Kilgi Tartusse ehitatud teatrimajas esietendunud nõiajahi vastu on põhjendatud: inkvisitsiooni Mäeotsa moodi on vägagi põhjust sügisesse Tartusse vaatama sõita, sest see tuletab meelde, milline on sümpaatselt konservatiivne ja intelligentne teater.
Arthur Milleri “Salemi nõiad” Vanemuises Ain Mäotsa lavastatuna pakub mahedat meelehead neile, kes on küllastunud teatraalsetest katsetustest ja üritustest ning eelistavad vahelduseks meeldivalt klassikalist teatrit.
Lavastaja on vormiliselt läinud 17. sajandi ajastutruud teed ning sellest hoolimata – või seda enam – tõstnud tajutavaks nõiajahtide ja inimsuse mustemast poolest vallanduvate massipsühhooside, pahelise hüpnootilisuse fenomeni.

Kurja lilled

Etendusepaik Sadamateater häälestas toda tänuväärset tööd vaatama minnes esialgu ehk millekski avangardistlikumaks. Postmodernismi saanuks tingimata ja palju, kui tükk oleks antud teha Mati Undile.
Siis oleks rõivastatud inkvisiitorid kagebistideks-gestaapolasteks ning relvastatuks automaatidega. Mäeots seevastu pakub ajastulises võtmes ratsionaalseid kirgi.
Sedavõrd mõistusliku lähenemise ainus puudus on ehk, et sentimentaalseid ja empaatilisi tundeid lavastus just ülearu ei puuduta.
Küll aga paneb analüüsima nähtusi, millele nüüdseks on antud diagnoos ja nimetus, toona aga polnud.
Näeme, kui lihtsalt ja loomulikult allub inimloom(alikk)us hüpnoosile ning kuidas kõige õrnemad ja headuse asjus lootustandvamad olendid – neiud – muutuvad kurja lilledeks, tööriistadeks madalate kirgede käes.
Nii hõlbus on vallandada ilmselt igas inimeses peituvat tapahimu ning samavõrd karistamatu pikalt ja põhjalikult seda ka rakendada. Nii et hukkuvad kõige targemad ja väärtuslikumad isiksused. Hordidena.
Dramaturg on oma näidendisse ja selle saatesõnasse sisse kirjutanud loodusteadusliku teadmatuse dramatismi.
Päris selge on, et õnnetu paari – nende kaheksast lapsest seitse surid kohe pärast sündi – ihuvilja hääbumise põhjus on reesuskonflikt, mitte paaniliselt ja kättemaksuhimuliselt tagaotsitav kaetaja.
Samuti kutsub nägemusi ja kujutluspilte esile tungalterades sisalduv lüsergiinhape, mitte tõhus koostöö vaimudega.
Taaskord tõestatakse seda, mida enda ja oma tutvuskonna elude puhul lõpmatuseni täheldama oleme pidanud: kui intelligentne ja arenenud inimene ka ei oleks, värske ja noore vastassoo esindaja nahalt kerkivad feromoonid vallandavad temas instinktide jõul jooksuaja – tagasilöögid on seda dramaatilisemad, mida eetilisem on õnnetu looduse ohver, kelle sarv läks keemiliste ühendite peale sirgu.
Asi on seda traagilisem, kui teine pool, kes kasutas suguiha kehutavaid feromoone ja nende kastmes serveeritud ihu selleks, et hetkeks loomastunut päriselt endale saada. Omav armastus on hävitanud tuhandeid, kui mitte miljoneid abielusid nii seest- kui väljastpoolt.

Igihaljas tõde

Mäeots näitab mõistuslikult ja asjalikult, kui paljutahuline ja ohtlik on – õigupoolest igale inimesele tuttav – rollimäng. Ühe või teise oma tahu käiku laskmine ja vaheldamine, kuni see ei allu enam rollimängija tahtele, hakkab kadu raiuma kõigile, kellega ta kokku puutub.
Riho Kütsari ja Helena Merzini mängitud keskne draamaliin tuletab veenvalt meelde, et kellelgi pole õigust oma Dragonit mängides lähedasi neisse eri tahkude tantsudesse tõmmata.
Oma elu mängu mängides ei saa vastutust jagada ega tsurritada, kui elu ja mängu piirid sassi lähevad.
Pihiisasid pole olemas. Mida lootusrikkamalt mõnel hetkel tundub, et sellele või tollele võib kõike usaldada, seda karmim tagasilöök tuleb. Ainumõistlik on võimalikult kõik endale jätta. Seda enam, et sõnadega ei saa nagunii midagi lõpuni selgitada, ammugi mitte kedagi ümber veenda.
Seda igihaljast tõde tasub “Salemi nõidade” abiga meeles pidada iseäranis nüüdisajal, mil keskaegse inkvisitsiooni, kiriku ja kohtu rolli on võtnud massimeedia ning õelalt pealiskaudsed ajakirjanikud püüavad tegijaid kõmuveergudele tühjaks väänata.
Vägagi sümboolne ja tähenduslik oli Riigikogu esimehe Ene Ergmaa ja räppar Chalice’i üheaegne esietendusel viibimine.
Mõlemad olid kodust välja tulnud küll ilmselt lasteraamatu tõttu, kus mõlemad oma kuulsuse tippu tõusmisest räägivad ning mida samal päeval esitleti.
Ent asjad ongi siin ilmas juhuste kaudu seotud just nii, nagu ühendatud peavad saama ja olema.
Juhus pole aga see, et üle Eesti sõidavad just “omad” – teised teatraalid nüüd peaga linna kokku Mäeotsa uut tööd ja sellesse mõistuslikult pakitud kunstilist sõnumit seirama.
Meil näib olevat lausa eluline tarve traditsioonilise ja klassikalise teatri järel pärast kõikvõimaliku avangardi ja alternatiivi proovimist. Eriti hästi seedib selline elutruudus just nii ehedas puidu ja tekstiili pakendis, nagu Liina Unt on valmistanud.
Teatud mõttes on “Salemi nõidade” rafineeritud õnnestumine vastus küsimusele, miks Pärnu Endla lavalugu “Suudle mind, Kate!” Tartust läinud teatrijuhi Tiit Palu võimuaja esimese prohmakana nii õudne sai: pole vaja kunagisi sündmusi nii kramplikult tänapäeva kiskuda, et neist saavad taidluslikud agitkavad. Palu solvus kriitikute peale, kes ütlesid, et kuningas on alasti – ei lasknud meil olla õuenarrid, kelle tähelepanekud pole sugugi vastu, vaid seda enam poolt, mida murelikumad nad on.
Ain Mäeotsa kuningas seevastu on vägagi rõivil. Vanemuise draamajuht on oma mõtlemise ja loovusega sedavõrd paigas, et võib endale lubada nõudlikku luksust olla traditsiooniline ja klassikaline.