Sadamateatris esietendus natüürmort nimega «Linn»
Meelis Friedenthal, Tartu Postimees
Martin Crimpi «Linn» moodustas alates lavakujundusest ja lõpetades näitlejate mänguga eneseküllase terviku. Samasuguse terviku, nagu lahtilõigatud lihatükid kausis, veri lõikelaual ja seapea vaagnal.
Kui hakata rääkima nähtud etendusest, kerkivad teemadeks erinevad küljed. Mõnel juhul lavastus, mõnel juhul näitlejatöö, mõnel juhul näidend, mõnel juhul isegi dekoratsioonid.
«Linna» puhul sai selleks kahtlemata näidend, sest nii lavastaja kui ka näitlejate tegevus oli sõltuv väga jäigalt just tekstist ja selle autorist. See ei pea muidugi tingimata nii olema. Arvatavasti oleks võinud teksti pisut kohandades rõhuasetusi muuta ja võib-olla isegi puändi teisiti välja mängida.
Martin Crimpi näidend
Lavastaja Robert Annus ei tõlgendanud teksti ringi ja ka näitlejate tegevus lähtus paratamatult sellest. Seega võib kõiki Tartus etenduse lavale toonud inimesi kiita: jäänud ise piisavalt tagaplaanile, lasid nad paista inglasel Martin Crimpil.Selles mõttes moodustas lugu alates minimaalsetest dekoratsioonidest ja lõpetades näitlejate minimalistliku, aga enamasti pingestatud mänguga – kokkuvõttes – eneseküllase terviku. Samasuguse terviku, nagu moodustavad lahtilõigatud lihatükid kausis, veri lõikelaual ja seapea vaagnal. Selline tervik on pisut ebamugav ja õõvastav, aga kui vaatama hakata, siis eelkõige elutu.
Näidendi eesmärk
See muidugi ongi Martin Crimpi kirjutatud näidendi eesmärk, just sellise mitteelusa – natüürmordi – väljajoonistamine, selle paigutamine, vihjamine ja visandamine. Kuidas luua pildis head tasakaalu? Kas kõik elemendid toetavad üksteist? Just sellisena on lavastaja ka näitlejad paigutanud, sätitult, staatiliselt.
Teemad, mis asjade keskel ja sissejuhatuseta algavas pildis muutuvad tegelikuks, on: väga reaalne ja ebameeldival moel pärale jõudnud töötus; väga ebareaalne sõda kusagil mujal ja võõraste inimeste hulgas; siinne, igas lauses kostev võõrandumine ja möödarääkimine ning lõpuks, kuidagi, ka perekond.
Selliselt on tegemist väga tuttava ja kohati isegi pisut tüütavalt ajastutundliku temaatikaga. Nüüdisaegsusele lisandub aga ajatu taotlusena kirjutamise problemaatika, autoriks ja loojaks olemine.
Ilmselgelt on need viimased Martin Crimpi jaoks olnud näidendi peamised teemad ning nendega pusimisena saabki «Linna» vaadata.
Autori paineks on niisiis võimetus, armetus. Võimetus ise kirjutada ja selle asemel tegelemine teiste autorite tõlkimisega, võimetus esitada klaveril hingestatud lugusid ja selle asemel nootide perfektselt maha mängimine, aga õõnsalt nagu mehaaniline nukk. Võimetus tööd leida. Rääkimata õõvastavatest lastest ja nende võimetusest lapse moodi mängida.
Selle kõik on seadnud autor endale vastu, aga muidugi ta kaotab. Koletis ei ärka ellu, puunukust ei saa last, savist ninasõõrmetesse ei sigine hinge.
Püüdes küll lõpuks ennast ja vaatajaid lohutada, et äkki on tegelikkus siiski midagi muud, jääb kõlama just see liigestest lahti lõigatud lihatükkide aeg, mille kokku panemine ei ole hoolimata pingutustest sellel inglasel õnnestunud.
Nagu väike jumal
Martin Crimp on nagu käsitöölisest väike jumal, kes oma linnale ja maailmale tahaks elu sisse puhuda, aga seal on vaid hall tuhk, põrm.
Selliseid lugusid, kuidas jumala äraolekul üritab vanapagan ka ise loomises kätt harjutada, on väga palju ja need kipuvad paraku kõik lõppema sellega, et vanapaganast ei saa autorina asja. Võib-olla on selle «Linna»-nimelise ürituse mõte olnud sellisest abitusest vabanemise püüe?
Panso ütles kunagi, et igas heas lavastuses peaks olema uks. Siin lõpuks selgub tõesti, et näe, ongi. Aga praegusel juhul jääb selgusetuks, kuhu see viib ning kas see on ikka päris uks või sarnaneb see maalitud auguga, mis lähedalt vaadates on lihtsalt pettus.
Meelis Friedenthal (36) on ulmekirjanik ja teoloogiadoktor, Tartu Ülikooli raamatukogu erakorraline vanemteadur.
Londonist kõigest aastaga Tartusse
• Aastal 2008 Londonis esmakordselt vaatajate ette tulnud näidendi «Linn» on kirjutanud Martin Crimp ja tõlkinud Laur Kaunissaare.
• «Linna» on Sadamateatris lavastanud Robert Annus (pildil), kunstnik on Pille Jänes ja valguskujundaja Jaanus Moor.
• Mängivad Maria Soomets, Margus Jaanovits, Kristel Leesmend ja Hanna Brigita Jaanovits või Liisa Sonn.