Rein Pakk: “Mulle meeldib, kui inimesi saab naerma panna. Ning mitte ainult elitaarset kunstiseltskonda.”

Õhtuleht, Aigi Viira

“Ma arvan, et inimestel on talent, milleks nad justkui on loodud – võib küll juhtuda, et näitlejaanne on mul selline,” kõneleb Rein Pakk, Vanemuise näitleja ja lavastaja, kes usub, et elus peab ära tegema selle, mida kõige õigemaks pead. Õigeid asju, mis tuleb ära teha, on selle mehe elus peale teatri muidki: alates kirjutamisest ja lõpetades telesaate “Jüri Üdi klubi” juhtimisega.

“Kui küsida, kas ma teen nüüd seda, mida kõige rohkem tahan, siis seda luksust on mul tõesti palju,” ütleb Rein, kes teeb tuhandet tööd korraga. “Minu lemmikžanr on romantilised komöödiad. Täiesti tõsiselt,” sõnab multitalent Rein nii sügava rahuga, et võtab sõnatuks. Mees, kes pikib tammsaarelikult pikad laused võõrsõnu ääreni täis ja räägib teinekord asjust viisil, millest tavakodanik öhmigi ei taipa, ja vaatab romantilisi komöödiaid? Rein naeratab: “Ma vaatan muidukomöödiad ka. Ja igasuguseid draamasid.”

Veel enam. Tavaliselt eelistab Rein vaadata filmi, mis räägib inimsuhetest ja armastusest, suurelt ekraanilt. “Muidugi, action-film, mürin ja kolin ja vilkumine, on suurel ekraanil mõjusam,” lausub ta. “Aga eriti võimsalt mõjuvad kinos minu meelest draamad ja melodraamad ja romantilised komöödiad. Vaadata tundeid suurelt ekraanilt, Dolby stereoheliga ja koos saalitäie inimestega – see on äge!”

Reinu tehtav teatergi kaldub teinekord vägisi komöödialiinile. “Vanemuises olen ma lavastanud tüki nimega “Kaos”, mis räägib kolmest naisest. Kas ta nüüd just romantiline komöödia on, aga koomiline ikkagi,” arutleb Rein, kel täna esietendumas müstiline melodraama “Inimese parimad sõbrad”. Enda tekst. Enda lavastus. “Mulle küll meeldib, kui inimesi saab naerma panna. Ning mitte ainult elitaarset kunstiseltskonda. Minu meelest on nii, et kui on võimalik kõnetada igasuguseid inimesi, nimetame seda siis laiadeks rahvahulkadeks, vanu-noori, kõrgema ja keskmise hariduse ja silmaringiga inimesi, ja kui õnnestub teha selliseid nalju, mis kõiki neid puudutavad ja kus kõik end kuidagi ära tunnevad, siis on hästi. Üldse ma arvan, et komöödia, mis suudab inimesi naerma panna, on tõeline loominguline saavutus. Vähemalt minu enda silmis küll.”

Sa suudad ka päriselus inimesi naerma panna. Lavastuse “Rein Pakk otsib naist” proovide aegu naeris kogu seltskond, silmad vees, kui Pakk suu avas.

Nojah. Eks ma selle tõttu olengi julgenud võtta ette sellise tüki, mille pealkirjaks on nüüdseks välja kujunenud “Rein Paku stand-up komöödia elust, meediast, Jan Uuspõllust ja muust”. Selle tüki eesmärk ongi naerutada inimesi, pakkudes neile võimalust ära tunda elu ennast.

Mul ajakirjanikuna oli ikka saalis korra ka piinlik istuda. Naerad ja häbened.

Oli või?

Oli. Ning mõtlesin, et kust sa need kriitilised ja kahjuks õiged mõtted kõik võtnud oled.

Ma olen küll ja küll igasugustes väljaannetes kirjutanud arvamuslugusid, olen teinud päris suure hulga karikatuure, mitme telesaate juht olnud, olen Üdi klubis praegugi – ühesõnaga, meedia on mulle tuttav valdkond. Tean ja näen väga hästi, mis seal toimub.

Aga mida sa siis teeksid, kui sinu meediatüki lõpus kõlava üleskutse peale ajakirjanikel püsti tõusta, mõni tõesti tõuseks?

Vot-vot! Aga ma arvan, et pärast seda tükki nad ilmselt ei tõuseks (naerab). Ma ei arva tegelikult, et see tükk räägib meediast midagi niisugust, mida kes tahes meie hulgast, kes vähegi lehti loeb, telekat vaatab või raadiot kuulab, aru ei saaks, ja mille peale meist keegi varem üldse mõelnud poleks. Mina lihtsalt sõnastan need asjad, ütlen ja mängin välja, ja kohati räägib see tükk asjadest sellisel moel või sellisest vaatevinklist, et see võib vaatajat üllatada. Ma räägin tegelikult hirmsatest ja karmidest asjadest, aga teen seda rõõmsalt. Komöödia keeles võib vahel öelda vaatajale hoopis tõsisemaid, karmimaid ja tõelähedasemaid asju kui mõne tõsise tükiga, sest nali ja naer vabastavad.

Et Jan Uuspõllu ülepingete tõttu sattus Rein ise omakirjutatud lugu mängima, pole see muud, kui tohutu pingutus. “See ongi väga raske, aga mitte sellepärast, et olen pidanud ise kirjutama ja ise mängima,” nendib ta. “Nii kirjutamine kui mängimine on mulle olnud juba aastaid meelepärased tegevused. Selles mõttes pole probleemi.” Pigem on asi selles, et algselt oli tükk kirjutatud Jan Uuspõllule, teisele näitlejale, ja tema seda mängida ei suutnud. “Põhiline jama ongi see, et oleks ma algusest peale teadnud, et peab ise mängima, oleksin algusest peale ka teistmoodi kirjutanud,” muigab Rein. “Olen seda teksti nüüd kogu aeg muutnud. Siis ma ei olekski endasse suhtunud kui näitlejasse, vaid oleksin kogu aeg mõelnud, et panen oma mõtted, oma lood, oma naljad ja lähen seda ka ise esitama.”

Sul pole ka partnerit, kellele toetuda. Üksi teed.

Seal on partner. See on publik. Stand-up comedy kohta öeldaksegi, et see on meelelahutusäri kõige karmim vorm. Sa pead minema, seisma ja olema naljakas, ja kui inimesed ei hakka naerma, siis on nad vaenulikud ja siis pead sellest kuidagi läbi murdma või siis nuttes lavalt minema jooksma. See pole üldse lihtne. Tükk kestab ka tund ja viisteist minutit.

Lavalolekuks üsna pikk aeg.

Ongi. Minu jaoks oli selles kaks uut asja. Esiteks polnud ma kunagi varem stand-up-komöödiat kirjutanud. Ja teiseks, ma polnud ühtegi kunagi ka mänginud. Eks see mängimine oli mul kogu aeg plaanis olnud, aga ma ei kavatsenud seda veel seekord teha. Tahtsin kunagi hiljem proovida. Kui sai päris selgeks, et Jan mängida ei suuda, siis palus Monoteatri ühe-mehe-juhtkond Karl Kermese isikus, kas ma aitaksin olukorra päästa. Ma teadsin, et kerge see ei ole, aga olin nõus. Ja ma ei kahetse – see kõik on olnud kuradi õpetlik ja kõva kogemus.

Mulle tundub kogu aeg, et sa oledki hullumeelne katsetaja. Kust tuleb energia teha kümmet asja korraga?

Ega ma täpselt tea, kust see energia tuleb. Energia jäävuse seadus, mida kooliajast mäletan, ütles, et “energia ei teki millestki ega kao mitte kuhugi, vaid muundub ühest liigist teise”. Tegelikult arvan ma, et energiat saab taastoota. Mingis mõttes see energia nii tulebki, kui paned end alati uude ja värskesse situatsiooni ja esitad iseendale uusi väljakutseid. See, mis inimese sees on, käivitabki energiat. Öeldakse, et kasutame elu jooksul oma füüsilisest ja vaimsest potentsiaalist ära vaid kümnendiku. Nii ongi. Tegelikult on inimestes rohkem, kui nad eales julgevad või tahavad arvata. Kui kogu aeg sunnid end uusi ja erinevaid asju tegema, sunnib see sind enda seest energiavarusid leidma.

Hirme sul ei ole?

On küll. Suurem osa elust ongi oma hirmudega võitlemine. Enamik inimese probleeme tuleb temast endast. Kõige suurem piirang, ükskõik kas hirmude, võimete, andekuse või ükskõik mille suhtes on alati inimene ise. Et kui on elus vaja millegagi võidelda, siis iseendaga.

Hirmud on inimese kõige suuremad piirajad. Ma ei mõtle hirmu all mingeid õudukaid, nagu näiteks “Saag 1, 2, 3″… Mul on näiteks hirm avaliku esinemise ees või etenduste ees. Sellesama meediaetenduse ees on mul tohutu hirm olnud, ausalt öeldes.

Välja see küll ei paista.

Tegelikult on paljudel näitlejatel üsna suur esinemishirm. Enne lavale astumist on päris tugev ärev värin sees. Aga kui seda ei oleks, ei tuleks hästi välja ka. Algul valus, pärast mõnus – on ju sihuke väljend (naerab). See lause avalike esinemiste kohta tõenäoliselt käibki.

Et oled ikka natuke põdeja ka.

Jajah!

Mismoodi Rein Pakk põeb?

Rein Pakk põeb niimoodi, et hakkab endas kahtlema. Siis ta istub. Pea vajub rohkem ja rohkem allapoole. Kulmud liiguvad välimistest nurkadest aina rohkem allapoole ja siis Rein Paku naine küsib Rein Paku käest: “Kas sa jälle norutad?”

“Jälle norutad” oli see sõnapaar, mis kõrva jäi.

(Naerab) Väga tihti langen masendusse. Aga üsna korraks. Siis ma tean, mida endale sisendada, ja soovitan seda ka teistele inimestele. Oot-oot, tule tagasi! Ja küsi enda käest, kust see kõik tuleb – see on ju kõik mu enda põdemine! Teised ei pruugi sellest ju mitte midagi teada. Ja kui ma endale selgeks teen, et see olen jälle mina ise, kes põeb, siis tuleb see “mina ise” häälestada teisele lainele. Keerata ennast jõuga nupust lõbusamaks.

Jõuga? Mil moel? Teed endale kruusitäie head teed või kohvi?

Ennekõike tuleb selline masendus kahtlustest, kui pead kirjutama mingi loo või näiteks terve näidendi. Siis ma hakkan mõtlema, et ei tea, kas see üldse on hea või et kas keegi üldse tahab seda lugeda või vaadata – misasja ma üldse teen… Siis ma hakkan end teistega võrdlema: see seal tegi ju palju paremini, see teine on minust veel palju andekam, ja kolmas veel lahedam. Selle asemel et nii mõelda, tuleks see kõik kuradile saata ja hakata otsast tööd tegema.

Töö ei jäta sind kunagi maha, ütles Juhan Liiv. Võiks siis öelda, et töö aitab alati.

(Naerab). Töö aitab, jah, alati. Tegelikult aitabki. Kui sa küsid, mida ma masendusega teen, siis üks asi on see, et hakkan tegutsema. Õudselt mõnus asi on nõude pesemine, muide. Kui kodus tuleb norutamine peale, siis korjad köögist kõik nõud kokku ja pesed need ära. See kestab suhteliselt vähe aega, kõige halvemal juhul 12–15 minutit. Ning kui enne on kõik segamini, nõud on räpased ja valitseb korralagedus, siis lood mingi korra. See on jumala hea meetod: täidad ühe konkreetse ülesande ära ja saad sellest jõudu – näed, ühe asjaga sain ma juba hakkama. Nüüd ma lähen ja asun kirjutama ja küllap ma saan sellega ka hakkama. See on küll veidi pikem töö. Lihtsalt kestab pisut kauem kui nõudepesu, mis on hea lihtne töö, millel on kiiresti kättesaadav positiivne tulemus. Selliseid tegevusi on veel.

Näiteks?

Mul on kodus ahiküte. Toon puid ja panen ahjud kütte. Siis istun korraks ahju ees ja mõtlen: “Näed, milline tore mees ma olen! Ma ikka päris jobu ei ole. Ma olen võimeline tegema tööd ja teenima raha, et puid osta. Ja siis ma olen veel nii palju tore mees, et toon nad tuppa ja oskan neid ka ahju panna! Ühe tikuga läheb kõik põlema, annab sooja, ja küll ma saan selle kirjutamisega ka hakkama, kui vaja on!” (naerab). Et nii ongi – kõik need lihtsad tööd.

Multitalendist Paku liikumine Tartu Vanemuisesse algas Ain Mäeotsast, kellega tehti kõigepealt lavastust “Produkt” Athena Keskuses. “Aga pärast seda kutsus Ain mind Vanemuise teatritükki “Koidula veri” papa Jannsenit mängima ja sellest algas kontakt selle teatriga. Ning pärast seda tuli juba mu enda kirjutatud ja koos Ainiga lavastatud näitemäng “Don Juan”.”

Ajal, mil Rein juba Vanemuises askeldas, hakkas teater otsima draamajuhti. “Siis kandideerisid mina, Urmas Lennuk ja Sven Karja. Ja lõpuks teater ise leidis, et oleks kõige kasulikum, kui kõik kolm meest seal töötaksid. Siis tehtigi nii, et Sven jäi dramaturgiks, Lennuk draamajuhiks – mis on väga hea otsus, sest Lennuk on minu arvates hea mees – ja Pakk lavastajaks ja näitlejaks. Võib nii öelda, et teater ise tegi mulle selle ettepaneku koosseisu tulla. Ja mina mõtlesin, et võiks ju proovida, sest alates 1997. aastast ei ole ma üheski asutuses töötanud, vaid olen iseseisvalt töötanud: ettevõtjana söögikohti tehes, vabakutselise kunstniku, kirjutaja või kellena iganes. Ühesõnaga, mõtlesin, et oleks huvitav koosseisulisena töötada.”

Nüüd küsin küll kui spordireporter: mis tunne on?

(Paus) Ega see tunne väga teistsugune ole, sest teen lisaks Vanemuises töötamisele ka muid asju. Aga selles mõttes on tunne hea, et väga tore, kui sul on üks kindel palk, mis kindlal kuupäeval tuleb. Ja kuivõrd seni on tegemist veel riigiasutusega, on see muretu ja kindel kuupäev. Vanemuises on ka terve rida toredaid kolleege, kellega koostööd teha.

Aga üks probleem on. Kui ma kunagi von Krahlis alustasin 2006. aastal, siis oli mul rolle vähe ja etendusi harva. Aga praegu on mul juba üle 10 etenduse kuus ja ma tunnen, et seda on natukene liiga palju. Samal põhjusel, mida enne mainisin, et ma kardan ja põen, enne etendust on ärevust ja erutust vahest rohkem, kui peaks ja kasuks tuleks. Ma tunnen, et praegu on koormus liiga tihe. Tahaksin kuus mängida alla kümne etenduse.

Kümme on kolmandik kuust.

Just-just. On täiesti tavaline, et näiteks Jan Uuspõllul on kuus vabu õhtuid ainult 1–2. Ega mina ju tema sisse ei näe, nagu näitas ka meie koostöö (naerab), või vähemalt ei näinud ma õigel ajal tema sisse, nii ei tea ma, mis tema sees toimub ja kuidas ta niisugusele koormusele vastu peab. Aga näitleja töö on tegelikult üsna raske. See nõuab üsna kõrget valuläve. Närvikava peab olema päris tugev, et üks õhtu mängida lastele karu ja järgmine õhtu intellektuaalidele Aristotelest ja kolmandal õhtul midagi Enn Vetemaalt.

Ma ütlen seda inimesena, kes on suhteliselt hilja näitlejatööga pihta hakanud. Ma tunnen, et ei ole mul alati nii kõrge valulävi ja nii tugev närvikava. Mina ei kujuta ette, et suudaksin niimoodi igal õhtul mängida. See oleneb ka tükist muidugi.

Ükski roll, ei väike ega suur, pole rahulikum. Ma ikka püüan neid kire või sisseelamisega mängida. Isegi, kui roll on väike. Arvan, et mingis mõttes on see ebaprofessionaalsus – mul ei ole ju ka näitlejaharidust – et võib-olla ma näitlen selles mõttes valesti, et kulutan ennast liialt. Ma ei oska oma energiat alati õigesti doseerida ning ma ei oska iseennast ning oma psüühikat selle rolli eest kaitsta.

Lõppkokkuvõttes pole näitlemine-lavastamine sulle amet, vaid kirg?

Jah, just. Võib-olla on mul ka raske mängida rolle, mis mulle endale lõpuni korda ei lähe. See ei tähenda, et vaatajale ei peaks need korda minema. Sellepärast ütlengi, et mul on väga lihtne mängida tükki “Rein Pakk otsib naist”, mis on tohutult mahukas, kus ma olen tüki alguses laval ja lahkun alles tüki lõpus. Aga näiteks “Helisevat muusikat”, kus ma mängin lausa kahte erinevat osa, mis on mõlemad väikesed rollid ja tuleb mõnikord 20 minutit lava taga oodata, enne kui lavale pääsen, et oma kaks-kolm lauset öelda – sellist rolli on palju raskem mängida.

Profinäitlejad suudavad mängida väga hästi ja veenvalt endale hingeliselt haiget tegemata, aga minule on see raske. Ma pean olema ettevaatlik.

Rein Pakk

Sündinud 31. mail 1968 Tartus

1986–1987 õppis Muusikaakadeemia lavakunstikateedris

1991–1992 õppis Eesti Humanitaarinstituudis

1992–1996 õppis Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi- ja videokateedris filmilavastusala (baccalaureus artium’i kraad filmikunstis)

“Jüri Üdi klubi” saatejuht ja Vanemuise teatri lavastaja ja draamanäitleja

Lisaks mängib Tartu Uue Teatri lavastuses “Rein Pakk otsib naist” peaosa.

Teinud filme ja telesaateid. Olnud Sinebrychoff Eesti AS turundusjuht; reklaamiagentuuri Sacco & Vanzetti üks kahest käivitajast, agentuuri tegevjuht; restorani Elevant (Vene 5, Tallinn) üks kolmest käivitajast ja sisekujunduse kaasautor; klubilise söögikoha NoKu Klubi (Pikk 5, Tallinn) üks viiest käivitajast, söögikoha sisekujunduse kaasautor; Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide õppetooli kinoajaloo ja režissuuri lektor ja Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna kinoajaloo ja režissuuri lektor; restoran-klubi Maailm (Rüütli 12, Tartu) käivitaja ja sisekujunduse kaasautor; Tartu Lõunakeskuse turunduskonsultant ja reklaamilooja.

“Inimese parimad sõbrad”

Rein Paku auorilavastus Vanemuises, mis täna esietendub, on tema enda sõnade järgi näidend, mis põhineb tõsielul, iseasi, mis tõsielu see on. “Karakterid on küll välja mõeldud. Vähemalt nii mulle tundub. “Inimese parimad sõbrad” on draama, milles kolm tegelast moodustavad armastuskolmnurga,” kirjeldab Rein. “Huvitav mees, ilus naine ja mehe truu sõber. Mees on sisearhitekt. Naine on… kodune. Ja mees hakkab naise kodu kujundama. Ja sõber on truu, aga armastus on ootamatu nagu alati. Ja vahel, nagu ka seekord, on armastus lausa uskumatu.”

Rein Paku loos mängivad Liina Olmaru, Karol Kuntsel ja Andres Mähar.