Ratsionaliseeritud kired Vihurimäel
Madis Kolk, Postimees
Kuna mahuka ja mitmeplaanilise eepilise teose lavaletoomine tähendab alati selektsiooni, see aga omakorda tõlgendust, siis ei tahaks ka Vanemuise «Vihurimäele» selle konkreetseid valikuid ette heita.
Küllap on tegelaste tundeelu tagant tõukavat müstikat ja irratsionaalsust, millest on võimalik osa saada «Vihurimäe» lugemis- või filmielamuse kaudu, arusaadavail põhjustel raskem põimida vabaõhulavastusse ja selles mõttes võiks kasutatud John Davisoni dramatiseering oma ratsionaliseerimispüüdega alusmaterjaliks isegi hästi sobida.
Samuti on atmosfääri tekitamisel pandud hästi kaasa mängima ja kõlama ka Alatskivi lossihoone nii oma visuaalsete kui ka akustiliste võimalustega. Kohavalik ja -kasutus on leidlik ja põhjendatud ega mõju lihtsalt suvelavastuse kohustusliku klišeekeskkonnana.
Peategelaste pidetud kired
Ometi saab terviklikule lõpptulemusele saatuslikuks just nimelt teatav «mahuerinevus» hämaraist tungidest tulvil romaani ning inimlikustatud ja mõistuspärastatud lavatõlgenduse vahel.
Nende kääride omamoodi sümbolina mõjub lõppkokkuvõttes ka lossiakna-tagune kuivanud puu, sest sellega samasse reaalsustasandisse kuuluvaid komponente lavastuses rohkem ei ole ja nii toimib ta rohkem stsenograafilise rudimendina, mis ei mängi niivõrd kaasa kui vaid viitab millelegi üleloomulikule, mis romaanikangelasi tõepoolest painas.
Terviku teeb küll maitsekaks tugev raam, kas või selle kaudu, et romaani oluline siduv tegelane Ellen Dean (Külliki Saldre) on sellele põlvkondade saagale pea kogu aeg laval tunnistajaks. Seetõttu mõjuvad eriti tähenduslikuna ka tema lavalt ära saatmised, näiteks siis, kui Heathcliffil (Marko Matvere) on kõnelda midagi sellist, mis majateenija kõike mõista ja seletada püüdvat kohalolu ei kannata.
Koos teenijanna Elleniga püüab härrasrahva alateadvuslikke änge ratsionaliseerida ka teener Joseph (Raivo Adlas), peegeldades neid, erinevalt Elleni hingelisest läbielamisest, aga pigem koomiliselt ja groteskselt, muutes seeläbi farsiks ka teenijanna tõsiuskliku lepituspüüdluse.
Paraku jäävad pidetuks peategelaste kired ise, ja seda mitte näitlejavõimete tõttu – nii Marko Matvere Heathcliff, Helena Merzini Catherine kui ka Riho Kütsari Hindley on intensiivsed ja valmis neid väljendama, konkreetses dramatiseeringu ja lavastusraamistikus on aga võrdlemisi keeruline näha nende motiive.
Kõik, mida lavaversioon püüab käegakatsutavaks muuta, on tehtud stiilselt ja lakooniliselt, kõik see, mis romaanis on aga «seletamatu» või koguni «saatanlik», jääb lavaversioonis seletamatuks pigem põhjendamatuse mõttes.
Liiga puhas vihkamine
Matvere roll on eraldiseisvana nauditav, sest inimlikke tundeäärmusi väljendab ta jõuliselt, paraku ei näita lavastus kontakti nende tunnete objektidega.
Seda, et lava-Heathcliffi vihkamine pole saatanlik ja armastus seda tasakaalustavalt üli-inimlik, vaid mõlemad on toodud inimlikule pinnale, võib pidada interpretatsiooniks ja sellisena üldse mitte halvaks mõtteks, eriti arvestades Matvere valdavalt positiivse laenguga lavaväljenduslikkust.
Kolme peategelase omavaheline suhe ongi aga vaid üks puhas vihkamise lugu, milles pole ei inimlikke lähtepunkte, irratsionaalseid lisatähendusi ega ka mitte armastust, mille olemasolu võiks ka vihkamise pooluse nii inimlikus kui müstilises mõttes veelgi õõvastavamaks muuta.
Heathcliffi ja Catherine’i armastusest saame aimu alles siis, kui viimase surm mehele rahu ei anna ja tema edasist tegevust suunama jääb, varasem lavategevus oma üheplaanilises hüsteerilisuses sellele oluliselt ei viita.
Heathcliffi suhtumine Lintonitesse (Margus Jaanovits ja Helen Rekkor) osutab küll sellele, kuidas tema vihkamine laieneb tõepoolest kõigele, mis elab ja hingab, aga et see jääb lavastuses välja toomata, mõjuvad ka tema vägivallapursked pigem kontekstitutena.
Lavastuse loogikat arvestades on selle happy end koos uue põlvkonna, Haretoni (Ott Sepp) ja noore Catherine’i (Helena Merzin) aastakümnetepikkuse vihkamise kummutamisega inimlikult mõjuv ja ka hästi mängitud, kuid ei suuda kompenseerida siiski kõiki tähenduslekkeid, mis lavastuse jooksul endast märku andsid.
Uuslavastus
Emily Jane Brontë
«Vihurimäe»
Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Ann Lumiste
Vanemuise teatri esietendus
27. juunil Alatskivi lossi pargis