Loe

Rein Rannap: Eks palju mu loomingust tundu algul veidi imelik

Rainer Kerge, SLÕhtuleht

Rainer Kerge, SLÕhtuleht

“Teadsin kindlalt, et tahan saada maailmakuulsaks heliloojaks ja klaverdajaks,” mäletab oma koolieelikumõtteid Rein Rannap, helilooja ja interpreet, legendaarse Ruja ellukutsuja.

Vastab tõele legend, et te õppisite enne klaverit mängima ja nooti tundma kui kirjutama?

Jah, esimene lugu, mille ise üles kirjutasin viieaastaselt, varem kirjutasid vanemad, kannab tänaseni säilinud noodilehel nime “Önetus”.

Mida on imelapse arenguks enim vaja?

Seda ma küll ei tea. Eks on vist hea sündida õigesse keskkonda, sinna, kus su võimed saavad areneda. Mul vedas, mu vanemad on muusikud.

Millal ja millest te taipasite, et olete erilise andega?

No ega ma seda nii ei mäleta… pakuksin siiski, et ikka lapsena – kindlasti ammu enne kooli minekut. Teadsin kindlalt, et tahan saada maailmakuulsaks heliloojaks ja klaverdajaks.

Nüüd tagasi vaadates: hellitati teid lapsepõlves piisavalt?

Ei, vanemad pidasid õigeks karget ja karmi kasvatust. Õnneks oli vanaema, kes minuga palju tegeles… Aga võib-olla ka hellitati, kuid oma iseloomu tõttu märkan ja mäletan rohkem negatiivset.

“Roostevabas raamatus” tunnistate: “Suhtlemises, eriti vastassooga, olin ma kramplik, selle aja, kui tavaline inimene saab sotsiaalselt täiskasvanuks, veetsin mina klaveri taga ja muusikat kuulates ja vahel võib-olla ka klassikaaslastega kunsti üle vaieldes.” Millest see kramp tuli? Kuidas ja millal te selle seljatasite?

See kramp tuligi ju sellest, et teised harjutasid teismelistena suhtlemist, aga mina ainult klaverit. Mul polnud kogemusi, ma ei omandanud neid õiges vanuses. Olin erak – klaveri ja nootidega. Ka bänd ei toonud minule kaasa seltsielu, ansamblid olid minu jaoks alati vaid tööprojektid, tõsised ambitsioonikad ettevõtmised, neil polnud semutsemisega ega pidutsemisega mingit seost.

Ega ma päris seljatanud pole seda krampi tänini, aga eks ta on pisitasa paranema hakanud, alates kuskil 30. eluaastast.

“Uhke oma konfliktsuse üle pole ma küll kunagi olnud”

Ühes raadiointervjuus olete te öelnud, et teie koostöö teistega ei kipu alati sujuma. Miks see nii on? Olete te liiga autoritaarne või ei jõua kolleegid teie mõtetele järele – nii kiiresti kui vaja oleks?

Alles viimastel aastatel olen õppinud veidi oma käitumist jälgima. Enne lihtsalt käitusin nagu kujunes. Aga ega ma praegugi aru saa, mida ma valesti teen, või miks minu suhtlemine on konfliktsem kui teistel inimestel. Loodan, et mul õnnestub sellest aja jooksul üle saada.

Uhke oma konfliktsuse üle pole ma küll kunagi olnud. Lihtsalt ma pole aru saanud, millest see tuleb. Ma ise ju tegelikult teistesse halvasti ei suhtu, aga ilmselt lihtsalt mu rääkimis- ja käitumismaneerid on kogemata sellised, et jätan ülbe mulje.

Kui ma viin ellu mingit projekti, siis ma elan asjasse liiga sisse, ja ma ei suuda enam märgata teisi inimesi, nende tundeid ja minu omast erinevaid seisukohti. Ilmselt olen ka oma tegemiste ja projektide suhtes väga tundlik – kuna lihvin ise asju väga palju, siis eeldan ka teistelt maksimaalset pühendumist just antud projektile. Vahel ei suuda ma mõista, et koostööpartneril võib olla käsil mitmeid muid olulisi asju – lisaks minu projektile.

Ja eks ma kaldun ka kõiges liialdama ja lähen liiga hoogu millestki rääkides. Lähen hoogu egasaa pidama. Ütlen enne kui mõtlen ja nii edasi.

Eks osa neist suhtlemisprobleemidest on vajalikud omadused improviseerijale, et oled impulsiivne, usaldad pimesi oma intuitsiooni, julged mängida, enne kui oled asja jõudnud läbi kaaluda. Aga lavalt maas peaks oskama neid ümber lülitada.

“Pean kõike, mis teen, kirjutamishetkel parimaks”

1987. aastal kadusite Itaalia kontserdireisi ajal Ameerikasse. Kui kiiresti jõudsite oma “ärahüppamist” kahetseda?

Kui ma oleks osanud peatselt saabuvaid muutusi ette näha, poleks ma tõenäoliselt kuhugi läinud.

Samas ei ole oma elus mõtet ühtegi perioodi kahetseda – Ameerikas õppisin palju, nii muusikaliselt kui ka kapitalismiga kohanemist. Tagasi olles rakendasin paljut omandatust – šokeerides tõenäoliselt alguses nii publikut kui ka kolleege.

Eks esimesed kahtlused valiku õigsuses hakkasid tekkima kohe, kui minuni jõudsid esimesed kuuldused siin toimuvatest muutustest. Hirvepargi asi tundus mulle ikka täiesti võimatuna, ometi juhtus see samal aastal, kui lahkusin.

Tundsin, seal siinsetest muutustest kuuldes, et oleksin tahtnud ja oleksin kindlasti saanud, oma juba olemasolevate ja ka uute lauludega, toimunule kaasa aidata. Aga kõik mu loodu oli võimude poolt keelatud, asus raadios erifondis jne, ja nii ei kõlanud ülemikuaastail ei mu kantaat “Ilus maa” ega mu paljud isamaalised laulud Runneli, Koidula ja teiste sõnadele.

Millisest teie teosest häbitult vähe teatakse?

Kõigist peale poplaulude. Olen kirjutanud kõigil eluperioodidel ka nõndanimetatud klassikalistele koosseisudele, kuid neid teoseid on alati vaid korra ette kantud ja siis unustatud.

Näiteks kirjutan igal aastal uudisteose Eesti Muusika Päevadele.

Aga milline teie muusikapala on selgelt ülemängitud ja -tähtsustatud?

Ma ei arva, et ühtegi mu laulu oleks liiga palju esitatud. Alati on rõõm, kui minu muusikat esitatakse või soovitakse kuskil kasutada. Hiljuti tegi head meelt, et “Suudlus läbi jäätund klaasi” tõlgiti ja plaadistati Soomes.

Teadjad räägivad, et mida hiljem raamatute kirjutamisega alustada, seda vähem on vanaduses põdemist. On teie (varases) loomingus teoseid, mida nüüd vaatate… no vähemalt muigega?

Pean kõike, mis teen, kirjutamishetkel parimaks. Kuid praegu “Ruja” etendusele orkestratsioone tehes avastasin, et paar aastat tagasi tehtud sama loo orkestratsioon tundub väga nõrk ja isegi kuu aega tagasi kirja pandut tahaks juba kangesti ümber teha…

Eks ikka ole vanades lauludes lõike, mis mõjuvad täna kentsakalt, veidralt, aga ju nad sobisid vast paremini toonasesse – rohkem kui 35 aasta tagusesse – muusikapilti.

Aga õnneks on need kummaliste kohtadega laulud käibelt kõrvale jäänud, nii et keegi neid ei teagi.

Mul on mõned vanad ümbervõtted raadiosalvestustest. Otsides Maarjaga esinemiste jaoks kavasse uusi, see tähendab – hästi-ära-unustatud vanu – laule, kuulasin mõningaid neid linte üle… Eks ma tegin tookord ka ju kõike intuitiivselt, nii et on loomulik, et hiljem igihaljaks saanud viisijuppide kõrval pakkusin välja ka veidraid meloodiakäike. Ega ma ise ju aru saanud, mis on hea ja jääb aastakümneteks, ja mis on vaid ühepäevaliblikas.

Eks palju mu loomingust tundu algul veidi imelik. “Raagus sõnad” jäi näiteks lauluvõistlusel kohe esimeses voorus kõige viimasele kohale. Võttis lihtsalt aega, see tähendab korduvaid kuulamisi, et suhteliselt keeruline meloodia saaks kuulajaile omaseks.

Kumb lõikab valusamini kõrva: kas kolleegi küündimatu helilooming või teie mõne teose käpardlik interpreteering?

Minu laulu halva ettekande kuulamine pole küll valus – need laulud on ju nii lühikesed, küll varsti lõpeb ära! Kui peaks muidugi näiteks tervet ooperit halvas esituses kuulama, oleks võib-olla teine asi…

Superstaarisaates oli eelvoorudes üllatavalt palju minu laule, ega nad muidugi kõik polnud päris veenvalt esitatud, aga ikkagi oli rõõm sellest, et neid laule veel hinnatakse, tugevam, kui kriitilisus esineja suhtes.

“Mul on sisemine vajadus kõike, kuni pisiasjadeni, kontrollida”

Legend räägib, et inspiratsioonihetkel panete pähetulnu paberile, ja selliseid pabereid on teil kodus terve virn… ainult et – te pole kunagi sellesse virna vaadanud. Mis te selle seljatäiega peale hakkate?

Aastate jooksul paljudesse vihikutesse kirjutatud noodikatked on valdavalt liiga lühikesed, nende noodistus liiga visandlik selleks, et pikema aja tagant neid vaadates tuleks meelde tunnetus, meeleolu ja kõik muu, mis selle viisijupi juurde käis, aga mis noodikirja ega kommentaaridesse pole mahtunud.

Teine asi on makilintidega, sealt peaks saama küll üht-teist asjalikku üles kirjutada ja ära kasutada. Aga seni on tulnud piisavalt uusi ideid; selleks, et leida motivatsiooni sealt midagi maha kirjutama hakata, peaks vist pea olema tühi.

Erinevalt paljudest loomeinimestest organiseerite te sageli ise oma tuure. Mis mõnu pakub teile manageerimine? Kas või reklaami planeerimine ning oodatava käibe ja kasumi kokkuarvutamine?

See on ikka see kõige tavalisem mõnu, selline, mida inimene saab edukast tegutsemisest. Kujutan midagi ette, astun samme selle realiseerumiseks, ja kui kõik läheb enam-vähem nii, nagu mõeldud, või vahel isegi paremini, siis on ju hea meel küll. Ja eelnev ettekujutamisprotsess on ka meeldiv.

Eks ta oleks muidugi õigem, kui tegeleksin ainult muusikaga, sellega, mida oskan kõige paremini, mida olen kaua õppinud ja nii edasi. Kuid mul on vist mingi sisemine vajadus kõike, kuni pisiasjadeni välja, kontrolli all hoida, ja kui keegi teine korraldab, siis leidub alati midagi, millega ma rahul pole.

“Iga inimene on võimeline klassikalist muusikat nautima”

Sagedased on kontserdid, kus te tunnete, et publik on teile koormaks, ja vastupidi? Mis selle koormaks-tunde tekitavad? Kuidas te sellest vabanete?

Mulle pole publik kunagi koormaks. Improviseerides võivad küll häirida välklampide sähvatused või silma vaateväljas ringi jooksvad väikelapsed, aga professionaalina suudan sellest üle olla, kuigi vahel suurte raskustega. Publik saalis on aga alati vaid rõõm.

Ise koormaks? – jah, nooremana vahel hetkeks tekkis tunne, et olen koormaks, et kuulajail on igav, et nad hakkavad nahistama. See oli nii eriti koolides, just noorematele õpilastele esinedes. Aga nahistamine on asi, mida ma ei talu!

Sellest peale olen alati püüdnud mängida nii huvitavalt, eredalt, aktiivselt, et kuulajail poleks hetkekski igav, ja see on ka õnnestunud.

Muidugi tuleb valida õige repertuaar. Kui inimene on ikka esimest korda elus klaverikontserdil – suvel, mõnes väikses maakohas, kus kunagi polegi ühtegi klassikakontserti toimunud –, siis ma ei hakka teda ehmatama mingi 40minutilise sonaadiga! Tal pole kuulmiskogemust, et kohe seda nautida osata.

Nii et algul ikka midagi lühemat, lihtsamat, soovitavalt kirjeldava pealkirjaga. Ja kindlasti on vaja vaheldust kava ülesehituses.

Aga muidu ma usun küll, et absoluutselt iga inimene on võimeline ka klassikalist muusikat nautima, mingeid eriteadmisi vaja ei ole, lihtsalt veidi kuulamispraktikat tuleb kasuks.

Saates “Eesti otsib superstaari” kaitsesite sageli kandidaate, kes ülejäänud kohtunikele absoluutselt ei meeldinud. Vastuvoolu ujumine on teil veres?

Küllap vist…

Olen elus ja eriti muusikas alati teinud asju teistmoodi kui kombeks ja olen sellega juba harjunud. Saates püüdsin pigem näha iga inimese taha ja toetada seda, mis kuskil peidus võiks olla. Saan ju aru, et kõik ei oska kohe särada.

Millal teie komponeeritud lugu võidab Eurovisioni?

Kuigi ma kirjutan laule meelsasti ja viimasel ajal taas üha sagedamini, on nii küsida sama hea kui küsida, millal te võidate loteriipiletiga miljardi. Eurovision on õnnemäng. Aga see ei tähenda tingimata, et seda mängu ei tasuks mängida.

Mis teil peale muusika veel väga hästi välja kukub? Olete te köögis kibe käsi või oskate hästi autot remontida?

See on ikka paraku jah ainult muusika. Auto puhul ma ei tea ega tahagi teada, kust kapottigi avatakse. Minu jaoks lõppeb auto salongiga.

Köögis vahel ikka tegutsen… Kõige paremini meeldib mulle loodusega suhtlemine.

Viimasel kümnendil olen korraldanud kontserte, kuigi ma ei tea, kas seda saab lugeda kuuluvaks rubriiki “Peale muusika…”.

“Võigemast teeb mind hästi järele.”

“Eks mul ole raske harjuda sellega, et kuigi Ruja on ikkagi nagu minu laps, pole mul rokkooper “Ruja” juures võimalust ei sisu ega vormi kohta mingit nõu anda,” ütleb Rein Rannap 15. augustil esietenduva lavastuse kohta.

Õpetasite te isiklikult Priit Võigemasti, kuidas olla parem Rein Rannap? Millele enda juures tähelepanu juhtisite?

Ei õpetanud ja praeguseks on selge, et polnud ka vajadust. Ta on ise nii professionaalne ja põhjalik.

Õppis ise, ilmselt videotelt ja teleekraanilt. Ta teeb mind väga hästi järele. Proovis oli mul kohati imelik rääkima hakata, tundus, nagu teeksin mina nüüd juba Võigemasti järele – nii hääleintonatsioonide kui sõnadevaliku poolest.

Mis tunne on üldse iseennast laval mängitavana näha? Tekib proovides vahel tahtmine püsti hüpata ja selgitada: “Mina ei käitu üldse nii!”?

Lavastajal polnud aega ei minu – ega teiste Ruja liikmetega – rohkem kui korra kohtuda ning uurida, mis ja millal õieti toimus. Lavastaja kontseptsioon oli teha tükk oma fantaasiate põhjal, lähtudes lauludest. Mõned seigad lavastuses on ansambli ajalooga üldjoontes sarnased.

Stsenaariumit mulle eelnevalt ei tutvustatud, kuna pidi olema lavaline improvisatsioon. Proovis siiski selgus, et trükitud stsenaarium on olemas…

Üles hüpata või üllatuda polnud põhjust, kuna olen näinud Tiit Ojasoo varasemaid lavastusi (“Ubu”, “GEP”), ja olin valmis selleks, et kõik on edasi antud ülipaksudes värvides ja ülevõimendatult.

Eks mul ole raske harjuda sellega, et kuigi Ruja on ikkagi nagu minu laps, pole mul rokkooper “Ruja” juures võimalust ei sisu ega vormi kohta mingit nõu anda. Püüan vähemalt orkestrisaadete osas seista oma nägemuse eest.

Palju rokkooperis “Ruja” kujutatavast on kroonikat, palju kunstilist liialdust?

Eks seal ole kõike läbisegi, mänguliselt.Aga eks ma püüa lavastajast aru saada: seda, kuidas kõik tegelikult oli, teavad vaid üksikud inimesed. Ülejäänud, sealhulgas etenduse publik, ei hooli kübetki sellest, kas ma käisin konkursil Tšehhoslovakkias või Ida-Saksamaal; või kas me olime 17aastaselt omast arust vaimsed ja täiskarsklased või jõime katkematult otse pudelist valget viina? Who cares? Rock’n’roll is… 

09.08.2008