PERSONA GRATA. PAAVO NÕGENE

Teater.Muusika.Kino – Virge Joamets

Vanemuise teatrijuht Paavo Nõgene ütleb, et tunneb kõige paremini selle mitmežanriteatri tehnilist poolt.

1991. aastal osalesin Vanemuises Bizet’ ooperis „Carmen” poistekoori lauljana. Nagu poisid ikka, tundsin juba siis huvi erinevate tehniliste vidinate vastu. Mind paelus valguspult, kus tol ajal oli palju nuppe ja huvitavaid kange. Praegu on valguspuldid palju igavamad. Sellel töötas juba siis praegugi tegev valgusmeister Alvar Fuchs, kes mind enda kõrvale lubas. 1995. aastal võeti mind Vanemuisesse tööle valgustusala abitööliseks. Kuna olin alaealine, vajasin selleks lapsevanemate kirjalikku luba. Loa ma sain ja nii hakkas arenema ka minu ametlik teatritee: tänaseks olen oma kolmekümne ühest eluaastast töötanud siin koguni viisteist ja pool aastat.
Valgustusala abitöölisest kasvasin valgusmeistriks — hakkasin tegema valguskujundusi. Juba koolieas oli mus väike „organisaatori pisik”; korraldasin Karlova gümnaasiumis Raimond Valgre nimelisi laulufestivale ja kultuurinädalaid ning toonane teatrijuht Jaak Viller tegi mulle 1998. aastal ettepaneku proovida valgustusala juhataja ametit. Samal ajal tõin produtsendina lavale oma esimese muusikali „Evita”, millest kasvas välja kogu edaspidine tegevus Vanemuise peaprodutsendina aastail 2004—2006. Teatrijuhi kohusetäitjaks määrati mind oktoobris 2006 ja teatrijuhi ametisse asusin 2007.

Septembris 2010 valiti Paavo Nõgene teiseks ametiajaks Vanemuise teatri juhiks.
Tunnen teatri tehnilist poolt väga hästi. Ent kuna pärinen muusikute perekonnast ning olen õppinud mitmeid pille, on minus olemas ka teine, kunstiline pool. Näib, et see on ideaalne ettevalmistus teatrijuhi tööks. Seetõttu tunnen end Vanemuises nagu „kala vees”. Tihti on teatrijuhiks saanud küll muusikataustaga inimene, aga tema tehniline külg on olnud nõrk. Kunstilist poolt puudutavates küsimustes toetun loominguliste juhtide ettepanekutele. Andsin neile neli aastat tagasi lubaduse, et ma ei topi oma nina liiga palju nende asjadesse. Hea meel on tõdeda, et olen sellest kokkuleppest suutnud suures plaanis kinni pidada. Loomulikult teen ma ettepanekuid, kui mul tuleb mõni idee.
Ehk oodatakse, et põhjendaksin mulle omistatud muusikalilembust? Muusikal on üks teatrižanreid, mis ühendab teatri kõiki kolme valdkonda: muusika-, sõna- ja tantsuteatrit. Vanemuise tugevus on selles, et meie majas on kõik need teatriharud olemas, ja oleks tobe, kui me oma mitmekülgsust ära ei kasutaks. Juhiksin kriitikute tähelepanu sellele, et kui muusikalide uuslavastused pälvivad Eestis sageli suuremat tähelepanu võrreldes mõne teise žanriga, siis selle tingib tegelikult publik. Ning kui publikule need lavastused meeldivad ja etenduste külastatavus on hea, siis järelikult on selliseid lavastusi vaja. Teatrit teeme ikka vaa126 tajatele, me peame arvestama sellega, mida publik näha soovib. Täiesti eraldi teema on žanritevahelised proportsioonid. Vanemuise mängukavas on praegu üle neljakümne lavastuse, millest viis on klassikalises mõttes muusikalid, neist kaks lastemuusikalid. Seda pole palju.

Teie esimesed kokkupuuted teatriga?
Ega ma päris täpselt oma esimest korda mäleta, tõenäoliselt oli see seotud isaga. Isa, Endel Nõgene, on olnud Estonia ja Vanemuise teatri dirigent ja muusikajuht. Kodus räägiti palju teatrist ja siit ka need esimesed muljed. Esimesed tõelised kokkupuuted teatriga on seotud Estoniaga, sest ajal, mida juba mäletan, elasime Tallinnas. Olen sündinud küll Tartus, aga kolisime vanematega Tallinna, kui olin poolteiseaastane, Tartusse tagasi tulin 1991.
Mul on olnud väga palju väga meeldejäävaid või hinge puudutanud teatrielamusi. Varasemast ajast nimetaksin Mati Undi „Meistri ja Margarita” lavastust, kus ma ise ka juba valgustaja ametit pidasin. Viimasest ajast tooksin esile väga võimsa tervikelamuse, mille sain Mare Tomminga ja Tauno Aintsi tantsuetendusest „Mowgli”, draamažanrist „Vihmamehe” Vanemuise versiooni.

Mida peate enda kui teatrijuhi kõige suuremaks õnnestumiseks? Kas midagi on viltu ka läinud?
Seda peaksid tegelikult ütlema vanemuislased, mitte mina. Kui ma aga ise peaksin midagi nimetama, siis usun, et tegelikult on üsna palju asju, mis on läinud päris kenasti. Vanemuine on saavutanud teatava stabiilsuse ning seda nii külastajate hulga poolest kui ka finantsiliselt. See, kas külastajate arv on stabiilne või mitte, on äärmiselt oluline, see näitab, kas meie tehtud töö on heal tasemel või mitte. Kui teatri olukord on stabiilne, siis annab see võimaluse repertuaarivalikul võtta riske ning seda me ka jõudumööda teeme. Vanemuise repertuaaris on praegu väga palju lavastusi, mis ei majanda end kaugeltki ise ära. Üle poole neist vajavad tuge, et püsida repertuaaris. Need lavastused aga muudavad meie repertuaari palju mitmekesisemaks ja sobivaks teatri erinevatele sihtrühmadele. Võin siin nimetada näiteks selliseid draamalavastusi nagu „Kuningas Richard Kolmas”, „Quevedo”, „Gorgo kingitus”, oopereid „Haldjakuninganna”, „Figaro pulm” jt. Tänu sellele, et Vanemuisel läheb hästi, saavad meie repertuaaris püsida ka lavastused, mis end iseseisvalt ära ei majanda.
Kui rääkida veel õnnestumistest, siis olen olnud idee tasandil kaasosaline mitmes kordaläinud lavastuses. Näiteks rockooperi „Ruja” puhul, mis oli 2008. aasta parim lavastus ja on täna nähtav ka DVD-l. Lavastaja Tiit Ojasoo sõnul ei oleks sellisel kujul suutnud seda 2008. aastal teha ükski teine teater peale Vanemuise. Minu initsiatiivil sündis ka lastemuusikal „Detektiiv Lotte” — enim külastatud teatrilavastus Eestis aastal 2009.
Mulle tundub, et olen võitnud vanemuislaste usalduse, et olen nende meeskonna liige — seda ma pean kõige olulisemaks. Mitte nemad ei ole minu meeskonna liikmed, vaid mina nende oma. Olen neile selle eest väga tänulik, sest Vanemuise tugevus seisneb inimestes, kes siin töötavad. Juhid tulevad ja lähevad, töötajad aga jäävad.

Kas niisugune suur teater on üldse hoomatav? Kui palju peab teatrijuhis olema kunstnikku, kui palju ametnikku?
On muidugi hoomatav. Vanemuine tundub väljast tõesti väga suur, nagu ütlesin, on repertuaaris üle neljakümne lavastuse, anname aastas nelisada kaheksakümmend etendust ja seda üle kogu Eesti. Peaaegu iga neljas teatrikülastus Eestis tehakse meie teatrisse — oleme olnud kõige külastatavam teater ja seda juba aastaid. Kuid seestpoolt vaadates on Vanemuine üsna väike ja kompaktne kollektiiv. Tõeliselt suur on Vanemuises loominguline potentsiaal ning Eesti parim teatritehniline meeskond — nii etendust ettevalmistavas (töökojad) kui ka teenindavas osas.
Mis puutub teatrijuhti, siis tema on ikkagi ennekõike bürokraat. Eriti Eestis, kus bürokraatiat puhtalt paberimajanduse näol on ikka totakalt palju.
Teatrijuhi funktsiooni võib kokku võtta ühe lausega: ta peab looma sobiva keskkonna, et töötajatel oleks võimalik tegelda oma erialase põhitegevusega.

Kas teatrijuhi ametis olles on teile ilmutanud end vahel ka omaaegse legendaarse teatrijuhi Kaarel Irdi vaim?
Eks ta ilmutab end vahetevahel ikka. Tihti ütleb mõni meie teatri „raudvaradest”, näiteks trupijuht Eda Hinno, lavastusala juhataja Lui Lääts või keegi teine, et vaat, Irdi ajal oli see nii. Siis mõtled: huvitav, kas ta ütles mulle nüüd hästi või halvasti…

Mis oli valgustaja töös kõige toredam, mis kõige raskem, mis kõige häirivam?
Valgustaja on loominguline töötaja. Kõige toredam oli istuda puldis ja mängida erinevate lahendustega, otsida uuslavastustele uute valguspiltide näol põnevaid lahendusi. See oli erakordselt tore aeg. Vahel olen mõelnud, et tahaks end „nihverdada” mõne lavastuse valguskunstnikuks, et seda tunnet taas kogeda. Tehnika on aga nii palju edasi arenenud, et see nõuaks tõsist süvenemist. Üks asi on teadmine, mida soovid saavutada, aga teine asi on see tehnika abil ka kätte saada. Selleks peab iga päev selle alaga tegelema. Jah, möönan, et panen etenduse ajal tähele, kui midagi on paigast ära või pole nii, nagu peaks.

Missugused iseloomujooned või omadused on teid teie töödes ja tegemistes kõige rohkem aidanud? See on mitme otsaga asi. Olen loomult üsna kärsitu. Soovin otsustada ja probleeme lahendada kiirelt. Olen kalendripõhine inimene, mul on oma tegevused väga täpselt paigas. Ühelt poolt on see hea omadus — elu on korraldatud ning olles kiire otsustaja, jõu an ma palju. Teisalt, kõik ei ole selleks valmis, mõned loevad sellest välja, et ma ei taha nendega tegelda; mõned vajavad rohkem aega jne. Tegelikult see pole nii, ma lihtsalt tegutsen väga kiiresti ja saan seejärel tegelda juba järgmise teemaga.
Aga minus on olemas ka teised küljed; olen suuteline kuulama, kui tunnen, et see on õige ja vajalik. Olen ka väga lihtsalt valmis tunnistama oma vigu, see pole minu jaoks probleem. Arvan, et olen väga rahuliku juhtimisstiiliga inimene, ärritun avalikult harva, pigem sisemiselt. See on ilmselt üks nähtavamaid erinevusi võrreldes Irdiga.
Kõige kriitilisem on hetkel suhe ajaga. Seoses erinevate asjaoludega on tööd teatris väga palju ning see häirib mind natuke — ma ei jõua tegelda inimestega nii palju, kui tahaksin või oleks vaja.
Negatiivsest küljest tooksin esile selle, et mul on väga hea mälu, nägemis- ja kuulmismälu, mis ei pruugi paljudele meeldida.

Kuidas on teid mõjutanud lapsepõlvekodu ja see, et vanemad on muusikud?
Ikka väga palju. Kuni me elasime ühe katuse all, oli meie kodus alati muusika ja ka muusikaga seotud jutud. Praegu elavad vanemad Tallinnas, mina Tartus. Ma olen oma vanematele väga tänulik, nad on andnud mulle vägaväga palju. Ma loodan, et olen andnud neile atuke emotsionaalselt ka vastu. Usun, et minu kasvamine teatrijuhiks on toimunud tänu vanemate rajatud vundamendile, nende kasvatusele. Isal on selles veel omamoodi roll. Kui ta poleks töötanud Vanemuises, siis ma ilmselt ei oleks siia sattunud… Kuigi võib minna veelgi sügavamale suguvõssa. Minu emaisa Raivo Kursk oli ka Vanemuise peadirigent, aastail 1942—1944, vanaema Hayde Kursk aga Vanemuise raamatupidaja… Nii on see justkui suguvõsas, see Vanemuine. Ema ja isa roll on olnud aga väga-väga suur… Aitäh, ema ja isa!

Kas tunnete Vanemuises ka millestki puudust (endast mitte sõltuvast)?
Ma ei oska seda öelda. Ma olen töönarkomaan. Leian end aeg-ajalt mõtlemast, et olen kolmekümne ühe aastane ning oleks viimane aeg minna maailma avastama, rännata pool aastat või aasta ringi, lihtsalt olla. Samas tean, et kui olen nädala ära (see on minu puhul isegi pikalt), siis tahan juba väga tulla tagasi, sõita Vanemuise teatri juurde ja tegutseda… Ma ei oska täna ilma oma tööta elada, see on hetkel minu elu. Ju see siis peab nii olema ja ma olen erakordselt õnnelik, et saan teha täpselt seda, mis mulle meeldib.

Vestelnud ja üles kirjutanud VIRGE JOAMETS