Riigiasutusest sirgub sihtasutus

Sirp, Tambet Kaugema

Neli kuud tagasi astus Vanemuise teatrijuhi ametisse Toomas Peterson, kes on olnud üheksa aastat teatri finantsjuht. Senine teatrijuht Paavo Nõgene läks kultuuriministeeriumi kantsleriks. Kolmeks aastaks ametisse määratud Toomas Peterson lubab jätkata eelmiste teatrijuhtide juba sisse töötatud liini.

Aprilli keskel täitus sul teatrijuhi ametis sada päeva. Millised on olnud esimeste kuude pakilisemad probleemid?

Täitus tõesti, teatris isegi õnnitleti sel puhul, nüüd ootan huviga, millal kritiseerima hakatakse. Esimese tööna oli tarvis üle kontrollida, kas eelmise teatrijuhiga tehtud kokkulepped kehtivad ka uue juhiga. Esimene kuu kulus puhtalt sellele ja see oli väga kasulik aeg, sest finantsjuhina olin kõige teatris toimuvaga küll kursis, ent detaile tuli ikka täpsustada.

Senine suurim probleem kerkis jaanuaris, kui draamajuht Urmas Lennuk teatas, et tahab ameti maha panna, ning vähe sellest, ka lavastus „Kartulirahvas” jääb seetõttu esietendumata. Sellist pauku oleksin oodanud küll märksa hiljem ja kindlasti mitte sellest kohast. Lennuki lahkumise tõttu viibis ka Vanemuise järgmise hooaja repertuaari ja mängukava kokkupanek. Seejuures on kuidagi nii läinud, et nimekiri käesoleva ja eelmiste hooaegade lavastustest, mida meie tuleval hooajal veel mängida ja publik ka vaadata tahaks, on seekord ebatavaliselt pikk, mistõttu kõige selle omavaheline klapitamine on keeruline ning nõuab palju aega. Uue hooaja mänguplaani koostamine on aasta üks olulisemaid tegemisi, aga paistab, et hakkame sellega järje peale jõudma.

Lõppenud pika talve kestel tuli ka näitlejate-lauljate-tantsijate haiguse tõttu nii mõnigi etendus teise vastu vahetada. Kui hommikul ikka selgub, et esineja on haige, õhtul istub aga saalis 700 inimest, siis pole selliste otsuste langetamine sugugi lihtne.

Üheskoos teatrijuhi vahetumisega muutus Vanemuine riigiasutusest sihtasutuseks. Mida head ja halba on see omandivormi muutus endaga kaasa toonud?

Eks me ju aastaid ei näinud mingit põhjust, miks peaksime otsustama sihtasutuse vormi kasuks. Ministeeriumi soovitud sihtasutusena tegutsemisel on küll mõned plussid, aga millal me saame hakata neid realiseerima, on iseküsimus. Riigiasutusena oli täiesti välistatud, et saaksime teatrile mingitest fondidest raha küsida, nüüd sihtasutusena on see võimalik. Ka peaks, vähemalt teoreetilises plaanis, olema investeeringute tarvis laenuvõtmine sihtasutusel lihtsam. Tõsi, Vanemuine on riigi konsolideerimisgrupi liige ning seetõttu on teatril laenuvõtmiseks endiselt tarvis valitsuse luba – seega, suurt vahet pole.

Kolmas, loomult kõige sisulisem muutus on seotud minuga. Kui eelmine teatrijuht allus otse kultuuriministeeriumile – minister Lang ise on väitnud, et selline alluvusvahekord on mõneti sogane: ühe teema puhul on ministeeriumis üks kontaktisik ja teise puhul hoopis teine –, siis minul on praegu palju-palju lihtsam. Sihtasutusel on nõukogu, kõik väga asjalikud inimesed (Paavo Nõgene, Krista Aru, Raul Oreškin, Urmas Kruuse, Agris Peedu – toim), kes tunnevad oma valdkonda – mul on, kellega nõu pidada. Selle kandi pealt läks küll paremaks, muus osas ma riigiasutusel ja sihtasutusel suurt vahet ei näe.

Kas teatrite muutmist sihtasutusteks tuleb vaadata kui teatrivaldkonna lahtiriigistamist, mida on kultuuriministeeriumile viimasel ajal ette heidetud?

Ma ei oska öelda, kas sellel lahtiriigistamise jutul on alust või mitte. Kui aga mõelda kas või Eesti Nuku- ja Noorsooteatris hiljuti toimunule, siis on ju selge, et ministeeriumis vaadatakse väga täpselt, kes teatri nõukokku kuuluvad ning kuidas nõukogu liikmed ministeeriumi tahet ellu viivad. Vanemuise nõukogu liikmed on ju samamoodi ministeeriumi määratud. Seega ei saa öelda, et kultuuriministeerium oleks loobunud kontrollist ja suunamisest.

Kui suur on praegu Vanemuise aastane eelarve ning kuidas see jaguneb riigitoetuse ja omatulu teenimise vahel? On see proportsioon talutav?

Ilma investeeringutoetusteta, mis on alati ühekordsed ning mille suurus palju kõigub, on teatri aasta eelarve umbkaudu 7 miljonit eurot, millest 2,3 miljonit eurot peame teenima ise. Ligi kolmandiku, seega. Just muusika- ja tantsuteatrile on selline proportsioon ränk. Kui vaadata kulude poolt, siis 7 miljonist eurost laias laastus 5 miljonit maksame töö- ja artistitasudeks – see on suurim kululiik. Eesti sõnateatrid töötavad enam-vähem pooleks kursil: pool raha tuleb riigilt ja pool teenitakse ise. Lääne-Euroopa kogemus aga ütleb, et sõnateater peaks teenima kolmandiku ja muusikateater viiendiku ise, ülejäänu tuleb riigilt ja/või omavalitsuselt. Välismaaga võrreldes on proportsioon nihkes küll.

Kui olen rääkinud Euroopa teatrijuhtidega ja öelnud, et raha oleks juurde tarvis, siis esimese hooga hakkavad nad õpetama, et harjuge sellega, toetused kahanevad, tuleb otsida võimalusi vähemaga hakkama saada. Kui aga selgub, milliselt protsendibaasilt me juba hakkama saame, siis oleme meie need, kes võivad õpetussõnu jagada. Eks see erine riigiti: Ungaris on lugu hull, Lätis niisamuti, Hollandis on olukord muutunud. On riike, mis hakkavad jõudma Eestiga samasse seisu, lihtsalt selle vahega, et meil tehti kärped ära 2009. aastal, neil langetati karme otsuseid aga alles eelmisel aastal või seisavad need veel ees. Meie oleme juba vee peal tagasi, nemad alles vajuvad.

Kas selline pikk ja pidev alarahastatus pole hakanud mitte mõju avaldama teatrite kunstilisele tasemele, olgu või repertuaari valiku kaudu?

See tunne ei pruugi petta. Ma ei ole küll võrrelnud arve, kas praegused toetused on jõudnud 2008. aasta tasemele tagasi või mitte, aga sisetunne ütleb, et oleme nüüdseks toonasega enam-vähem samas seisus. See on aga laiem teema. 2011. aasta teatristatistika näitas hoopis, et külastatavuse poolest oli see teatritele rekordaasta, Vanemuine tegi oma publikurekordi aga mullu. Külastatavuse poolest on majanduskriisi-eelne tase ammu saavutatud, selles mõttes on teatrid muutunud efektiivsemaks.

Iseasi, mille arvelt see on tulnud ja kas see pidigi nii minema. Kultuuritöötajate keskmine palk on 700–800 euro vahel, mida ei ole just palju, ning mõistagi tekib küsimus, kas palga ja töökoormuse selline suhe hoiab neid ikka töökohal kinni. Teatrites ja sealhulgas Vanemuises on aidanud olukorda veidi ehk leevendada lahkumisbarjäär. Muidugi võivad ka teatritöötajad minna kõrgema palga nimel mujale, ent enamasti on teatriinimesed oma erialale pühendunud ega taha teatrist päriselt ära minna. Rohkem teenida on võimalik nii, et oled teatris palgal ning loodad, et koduteatri plaanid ei muutu ning saad põhitöö kõrvalt ka mujal lisatööd teha. Tänu sellele polegi teatrid raskel ajal inimestest tühjaks jooksnud.

Küsimus on muidugi ka selles, et kui inimesed rabavad põhitöö kõrvalt mujalgi tööd teha, siis millal saabub väsimuse murdepunkt. Kui kraavikaevaja kaevab pärast tööd veel neli tundi, siis tapab ta ennast kiiresti ära. Õnneks on meil asjad pisut teisiti: mõnes teises teatris või teles või raadios on töö natuke ikka teistsugune ning keskkonnavahetust saab kuskilt maalt võtta ka kui enesetäiendust ja akude laadimist. Mõistagi ei saa mujal töötamisega liiale minna. Minu asi on hoida silm peal, et teatriinimeste töökoormus ei kasvaks liiga suureks, ehkki suur on see nii või teisiti.

Palkade osas oli suur abi riigikogu detsembris tehtud otsusest, mis tõi leevendust Vanemuise sümfooniaorkestrile. See mure lahenes enne, kui sain sellega tegelema hakata. Tean sedagi, et kultuuriministeerium on võtnud sihikule kõrgharidusega teatritöötaja miinimumpalga, mida ei ole kaua tõstetud. Vähemasti kalkuleeritakse, mida see tähendaks, kui miinimumi tõsta.

Kas Tartusse on üldse kolmežanriteatrit vaja? Võib-olla elatakse Eestis üle jõu?

Eks see küsimus jää alati, kui palju teatreid peaks meie väikese rahvaarvu juures olema. Kui võrrelda suhtarve Saksamaaga, siis peaks Baltimaadel olema kolme riigi peale kokku vaid üks ooperi- ja balletiteater. Praegu on aga igas Balti riigis ja Eestis koguni kaks – uskumatu, et see on püsima jäänud. Seda peaks hoidma.

Põlise tartlasena olen ma igatahes veendunud, nui neljaks, klassikaline ooper ja ballett peavad Tartus laval olema, need pakuvad väga võimsaid elamusi. Olukord, kui lapsed kasvavad üles, ilma et saaksid neid žanre elusas esituses näha ja kuulda, ei saa ju kuidagi õige olla. Kui alles jääks vaid Estonia, kataks see üksnes Tallinnas elava kolmandiku Eesti elanikkonnast ja mingi hulk inimesi pealinna ümbrusest sõidaks sinna kah vaatama. Aga Tartust Estoniasse minek tähendab viit tundi puhast sõitu, seega kuluks ooperi või balleti vaatamisele üks pikk päev. Kas või juba seepärast tuleb Tartus muusika- ja tantsuteater kindlasti alles hoida.

Alles teises ringis tulevad turismindusega seotud põhjused, et kui palju lätlasi ja venelasi käib Tartus teatris. Muide, lätlased külastavad Vanemuist erakordselt meelsasti. Sellel on ka kindel põhjus: kui Läti rahvusooper annab laias laastus sama palju ooperi- ja balletietendusi kui meie Tartus, siis loomulikult jääb seda rohkem kui kahele miljonile Läti elanikule väheks, mistõttu käiakse regulaarselt ka Vanemuises. Selle üle on ainult hea meel.

Vanemuisel on Tartus kasutada kolm teatrimaja kokku umbes 1400 istekohaga. Millised ehitus- ja remonditööd seisavad teatril lähiaastatel ees?

Ettevalmistusi on ammu tehtud, minu asi on nüüd raha kulutada ja tööd valmis teha. CO2 kvoodimüügist saadud rahaga tehti möödunud aastal väga palju: Vanemuise suures majas vahetati välja ventilatsioonisüsteem, teatri väikeses majas oli nimekiri aga hoopis pikk – suur asi, kui akende vahelt ei lõõtsugi enam tuult ning küttesüsteem ei pea kogu aeg täisvõimsusel huugama. Eeloleval suvel tehakse väikeses majas lõpuni valmis kogu lavatagune osa, publiku jalutusruumid jäävad 2014. aastasse. Siis peaks väike maja päris korda saama.

Teine suurem ettevõtmine on suure maja juurdeehitus. Siiani oleme kasutanud Sadamateatrit, mis kuulub ju eraomanikule. Oma rendimaksetega oleme selle hoone ehituse juba ammu kinni maksnud, aga endiselt ei ole see meie oma, vaid tuleb aina edasi maksta. Palju mõistlikum on väärtustada oma vara: kui ehituskulud on ükskord tasa saadud, ei pea enam nii palju raha välja käima. Mõju avaldab seegi, et kui Rein Kilk Sadamateatrit ehitas, üritas ta ilmselt võimalikult odavalt läbi ajada ning nüüd lööb 12 aastat kasutusel olnud teatrimajas ikka üht-teist välja. Suure maja juurdeehituse kasuks räägib ka lõputu logistika ja mitme teatrimaja vahel pendeldamise ärajäämine. Suures majas on publiku garderoob olemas, sissepääs ka, näitlejadki saavad kasutada juba olemas garderoobe. Black box’i tüüpi saal tuleb selliste mõõtmetega, et vajadusel saab sinna üles ehitada ka suure maja lavakujunduse ja seal proove teha, samal ajal saab suures saalis segamatult etendusi anda. Sümfooniaorkestril ei ole praegu proovisaali ja käib lõputu jagamine teatri ülejäänud kollektiividega – seegi on juurdeehitusse planeeritud. Sellest kõigest oleks meile suur abi.

Tähtsuselt võib-olla koguni suurim mure on seotud teatri suure maja lavatehnikaga, mis pärit 1967. aastast, samast ajast, kui hoone ehitati. See lavatehnika küll veel töötab ja teenib meid, kaks-kolm aastat õnnestub ehk veel venitada, kümmet aastat aga kindlasti mitte. Lavatehnika väljavahetamine on rahaliselt paras pomm, esialgse arvestuse kohaselt 12 miljonit eurot, aga loodetavasti õnnestub mingite fondide toel see töö siiski ära teha. Vanemuises töötab praegu veel kaks inimest, kes omal ajal selle lavatehnika üles ehitasid ning paika panid. Üks neist on üle 80 aasta vana. Ta tahaks pensionile minna, aga me ei saa teda enne minema lasta, kui uus lavatehnika olemas.

Kui palju sekkub teatrijuht Vanemuise kolme loomingulise juhi töösse?

Võtan eeskuju eelmistest teatrijuhtidest ja jätkan liini, et nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ega ma suudagi muusika-, balleti- ja draamajuhiga vaielda, milliseid lavastusi teha või kuidas mõjub üks või teine lavastus solistile või orkestrandile arendavalt. Selles on nemad tugevamad. Teatrijuhina saan olla loomingulistele juhtidele partner: kui nemad on oma loomingulised otsused langetanud, aitan mina organisatsioonilise poolega, et kõik see ikka parimal moel lavale jõuaks. Minu asi on ka hoida niidid koos, et kui loominguliste inimeste plaanid natuke liiga lendu lähevad, siis õigel ajal pidurit tõmmata ja ära jaotada, millal oleks ajaliselt kõige parem üks või teine lavastus välja tuua, sest teater peab ju tervikuna ellu jääma. Ei saa nii, et ühel hooajal teeme ainult tubateatrit ning järgmisel lammutame 200-liikmelise koosseisuga lavastusi – mingi tasakaal peab valitsema.

Vanemuine ajab praegu läbi ilma draamajuhita. On see olukord lahenemas?

Aprilliga lõppes uue draamajuhi konkurss. Mai esimesel poolel, kui algavad vestlusvoorud, peaks hakkama juba aimduma, kuidas konkurss läks.

Kas Vanemuine on Pärnu Endla eeskujul kaalunud ka kollegiaalset juhtimist, juhul kui ei peaks tulema sobivat draamajuhi kandidaati?

Seegi võimalus on läbi arutatud. Tegelikult selline kolleegium toimib juba praegu – see tekkis kohe, kui Urmas Lennuk teatas oma lahkumisest –, sest uue hooaja repertuaariplaan ootas koostamist. Uus draamajuht oleks siiski parem variant: läheb ikkagi vaja ühte autoriteeti, kellega näitlejad saaksid oma kunstilisi probleeme rahumeelselt arutada.

Tulevik pole kindlasti tume, eks näis, milliseid valikuid konkurss pakub. Draamajuhi eelmise konkursi tulemused olid ju igati vägevad. Rääkigu Urmas Lennuk, mida tahab, aga selles osas, kuidas ta analüüsis truppi ning üritas leida igale näitlejale just sobilikke rolle ja teemasid, oli ta draamajuhina erakordselt võimekas. Tihti võib kuulda jutte, et tugeva juhiga peabki käima kaasas oma meeskond, kelle lepingud lõpevad koos kunstilise juhi omaga, ning seejärel astub ametisse juba uus juht oma meeskonnaga. 140aastases teatris asjad nõnda ei käi, järjepidevuse mõte seisnebki selles, et uus juht tuleb ja näeb olemasolevas teatris uusi väärtusi. Neid Urmas Lennuk Vanemuisest ka leidis. Muidugi on nii keerulisem draamajuhina töötada: ei saa tulla, varem välja mõeldud fantaasiad kaasas, ning hakata neid jäigalt ellu viima. Draamajuht peab mõistma, mille poolest on see trupp tugev ning kuidas seda edasi arendada. Selles oli Urmas Lennuk väga tubli, neid vilju näeme ju ka veel järgmisel hooajal.