Kuidas te kirjeldaksite Loviisat?

Ma olen mõelnud, et Loviisa kannab eelkõige selliseid väärtusi nagu südametunnistus ja vastutus, ta on traditsioonide hoidja. Suur Niskamäe talu tähendab talle midagi enamat kui lihtsalt omandust, väiksemas mõttes on see kodu, aga laiemas mõttes terve maailm.

Kui suur on selle rolli loomisel olnud lavastaja Tiit Palu panus ja kui suur teie enda loominguline osa?

See on ikkagi koostöö, tänu millele sellised asjad saavadki sündida. Loomulikult on rolli läbitunnetuses minu mõtteid, aga laval toimuvas kajastuvad ka Tiidu mõtted ja tema suunamine. Ma vajan väga lavastajat. Loomulikult on mõne lavastaja mõni soovitus inspireeriv ja mõni mitte, soovitusi ja suunamise viise on igasuguseid.

Loviisat mängisin alguses tahtmatult nagu vana naist. Aga ma sain aru, et see on vale. Taipasin, et ma ise olen sama vana kui Loviisa, nii et ma saan seda osa teha iseenda pealt ega pea mängima hädisemat, endast vanemat inimest. Alguses on ta vist 65-aastane, näidendi lõpus saab ta 70 – täpselt minuvanune (Külliki Saldre on sündinud 29. detsembril 1952 – RH).
z
«Niskamäe naiste» etendustel publik kohati naerab ja tükati kuulab väga vaikselt. Aplaus tuleb südamest. Kuidas see näitlejale laval olles tundub?
z
Mulle tundub, et publik on «Niskamäe naised» väga hästi vastu võtnud. Praegusesse aega on see väga sobiv etendus, sest räägitakse olulistest väärtustest ja samas tehakse seda rõõmsameelses, lootusrikkas toonis, see ei ole raske ja morbiidne, on ka huumorit ja laulu.
z
Äsjase teatripäeva õhtul sai ju sama lavastuse – ja Ugala «Sume on öö» – eest kunstnikuauhinna Lilja Blumenfeld. Kuidas kommenteerite?
z
Mulle meeldib väga selles sümpaatses lavakujunduses mängida, oma stiilsuses mõjub see hästi toetavalt. Lavakujundustel on väga suur mõju.
z
Mulgimaal sündinud Hella Wuolijoki on oma näidendites «Niskamäe naised» ja «Niskamäe leib», millel mõlemal põhineb Vanemuise lavastus, kirjutanud vist rohkem ikka Soome suurele talule mõeldes, sest ühest sellisest oli pärit tema abikaasa. Omamoodi suhe oli Soomega teie isal Juno Toolil – ta oli soomepoiss. Kui palju ta rääkis teile Soome eest vabatahtlikuna võitlemisest?
z
Suhteliselt vähe, see oli meie lapsepõlves tabuteema. Ta kukkus vangi ja pääses põgenema, ta elas koolipoisina üle suured traumad. Nende õpetaja Lihula gümnaasiumis oli andnud poistele nõu, et minge. Ta oli mereväes ja väga suurtes lahingutes ei osalenud. Sain teada, et isa on soomepoiss, alles siis, kui sellest juba võis rääkida ja kui ta hakkas käima soomepoiste kokkutulekutel.
z
Intervjuule Vanemuise suurde majja tulite väiksest majast «Armuleivasööja» proovist. Ivan Turgenevi näidendi lavastab Robert Annus, kes on öelnud, et vaatajate ette tulevad koomilised karakterid, kes püüavad iga hinna eest olla prantsuspärased. Mida võiks praeguste proovide järgi öelda huumori kohta, mis tuleb vaatajate ette?
z
Praegu veel väga palju huumorit ei ole näha, pigem hakkab tekkima väike tremolo, sest esietendus läheneb ja tööd on üsna palju teha. Ega meil eriti pikka aega proovideks ei ole olnud, koroona on vahele tulnud ja normaalset ettevalmistusrütmi seganud. Nii et ma ei oska praegu öelda, kui palju on lõpuks lavastuses huumorit.
z
Mis on teie roll «Armuleivasööjas»?
z
Minul on marginaalne roll – mõisaperenaine, kes korraldab teenijate väge ja kes on olnud peategelanna kunagine amm ja kasvataja.
z
«Armuleivasööja» esietendub 9. aprillil. Meie intervjuu ilmub aga 1. aprillil, ülemaailmsel naljapäeval. Kui palju on kombeks teatris sel puhul nalja teha, teisi ninapidi vedada?
z
Ma arvan, et aprillinalja tehti vanasti palju rohkem, praegu on seda jäänud väheseks, vist enam eriti ei viitsita aprillinalja teha. Või ei ole ma ise 1. aprillil naljategemist tähele pannud.
z
Intervjuu alguses kirjeldasite Loviisat. Kuidas te kirjeldaksite iseennast?
z
Ma olen üsna tagasihoidlik, uje inimene. Mulle ei meeldi eriti palju iseendast rääkida. Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, ma olen näitleja, aga ei armasta endale tähelepanu osutamist. Ma arvan, et kui rääkida, siis rääkida tööst, ja kui tööst ei ole midagi rääkida, ei ole ka põhjust isikust rääkida.
z
Täna on reede. Näitlejad Kaarel Kilvet, Lauri Nebel ja Jüri Aarma ehk ansambel Hampelmann esitas 1980. aastatel menukalt laulu «Reedene rõõm». Mis on teie reedene rõõm?
z
Minul ei ole reedest rõõmu, sest laupäeval on proov, see on jälle tööpäev. Näitlejad on selles mõttes õnnetud inimesed, et neil ei ole kindlaid puhkepäevi. Kui teised puhkavad, teevad nad tööd.
z
Hommikuse ja õhtuse proovi vahel on kolm tundi. Kuidas te selle aja tavaliselt veedate?
z
Ma jooksen tavaliselt koju ja katsun veidi puhata, söön midagi. Mida vanemaks saad, seda rohkem on vaja aega taastumiseks.
z
(Tartu Postimees, 1.04.2022)