Prostitutsioon kohtub Kuu ja Coca-Colaga

Kadri Selge, Tartu Postimees

Lavastuse «Võta mind!» stseenid viivad kokku kahe sugupoole esindajaid – mehi ja naisi –, keda kõiki ühendab üks ja seesama: nad tegelevad nii ja naa prostitueerimisega.

Ühes stseenis esitab naistegelane (Helena Merzin-Tamm) küsimuse «Mis selles halba on, kui lits teab oma väärtust?» meestegelasele (Margus Jaanovits). Kuid miks mitte näha selles retoorilist hüüatust publikule?

Tarbimine ja tarbituks olemine, armastusele seksi kaudu aseaine otsimine, sisemine üksiolemine ja inimeste väärtushinnangud on teemad, mida nelja briti näitekirjaniku draamas lahti mängitakse.

Siinkohal tekib paralleel samas mängusaalis oktoobris esietendunud Viktoria Nikiforova näidendiga «Jooksvad kulud», mis kiht kihi haaval fileerib halastamatult inimese hingelt taaka, mille tarbimisühiskond ja olelusvõitlus on sinna istutanud.

Muusikaline kujundus

Ingomar Vihmari lavastatud «Võta mind!» puhul saab kõigepealt esile tõsta muusikalist kujundust, kus iga stseeni lõpus kõlab sõnumit irooniliselt topeldav tähendus.

Sealhulgas sobib Frank Sinatra armastuslaul «I’ve Got You Under My Skin» tõeliselt hästi pilkama inimese ja ühiskonna, inimese ja inimese vahekorda.

Ühtejärge annavad stseenid päris adekvaatse peegelpildi tänapäevasest ühiskonnast.

Jaanovits teatab õppejõu rollis külmalt, et abituid aitab vaid vihkamine. Tudeng ütleb endale šokolaadi ahnelt, ent emotsioonitult suhu toppides, et tema kaksikõde kukkus kaubanduskeskuses ema üsast välja, kuid tema hoidis hammastega kinni ja jäi püsima.

Markus Luige kehastatud laomees on ahastuses: kui isa ei suuda lapsele hankida moekat mänguasja enne ema, kes elab mujal, hakkab laps armastama emmet rohkem kui issit.

Lavastuses satub suurendusklaasi alla ka armastuse, seksuaalse vahekorra ja lihtlabase kepi teema, mida tänapäevane meedia ja avalikkus nii omakasupüüdlikult ekspluateerib ja haibib.

Teine vaatus oli publikuga leebem, näidati asju, mida me kõik teame (kas ka tunnistame, on juba igaühe oma asi), veidi vähem hukkamõistval ja egoismis mõnulevale vaatajale vastuvõetavamal moel.

Meile serveeritakse kandikul teekond, mis viib tänapäevase inimese punktist A punkti B ehk siis näidatakse kätte tagajärgedele eelnenud põhjused.

Tarbimisühiskonna tarbimist soodustavat ankeeti täites jõuab Jaanovitsi tegelane valjuhäälselt järeldusele, kuidas tänapäeval tundetust õpitakse. Inimest ei huvita teine inimene, igaüks lähtub enda hea- ja rahulolust.

Helena Merzin-Tamme ja Markus Luige kehastatud abielupaari voodistseen tekitas ehk enim positiivset äratundmisärevust, sest nii värvikalt, samas ehedalt oli see välja mängitud. Eks on ju igale naisele omased nähvamised «ära puutu mind» ja «ai, sa oled mu juustel».

Pole lõplikult lootusetu

Näidendi autorite sõnum lõplikult lootusetu siiski pole: väliselt ühiskonna survel prostituudistunud pealispinna all on veel olemas keegi, kes otsib ja hindab puhast armastust, mis oleks vaba tarbijalikust saamahimust.

Ümbritsev pole täielikult veel suutnud kohitseda inimese sisemist vajadust ilusa, puhta ja siira järele. Isegi Merzin-Tamme mängitud ärihai tunnistab hamburgeriputkapoisile, et tunneb igatsust siira armastuse järele. Mis sellest, et viimane teda hulluks sõimab.

Normaalne ja paranormaalne, oluline ja ebaoluline, puhas ja võlts on kohad vahetanud – igatsust tekitav Kuu ja tarbimist ülistav Coca-Cola on kokku pandud. Valik on teie, armas publik…

«Võta mind!»
• Briti näitekirjanike Hilary Fannini, Stephen Greenhorni, Abi Morgani ja Mark Ravenhilli draama «Võta mind!» on lavastanud Ingomar Vihmar.
• Osades Laura Peterson, Hilje Murel, Helena Merzin-Tamm, Tiiu Pärn, Margus Jaanovits ja Markus Luik.