Loe

„Ruja” – uue ajastu algus eesti muusikateatris

Tui Hirv, Páll Ragnar Pálsson (Island), Sirp

Tui Hirv, Páll Ragnar Pálsson (Island), Sirp

Läksime „Ruja” vaatama kui noorte inimeste delegatsioon, kes Ruja aega omast kogemusest ei mäleta – üks siit, teine sealtpoolt raudset eesriiet. Päris kuu pealt kukkunud me ei ole: üks meist on vanematelt sündimisest saati kuulnud lugusid nõukogude elust ja kultuuripoliitikast kogu tema totruses ning teab enamikku Ruja laule peensusteni peast, teine aga pikalt mänginud Ruja-sarnases ansamblis kodumaal Islandil ning tunneb (lääne) popkultuuri paremini kui oma taskuid. On üsna selge, et lavastus toodi välja silmas pidades ansambliga ühel ajal elanud inimeste mälestusi ja äratundmisrõõmu. Meie tahtsime veenduda, kas kontseptsioon kannab ka siis, kui otseseid kokkupuuteid algallikaga ei ole. Kandis küll.

Ruja tõi raudse eesriide taha läänes juba ammu tuntud võtteid ja rakendas need tööle algupärase eesti muusika teenistusse. Pinnuks ametkondade silmas olid nii muusika sobimatus nõukogude ähmase proletaarse koodeksiga kui tekstide mässumeelsus, mis oli täiesti ilmne, kuid nii peen, et millegi taha ei olnud lausa kinni hakata. Juhan Viiding, Ott Arder ja teised luuletajad olid sama olulised ansambli liikmed kui muusikud ise.

Ruja tegevusajal ei pidanud raudne eesriie enam nii hästi sooja, mis puutus muusika levikusse läänest itta. Ilmselgelt mängis Ruja 70ndatel tollele ajale tüüpilist rock’i ja 80ndatel niisamuti, aga nad ei kõlanud täpselt nagu lääne bändid. Nad olid kõik väga head muusikud ja teatav teatraalsus ilmestas kogu nende tegevust.

Nende (vähemalt 70ndate) muusika oli kõikide parameetrite järgi väga kvaliteetne. Kohati meenutasid nad Queeni, Deep Purple’it ja Led Zeppelini. Ruja muusikas peegeldub ajastu meelsus, see levis läbi õhu ka sinna, kuhu poleks tohtinud. Ruja kõlab kuidagi puhtalt, neil ei olnud plaadipoode ja vaba juurdepääsu kõigele, mis läänes välja anti, nii et nad ei saanudki kõlada kopeeritult. Nende muusikas on teatavat süütust ja vooruslikkust, nagu on võimalik ainult neil, kes ei saa liiga palju välismõjusid.

Lavastaja Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ütlevad kavaraamatus, et tegelaste prototüüpe on käsitletud üsna vabalt, et leida mingigi kesktee asjaosaliste risti vastupidiste mälestuste vahel ja paigutada sündmused ja nähtused ühtsesse pilti. Käsitletud on väga pikki ajaperioode, liigne olekski oodata mingit narratiivi. Oma fragmentaarsuses, sketšlikkuses kannab idee väga hästi. Lavastusest ei lahkunud hetkekski teatav bulgakovlik irve, mille vahepeal näidati ka olemuselt traagilisi aspekte. See on muidugi turvaline ja toimiv filter, aga vahepeal tekkis mõte: kas me ei saaks korrakski tõsised olla? Kogu aeg ei pea olema naljakas, et muljet avaldada, Ruja muusika on nii siiras, et suudab pinget ülal hoida ka ilma sunnitud naljadeta.

Väga peenelt oli segatud vana ja uut materjali. Peenelt tabati tolle aja telesaadete ülepateetilist plärabarokset maneeri. Hämmastav, kui sarnased olid Ruja tegelikud liikmed noorte näitlejatega! Lähiminevik on muidugi tänuväärne materjal ka. Võib ainult aimata, kui palju inspireerivaid tänuväärseid tunde veetsid autorid ETV arhiivis ja asjaosaliste mälestusi kuulates ja kui palju pidi materjali selleks kärpima, et lugu kokku saaks. Kui tükk järgmine suvi jälle välja tuleb, siis tuleks väikesed väljajätted tervikule ainult kasuks.

Detailide täpsus sarnanes mängufilmiga: ka kraam sahtlites oli autentne, rääkimata keeduvorstist, mida kallimaga köögilaua taga söödi, kohviveskist, transistorraadiost… Aga kui meile seda lava peal näidatakse, on ta korraga vaimukas ja teatud mõttes sama ühendav kui laulupidu paar päeva varem.

Lavastuse tehniline lahendus oli väga leidlik. Kaamerate ja näitlejate integratsioon ning kaadrid tegelikult aset leidnud sündmustest ja telesaadetest paigutas tüki kuhugi teatri, kino, muusikali ja dokumentaalfilmi vahele. Ekraan oma arhailiste värvidega oli kogu aeg pisut retro. Lava oli ebatraditsiooniline, aga võimas: kõndimistasapinnal Mustamäe korter, selle kohal päevavalguslampidega ümbritsetud autokino, kust Maarja Pärsimi oskuslikul videopuldist juhtimisel ei läinud ka mitmekümne meetri peale kaotsi ükski detail sellest, mis laval parasjagu toimus. Ene-Liis Semperi videokunstniku taust tuleb kõnealuses tükis vägagi kasuks. Tema muusikalavastuste ritta, kus juba on Tüüri-Bertmani „Wallenberg” (kus vene teema samuti esile kerkib), sai väga värvikas ja hea töö. Tore on see, et ta ju ise mäletab veel kõiki neid asju, ajastu detaile ei ole tal vaja raamatust järele vaadata. Loodame väga, et lavastusest tehakse DVD – see on juba iseenesest pooleldi film ja visuaalselt nii peen.

Muusika oli suurepäraselt esitatud, eriti kihvt oli see, et lava taga mängis päris bänd ja midagi ei olnud salvestatud. Põnev oleks teada, kuidas lavatagust sünkroniseeriti; kohati oli ähmane, millal näitlejad mängisid ise ja millal mitte. Vana hea teatrimüstika on tagasi: liiga täpselt ei ole vaja teada, kuidas miski on saavutatud, see ainult rikub elamust. Kui millegi kallal nuriseda – kui laval tükk aega midagi ei toimu, siis saab lavastusest kontsert. Tasakaal lugude valikus oli hilisemate kasuks, millest on kahju, sest neis domineeriv ühiskonnakriitika ammendab ennast rutem kui progeperioodi filosoofilisus.

Näitlejate ansambli tuumik: Sergo Vares Alenderina, Priit Võigemast Rannapina ja Risto Kübar Nõgistona olid nii tabavad, et võttis hinge kinni. Palju oli episoodilisi rolle. Ragne Pekarev, Eva Klemets ja Laura Peterson olid hea absurditunnetusega pikakoivalised groupie’d. Nad tundsid ennast Ruja poiste juures nagu kalad vees. Moskva baabadena olid nad mõnuga värvitud, suitsetasid palju ja sõid kalamarja supilusikaga. Kõige ilusam stseen oli aga esimese vaatuse lõpus, kus peo käigus leiab aset etüüd teemal „vesi”. Soundtrack’iks „Teisel pool vett”, on bänd ja tüdrukud valgunud vannituppa, vesi voolab üle katmata rindade, keeled siuglevad üles mööda kõhetuid kehi… Alenderi pruuti mängis kindla käega koketne-raevukas Evelin Pang. Ainsad professionaalsed lauljad olid kalkar (Tõnis Mägi) ja sekretär (Siiri Koordes). Kui Ruja-poisid uljusehoos ennast kirvega läbi tellisseina lõhkusid, istus trepi peal väga loppis olemisega Mäks ja laulis nolkidel väikese käraka eest suu üsna lukku.

Oli ilmselge, et tegemist oli muusikuid mängivate näitlejatega. Alender oli kõige usutavam, sest ta ei pidanud pilli hoidma. Kohati tekkis võrdlus hiljuti Sõpruse kinos nähtud filmiga „Control” ansambli Joy Division elust, kuhu võeti mängima ainult muusikutaustaga näitlejad, kes olid ise suutelised muusikat filmis esitama. Tartus mängisid näitlejad mängimist väga hästi. Muidugi karikeerisid nad pisut üle, aga nii muusikali tehaksegi. Rannapi manitsustest, protestidest ja vigisemisest ansambli teiste liikmete kallal koorusid väga hästi välja Ruja muusikalised tõekspidamised, nende kõrged ideaalid, vastutustunne ja leidlikkus eestikeelse rock-muusika loojatena.

Meile (eriti Islandi poolele meist) avas tükk täiesti uue valdkonna Eesti ajaloos ja nõukogude kultuuripoliitikas. Muusika on kõikidele rahvastele sõnadetagi mõistetav, aga kogu lugu tsensuuri ja rahvavaenlusega on islandi muusikule nii võõras, et seda peab selgitama. Kui seda tükki näidataks välismaal, peaks eelnema pikem tutvustav saade või dokumentaalfilm. Meie siin kõik mäletame, aga väljas polnud aimugi, mis toimus. Seal räägitakse nõukogude tegelikkusest väga selektiivselt. Mingi võrdlusmoment tekkis „Sigade revolutsiooni” ja „Georgi” muusikaliga, seal näidati seda samamoodi läbi kõverpeegli. Tundub, et see on praegu, viimastel aastatel eesti mõtteruumis läbiv teema. Eestlased teevad endale ja oma ajaloole nagu psühhoanalüüsi. Nad suudavad Eestis vaadata sellele ajale tagasi ja naerda teatud piirini – distants on nüüd piisav. 

29.08.2008