Rein Paku lavastus rihib filmilikku kiirust

Tartu Ekspress, Darina Kinte

 

Märtsi viimasel päeval esietendunud lavastus „Inimese parimad sõbrad“ kultuurinautlejaid kaua Vanemuise väikese maja toolidel istuma ei sunni, sest etendus kestab kõigest tund ja 20 minutit.

Kevadisel hooajal mängitakse kolme tegelase armastuse kolmnurgast pajatavat lavateost kokku neljal korral.

Lühikesed ja kiired dialoogid, publiku nii enda kui näidendi tegelaste üle naerpurskeid esile kutsuvad varjudemängud, ingliskeelsete väljenditega pikitud tekst – võiks öelda, et sarnaselt mitmetele teistele viimasel ajal Vanemuise lavalaudadele jõudnud näidenditele üritab ka „Inimese parimad sõbrad“ leida sobivaid elemente filmimaailmast.

Puust ja punaseks

Stseenid on lühikesed, aga üleminekud, kuhu paratamatult jääb väike ajaline paus sisse, tõmbavad hoogsuse jälle alla. Suured ja uhked lavakujundused on asendatud video võimalustega (video- ja helikujunduse on teinud Henry Griin).

Publikule, kes võib-olla kõike kohe ei pruugi taibata, tehakse puust ja punaseks, mis tükki parajasti lavalaudadel etendatakse ja millal võib plaksutama hakata, et piinlikku hetke ei tekiks arusaamatusest ja mõni agar teatrikülastaja natuke liigagi pika pausi jooksul käsi kokku lööma ei hakkaks.

Etenduses otsivad oma kohta ja ennast kaks blondi ja üks brünett ning arutatakse, et beibeks olemine on tühipaljas elustiil ja blond on mask, mis näitab küll teatud tühjust, kuid kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tõmbab blond ligi nagu vaakum.

Kuigi kohe algusest pole kas tahtlikult või piisavalt hästi välja mängitud truu sõbra olemust, on Andres Mähari roll Avalokiteshvarana (budistliku jumala nimi müstilisuse lisamiseks) nauditav. Kuid paratamatult tekib võrdlusmoment Taavi Teplenkovi rolliga lavastuses „Popi ja Huhuu“.

Tõetruu blondiin

Liina Olmaru jääb meelde stereotüüpe käsitleva rolliga, mille jälgimisel ei teki tobenaljakat piinlikkust, mida võiks üldiselt eeldada, kui rumalat blondi naist püütakse kujutleda. Olmaru roll tekitab pigem küsimusi, et kus see konks ja rääkimata lugu on, sest blond on mask, mitte elustiil.

Etenduse traagelniidid paistavad veel siiski läbi kavalehest, kus pisikesed, aga natukene veidrad kirjavead torkavad silma juba avalehekülgedel. Nagu kombeks saanud, siis ühe kolmandiku moodustavad kavast üldse reklaamid.

Rein Paku autorilavastuses astuvad üles Karol Kuntsel, Andres Mähar ja Liina Olmaru.