Puust ja punaseks tehtud must-valge koomiks

Rait Avestik, Postimees

Umbes kümme aastat tagasi pakkusid briti värskest näitekirjandusest enim kõneainet ilmselt Mark Ravenhill, Sarah Kane ja Patrick Marber. Jämedalt öeldes kirjutati end teatrisse läbi vere, sperma, vägivalla ja seksi.

Neid kiideti energia, vahetuse ja eluläheduse eest, samas kritiseeriti kareda dialoogi, skemaatilise kujude kirjelduse ja läbipaistva konstruktsiooni pärast. Kuigi tekste iseloomustavad raevukus kaasaja elu ja poliitika suunas ning elu sünguse ja trööstituse kujutamine, on nendes siiski ka paras annus sentimentaalsust, võib-olla naiivsustki.

Kümme aastat tagasi ilmunud ja nüüd Vanemuises lavastatud «Võta mind!» vastab kirjeldatule hõlpsasti, kuna näeme 12 lihtsat inimest 12 mõnevõrra trööstitus stseenis, mis üsna ühemõtteliselt kutsuvad mõtlema mõttetuse ja mõttekuse üle nii enda kui teiste elus. Just mitte elu mõttetuse, vaid mõttetu ajaraiskamise üle elus.

Lavastaja rõhuasetus

Üks põhjusi, miks Ravenhilli tekstid lavastajatele meeldivad, võib olla see, et need nõuavad selget rõhuasetust.

Kuigi «Võta mind!» võib ju veel tänapäeval mõnda koolieelikut mingis mõttes šokeerida ning kedagi veel (keda?) oma aususe ja lakoonilisusega häirida, võtab moodne, nõudliku ja kriitilise meelega inimene näidendi mõtte lihtsalt omaks ning tunneb vahest kaasatundmatult kaasa patoloogilistele üksikutele.

Selle näidendi mõju võib olla suur (ja mõjuda on ilmselgelt Ravenhilli eesmärk), kui selle lavastajal on üks peamine suur mõte, idee, mida vaatajale öelda. Teatud juhtudel olen ka seda meelt, et aeg «otsad lahti jätta» on muutumas ja rahvas otsib teatris võib-olla just lahendusi, kas või mõnda variantigi, kuidas õnneliku lõpuni elada.

Lavastaja Ingomar Vihmaril on ühe olulise, isegi iseenesestmõistetava sõnumi edastamine õnnestunud. Näidendi koomilised kui ka samal ajal neile kaasatundmist võimaldavad tegelased ei räägi poole sõnagagi elu mõttest, hoopis vastupidi – näeme fragmentide kogumikku esmapilgul põnevatest, kuid paraku kõledatest eludest.

Samas on oluline see, et lavastuses ei anta hinnanguid, vaid pakutakse pigem lahendus, kuidas hall elu värviliseks muuta.

Värvilisus või õigemini selle puudumine on ka üks märksõnu. Kuigi kuuleme dialooge «värvikast» elust, ei tunne pealtvaataja värvide pärast ilmselt kadedust. Ka lavastuse visuaalne pool rõhutab olukordade hallust ja oluliseks tõusebki must-valge-hall olmekujundus, mis on nii tugevalt kontseptuaalne, et ei teagi, kas tunnustada selle eest lavastajat või kunstnik Kristiina Mündi.

Tegutsegem, enne kui hilja

Lavastuse viimase, sõna otseses mõttes värvilise ning ühteaegu paradoksaalse stseeniga tõstetakse fookusesse küsimus – kumb on rohkem üksik, kas see, kes elab koomiksitega, või see, kes elab kui koomiksis…

Ei saa maha vaikida ka lavastaja «õhutusi», mis lõhuvad või leevendavad muidu kohati rõhuvat audiovisuaalsust. Näiteks inspitsiendi sekkumine stseeni, kus ta muutub ühtaegu nii suflööriks kui ka «vaimulikuks», kelle teksti nii näitleja (Margus Jaanovits) kui tegelane (üksik Pete) kordavad.

Põhimõtteliselt ajab «Võta mind!» sarnast asja, mida aeti Tallinna Linnateatri lavastuses «Meeletu», NO-teatri lavastuses «GEP» ja Von Krahli teatri lavastuses «Harmoonia». Tegutsegem, enne kui hilja pole! Ei maksa elu lihtsalt maha keppida.

Uuslavastus
Mark Ravenhill, Hilary Fannin, Stephen Greenhorn ja Abi Morgan «Võta mind!»
Lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Kristiina Münd
Osades Hilje Murel, Laura Peterson, Helena Merzin-Tamm jt
Vanemuise teatri esietendus 29. veebruaril Sadamateatris