Loe

Paavo Nõgene: eluülikool on mind õpetanud kõige rohkem

Postimees, Priit Pullerits

Postimees, Priit Pullerits

 

Hoolimata noorusest valdab Vanemuise teatrijuht kunsti, kuidas suure egoga ja emotsionaalseid loomeinimesi taltsutada. Peagi saab ta oma kunsti katsetada kogu Eesti kultuurikihi peal.

See on klišee (sada vabandust selle pärast!) – ei, siin on koguni kaks klišeed (tuhat vabandust selle pärast!) –, aga Paavo Nõgene on tõepoolest saanud ajalehepoisist miljonäriks ning liikunud läbi elu nagu nuga läbi sulavõi.

Mis muud, kui uurime tausta. No muidugi! – Reformierakonna liige aastast 2001.
Kui lihtne on parteipiletit lauale tirides kõike seletada. Ja kui eksitav.

Mis moodi juhtus, et Nõgene suutis kerkida pidevast rahulolematusest ja sagedastest intriigidest tiines kultuurivallas esmalt kümne aastaga Vanemuise abitöölisest Vanemuise juhiks, oskas tuua Eestisse ridamisi maailmakuulsaid muusikale ning asub nüüd uuest aastast koguni kultuuriministeeriumi kantsleriks – seda ei seleta karjäärihimu ega partei käsuliinidega.
Aga millega siis?

Kui Eestis koostataks kõige paremini riietuvate inimeste pingerida, oleksite seal tipus. Öelge, mispärast te riietute lausa rõhutatult korrektselt?

Täna on mul ju lühikesed püksid (naerab)… Tunnen ennast ülikonnas ja triiksärgis hästi. Suvel kannan ka polosärke. Jah, need on tõesti enamjaolt valged, mul ei ole kapis värvilisi särke. Aga mul on värvilised lipsud, üle kahesaja.

Ülikonna kandmine ilmselt distsiplineerib, aga küllap annab teiste silmis kandjale juurde ka autoriteeti, millega ma ei ürita öelda, et teil sellest muidu puudu jääb.

Tahaks loota, et Eestis ei hinnata inimest välimuse ja muu sellise järgi, vaid ikka selle põhjal, mida ja kuidas ta teeb. See, mis moodi mina käin, on osake minu DNAst. Ma käisin ka valgustajana tööl triiksärgis.

Kui te kõigest 26-aastasena Vanemuise juhiks saite, siis mil viisil saavutasite selle, et kollektiiv, kes on enamasti teist vanem, teid aktsepteeris?

Kui oled 352 vanemuislase keskel kasvanud, siis nad ju tunnevad sind. Kui aga tuled väljaspoolt maja, on neil oluliselt keerulisem sind tundma õppida, veel enam – usaldada.
Teadsin neid protsesse, mis teatris käivad, juba väiksest lapsest peale, nii et suhteliselt keeruline oleks olnud mulle udu ajada (muigab).

Loomulikult oli väga palju skeptilisi inimesi, kui [Vanemuise eelmine juht] Aivar Mäe 2006. aastal teatas, et minust võiks saada teatrijuht. Öeldakse ju, et umbes kümme protsenti on igas asutuses opositsioonis. Aga ma ei tunneta, et neid oleks Vanemuises väga palju. Mõni on kindlasti õnnelik, et ma ära lähen, mõned on kindlasti kurvad.

Kui palju nende kümne aastaga, mil tõusite valgustusala abitöölisest teatrijuhiks, mõtlesite sellele, et iga teie sammu vaatab keegi nagunii kriitiliselt?

Mulle meeldib tohutult Radissoni hotelliketi põhimõte Yes, I can [jah, ma suudan]. Ei tasu anda eitavaid vastuseid, vaid alati tuleks leida lahendus. Minu kabineti klaasist aknaga uks on teatri infolaua kõrval, kõik on siia teretulnud. Kui keegi tuleb juhi juurde murega, peab juht olema kättesaadav ja talle abiks, et mure ära lahendada. Seesama moto Yes, I can on mind aidanud väga palju.

Kui tihti teie kabinetti inimesi oma murega sisse astub?

Iga päev. Olen seda ka väga selgelt teada andnud, et kui te oma ala või valdkonna juhilt ei saa vastust, sest tal ei ole pädevust või volitusi, siis tulge ja küsige. Meil ei ole siin nii nagu väidetavalt Peterburis, kus direktor asub seitsmendal-kaheksandal korrusel lukustatud liftide taga, alt tuleb valvuri käest saada paber, üleval võtta sellele direktori sekretäri käest tempel, et sa seal käisid, sest muidu ei saa pärast enam välja. Imestan, et rahvusringhäälingus on juhatuse korrus seitsmes ja et sinna pääseda, pead liftis kaarti näitama. Juhtkond peaks olema töötajatele võimalikult lähedal.

Teatrikollektiiv on ilmselt keeruline, sest siin on suure egoga, loomingulised ja emotsionaalsed inimesed, kelle vahel on küllap palju intriige. Kuidas olete suutnud sellist kollektiivi juhtides normaalseks jääda?

Kes ütles, et ma normaalne olen?! (Naerame.) Rahva seas liigub kuuldus, et hullumaja ja teatrit eristab ainult üks asi: hullumajas on juht tavaliselt normaalne.

Olen viimastel nädalatel andnud [seoses kantsleriks määramisega] kokku vist neli minutit telefoniintervjuusid ja sellest on sündinud kolm suurt lugu, kus on õigesti kirjas: loomingulisi inimesi tuleb kuulata.

Sul ei ole mõtet laskuda teravasse diskussiooni loomingulise isiksusega, kellele ratsionaalne mõtlemine ei ole igapäevane. Vanemuise 352 inimesest, väidan, on üle kolmesaja loomingulised. Olen aru saanud, et mõistlik on lasta neil ennast tühjaks rääkida, mitte neile vastu vaielda. Loomulikult pead pärast neile vastama, ja vastadki.

Ülikooli lõputöös uurisin üheksat teadusartiklit kultuuriasutuste juhtimise kohta väljaspool Eestit ja seal tuli samuti välja, et igasuguste päitsete pähe panemine loomingulistele töötajatele ja reeglite esile kutsumine ärritab neid.

Seega olete nagu käsn, mis teiste muresid endasse imeb. Kuidas te suudate seda tohutut emotsionaalset infovoogu ennast läbi lasta?

Seda ei oska öelda… Siiani olen suutnud. Sisimas põen väga palju asju läbi. Aga kui tööpäev saab läbi, olen üsna palju omaette, ja naudin seda.

Nii et võõrad probleemid jäävad teie kabinetti?

Ei, nad tulevad ikka koju kaasa.

Ärkate öösel üles ja mõtlete nende peale?

Seda juhtub, aga mitte ülemäära palju, nii et öösiti üldse ei magaks. Magan ikka.

Kui sageli on teid kummitanud kartus, et küünitate elus üle oma võimete, oskuste, suutlikkuse?

Ma ei ole tööd mitte kunagi kartnud. Ma olen maksimalist, töönarkomaan. Kui käisin enne uude ametisse määramist riigikantseleis teste tegemas, küsiti mult, kas kultuuriministeeriumi inimesed peavad edaspidi arvestama, et kell 11 õhtul saadetakse e-kirju. Jah, neid võidakse saata, aga neile ei pea vastama. Neile võib vastata normaalsel tööajal. Inimeste rütmid on ju erinevad.

Mul on olnud head õpetajad. Produtsendi geeni sain juba koolis, kui hakkasin Tartus korraldama Raimond Valgre nimelist laulufestivali. See pisik läheb veelgi kaugemale: aasta võis olla 1986, kui olin kuue või seitsmene. Teatriliidul on Lahemaal puhkekodu, kus veetsin vanematega mitu suve, ja seal korraldasin Eesti teatritöötaja lastele jalgrattavõistlust. Eks aktiivne ogarus ole minuga kaasas käinud juba lapsest saati.

Aivar Mäe kõrval töötatud kolm ja pool aastat olid väga õpetlikud. Sealt sain väga palju oskusi ja ka julguse võtta vastu ettepanek asuda Vanemuise teatrijuhiks. Poolteist aastat enne konkurssi olin Tartus tema kohusetäitja. Nii et pea ees vette pole ma hüpanud. Küll on mul tohutult hea meel selle üle, et elu on kõik ise kätte mänginud.

Ma ei ole ise seadnud eesmärke, et tahaks saada direktoriks või kantsleriks. Ütlesin [kultuuriminister] Rein Langile esimesel korral isegi ära, et ma ei tule [kantsleriks]. Mul ei olnud selleks ambitsiooni. Kõik on tulnud loomulikku rada pidi, midagi ei ole punnitatud.

Mulle meeldis õudsalt see aeg, kui olin kaheksa- või üheksa-aastane, ärkasin Tartus Tammelinnas hommikul kell pool kuus, sõitsin jalgrattaga [kesklinna] Gildi tänavale, võtsin Postimehed ja läksin neid toonasessse bussijaama müüma. Väga tore oli! See tuli ka iseenesest: vaatasin, et teised poisid müüvad, miks mina ei võiks müüa.

Ega perekonnal olnud rahalisi probleeme, et laps tuli tööle saata. See oli isiklik teotahe. Emale ja isale see ei meeldinud, et läksin hommikul nii vara välja – kasvav organism ikkagi, laps peaks magama.

Miks te ülikooli läksite, kui tööl nii palju õpetust saite ja kõik läks niigi iseenesest ülesmäge?

Seda julgen tunnistada, et eluülikool on mind õpetanud kõige rohkem. Ülikooli astusin 2006, aga siis sain ootamatult teatrijuhiks ja neid kahte asja ma ühendada ei suutnud, nii et ülikool jäi pooleli. Uuesti alustasin õpinguid 2010.

Läksin sinna teatavas mõttes skepsisega: et seal üsna vähe õppejõude, kes on näinud piisavalt praktilist elu. Tegelikult oli seal säravaid tähti, ja minu hirmud, et õppejõud tulevad loengusse 1980. aastal tehtud kiledega ja need ei lähe reaalse eluga kokku, realiseerusid ainult ühel korral, kui tõesti üks õppejõud näitas meediumite kasutamise jaotust ja need andmed olid nii vanad, et sealt puudus online-meedia. Siis tekkis küll küsimus, et miks me maksame 900 eurot semestri eest.

Ülikool andis mulle ootamatult palju. Mul on tohtutult hea meel, et olen saanud õppida Marju Lauristini aegses ülikoolis. Tema viimane aine meile oli poliitiline kultuur ja poliitiline kommunikatsioon, mis mulle tohutult meeldis.

Ma ei arva, et see jääb mu akadeemilise tee lõpuks. Usun, et tulevad ka magistriõpingud – selle pisiku suutis Tartu Ülikool mulle süstida.

Olete te nüüd enda arvates targem ja parem juht kui enne?

Silmaring on ju laiem. Kuigi õpime iga päev, õpid ülikoolis intensiivsemalt, sest sul on kohustus midagi teha. Mul oli kalendris kirjas, et reede õhtul kella kuuest kaheksani kirjutan seda kodutööd ja laupäeval kella 12st kolmeni teist. Distsipliin andis mulle oluliselt rohkem kui see, mis ma igapäevaselt eluülikoolis käies omandan.

Olete tuntud muusikalide maaletoojana. Kust see mõte alguse sai?

«Evita», mille lavastamisest möödus just kümme aastat, oli juhus. Eks Vanemuise teater oli juba aastaid uurinud, kas selle tegemine oleks mõeldav. Siis tuli kiri [helilooja Andrew Lloyd] Webberi kompaniist, et autor on andnud litsentsid vabaks ja nüüd on õigus seda teha.

[Vanemuise direktor] Jaak Viller küsis minu käest, kes siis teeb, sest meil ei ole ju Evitat. Olin just teinud Siiri Sisaskiga autorikontserdi turnee Eesti erinevates teatrites ja ütlesin, et on küll – Siiri Sisask. See sai määravaks.

Kui ürituste korraldamise pisik sisse tuleb, siis ega see välja lähe. Kõiki neid ameteid, olgu sa teatrijuht, produtsent või kantsler, iseloomustab üks ühine joon: ma olen lava taga. Ja olles aus meedia vastu, tahaks lava taha juba tagasi. Ma naudin, et pean ise olema areenil ja laval suhteliselt vähe.

Mis rõõmu te lava taga olemisest saate?

Mulle meeldib rohkem anda. Oma tegevusega annan ma teistele võimaluse laval midagi teha.

Aga teile ju kunagi ei aplodeerita…

Noh, jah… Aplodeerivad need, kes lava taga töötavad, kui neil on seal hea olla ja nad tunnevad, et nad on vajalikud, hoitud ja hoolitsetud.

Milline on kõige värvikam lugu mõnelt ürituselt, kus olukord tikkus käest minema, aga õnnestus siiski päästa?

Ekstreemne olukord oli 2004. aastal «Jesus Christ Superstari» esietendusel. Meil olid väga väärikad külalised: [sõnade autor] Tim Rice, Webberi kompanii esindaja, president Arnold Rüütel jne jne. Oli juunikuu: rahe, paduvihm, 12 kraadi sooja, Jeesus on risti peal, ta suust tuleb auru ja ta laulab.

Vaiko Eplik, kes laulis Juudast, lebas loigus. Sellist vihma iga aasta Eestis ei näe. Lavastaja Georg Malviusel ütlesid närvid ühel hetkel üles, ta jooksis lavale ja katkestas etenduse. Aga lavastaja unustas ära, et laval on 40 inimest, kes kannatavad, kuid publikut on 3000 – mida nemad teevad vihma käes, kui sa laval teed pausi? Ma sekkusin. Etendus läks edasi. Kõik lõppes õnnelikult. Publik oli ülirahul, kui etendus läbi sai.

See on elamus, mis kunagi ei unune. Sellest esietendusest on ka video, ja see video on Webberi kompaniis aukohal, ja jääb sinna alatiseks.

Olete olnud ka Kreisiraadio produtsent. Kuidas saite nende pullivendadega koos töötatud?

Tegu on ääretult töökate, põhimõttekindlate ja tegusate inimestega. See, et nendega on lõbus, on asja üks pool, aga kui teed nendega tööd, pühenduvad nad sada protsenti. Värvikaim oli Kreisiraadio sünnipäev Saku suurhallis.

Ehitasime keset halli boksilava, nii et rahvas oli ümberringi. Selle ühekordse ürituse ettevalmistamine vältas peaaegu aasta. Käisime näiteks Haapsalus laagris, kus arutasime erinevaid sketše. Praegu on Kreisiraadio sellisel kujul puhkusel, eks näis, kas ta kunagi tuleb tagasi.

Miks te oma ürituste korraldamise kompanii maha müüsite?

Ma ei pea õigeks ja võimalikus, et olen Vanemuise teatri direktor ja samal ajal oman üritusturunduskompaniid, kes korraldab huvide konflikti minevaid üritusi. Mul oli selge otsus, et kui minust saab teatrijuht, siis müün firma maha ja minul selega side katkeb.

Olete Vanemuisest teinud publiku arvu järgi eduka teatri, aga kriitikud heidavad teile ette, et keskendute raha teenimisele ja jälgite liiga palju publiku maitset. Mis te selle peale kostate?

Soovitaksin kõigil kriitikutel võtta lahti hooajad 2007-2012 ja analüüsida tervikuna, mida Nõgene teatriga tegi. Ärme analüüsime seda, mida näeb reklaamides, sest need paistavad välja. Mulle oli positiivne üllatus Madis Kolgi arvamus Eesti Päevalehes, et riske on võetud väga palju.

Riske oleme saanud võtta tänu sellele, et oleme oma 700-kohalises saalis lähtunud sellest, et need 700 kohta peavad ka täis olema. Sa ei saa muidu teha 440-kohalises saalis ooperit ja tuua kohale superhäid soliste ega kutsuda Uku Uusbergi lavastama lavastust, millest keegi pole kuulnud, sest nemad on ainult kuluartikkel. Tulu tuleb kusagilt mujalt.

Lihtne on kritiseerida, eriti siis, kui sa ise ei ole kunagi pidanud töötama ettevõttes või asutuses, mis peab teenima raha. Ma ei heida neile seda ette. Aga enamik kritiseerijaid võiks minna natukeseks ajaks tööle kusagile, kus nad sõltuvad oma tulust ja peavad teenima raha, et elus püsida, siis saavad nad sellest kõigest natuke teistmoodi aru.

See oli kantsleriks mineku üks argumente. Ministeeriumis on praktilisi teadmisi, aga mida rohkem neid sinna jõuab – kuidas kultuuriasutustes töö käib, millised on mured, kuidas neid lahendada –, seda paremini võiks minna kultuurivaldkonnal tervikuna. Ma ei ole lugenud ühtegi juhtimisõpikut, ja ei kavatse ka. Elukogemus ja eluülikool ja praktika on need, mis on mind elus hoidnud, ja nende pealt tahan edasi minna.

Mis veel ahvatles kantsleri kohta vastu võtma?

Ei ahvatlenud mitte miski (naerab).

Olgu siis – sundis!

Ilmselt kirg teha natuke rohkem kui ühe asutuse jaoks. Nagu ütlesin, olen andja, ja lähen hea meelega sinna, kus saan aidata kaasa kultuuri ja spordi arengule.

Kas teie vastalised on ka juba pead tõstnud?

Minu üllatuseks ei ole. Aga küll nad tulevad. Vähemalt esikolmik on juba paika saanud nendest, kes on pidanud vajalikuks mulle kui uuele kantslerile helistada ja oma muresid rääkida. 1. jaanuarini olen siiski teatrijuht. Siin tuleb veel palju tuleb ära teha – Vanemuine koostab viie aasta arengukava ja muutub sihtasutuseks –, et saaks rahuliku südamega minna, et siia võib-olla kunagi tagasi tulla.

Kuidas te rahvusringhäälingu nõukokku pääsesite?

Kuna ERR on üüratult suur organisatsioon, sooviti sinna kultuuriasutuse juhtimise kogemusega inimest, et nõukogu ei oleks ainult meediakeskne. Mida pädevam on nõukogu eri valdkondades, seda rohkem tuleb see kasuks.

Mida peaks teie arvates rahvusringhäälingus muutma?

Nii kurb kui see ka pole, on viimased viis-kuus aastat olnud juhatuse põhiline teema uus maja. Aga sisuga pole piisavalt tegeldud. Sisu vajab järeleaitamist.

Vajalik on kinnisvaraarenduse asemel seista ennekõike selle eest, et oleks võimalik panustada sisu arengusse lisaks 20 miljonit krooni ehk 1,3 miljonit eurot, et ei oleks põhjust varsti ETV-d ümber nimetada ETV*-ks ehk kordustelevisiooniks.

ETV tänane sisu vajab finantsilist lisaturgutust, et toimetustes töötavad väga head spetsialistid saaksid teha sellist televisiooni, nagu nad tahaks. Kinnisvaraarendus ei tohi olla ringhäälingu prioriteet, mida ta kaua aga on olnud on, ükskõik kuidas püütakse selgitada avalikkusele, et see pole tõsi. Kui see pole tõsi, siis miks sellega tegeleti kuni aastani 2012, mil tehti viimased rahalised vàljamaksed arhitektidele?

Raadio poolel on töötingimused suurepärased, minu arust oleks äärmiselt rumal vanast raadiomajast loobuda. Teletöötajate töötingimused on selgelt allapoole igasugust arvestust. Talvel peab seal inimene kõrvalkabinetist küsima, kas puhur töötab – kui ei, siis tema võib enda oma tööle panna, siis peavad korgid vastu.

Viie aastaga oleks võinud töötingimused normaalseks teha, mitte elada unistustes, et Eesti riik saab kunagi nii rikkaks, et ehitab kahe miljardi kroonise maja. Nüüd tuleb pühenduda kahele asjale, sest on kiire: töötingimused tuleb korda teha ja tuleb pühenduda sisule.

Olite ERRi uue maja päevakorrast mahavõtmise eestkõneleja. Seletage nüüd rahvale ka oma kalkulatsioonide tagamaid!

See saaga oli vaja lõpetada just ERRi töötajate heaks. Seni räägiti, et hoone maksab miljard krooni, aga kui paned kolm liidetavat ritta ja saad oluliselt suurema summa, siis tuleb aru saada, et kaks miljardit krooni koos pangaintressidega oleks väga pikaks ajaks pannud löögi alla kõik ERRi töötajad ja spetsialistid. Nende kinnihoidmine oleks muutunud keeruliseks, sest erasektor maksab nad üle ja nii kannatab rahvusringhäälingu kvaliteet.

Kas teile ei tundu, et oma ratsionaalse lähenemisega olete kultuuriinimeste keskel justkui kontvõõras?

Selles mõttes ei tundu, et ka minu elus on loomingut palju. Muusikalide ja lavastuste produtseerimine on ju ka loominguline tegevus. Aga kunsti ilma rahata ei tee. Ma nimetaks ennast kultuurimänedžeriks, kelle ülesanne on leida võimalusi loomingu tegemiseks.

Rahvusringhäälingus saab loomingut teha siis, kui sisu on betoonist olulisem. Ruume, kus loomingut teha, leiab alati, selleks ei pea ehitama kahe miljardi kroonist maja. Need 54 miljonit krooni, mis investeeriti uue hoone projekti, oleks võinud paigutada praegustesse hoonetesse, siis oleks ruumimured väiksemad.

Olulisem, nagu ütlesin, on see, kas jagub 20 miljonit [krooni] lisaks, mida panna sisusse. Kui selleks on vaja ratsionaalset ja paha inimest, keda pärast seepärast vihatakse…

Nii et teie peale on juba pahamaalt välja valatud?

Ei, olen kuulnud ka väga palju positiivset. Inimesed on ju targad, neil on oma pea otsas. Kui neile püütakse udu ajada, siis alguses on nad eufooriliselt kaasatud, et kõik on õige, aga kui nad natuke järele mõtlevad, siis hakkavad neil enda ajurakud kenasti tööle ja nad kujundavad oma arvamuse.

Minu arvates kinnitab teie elutee, et tee tööd ja näe vaeva, küll siis tulevad ka tulemused – nagu tüüpilisele reformierakondlasele kohane, kas pole nii?

Ma ei oska puhata, ilma tööta olla. Mulle meeldib kogu aeg midagi teha.
Palju asju on tulnud mu ellu viitega. Ma ei teinud 30 aastat sporti, aga nüüd olen viimased kaks aastat sattunud spordist heas mõttes mõõdukasse sõltuvusse. Käin kolm korda nädalas regulaarselt erinevaid asju tegemas.

Kas keha andis endast märku või ütles mõistus, et Paavo, aeg on midagi teha?

Pigem ütles mõistus, et võiks südame eest ka hoolitseda. Ma ei ole elu sees suitsetanud, selles mõttes on kõik hästi.

Varem oli mulle loogikavastane, et rassid trennis ja siis pärast on järsku parem olla – kuidas nii, sa ju väsitad ennast. Ükskord proovisin ära – ja oligi parem! Sain aru, et olin eksinud, ja mulle hakkas trenn meeldima. Jooksen, sõidan ratast ja käin jõusaalis.

Las ma õpetan teid puhkama: tõmbate juhtme stepslist välja ja sõidate kolmeks-neljaks nädalaks kusagile ära!

Seda ma veel ei oska. Seda pean õppima. Ülikoolis sellist ainet ei ole.

Milleks ülikool?! Te olete ilmagi hakkama saanud.

Võin olla kergemal lainel kolm-neli päeva, võib-olla viis. Nädal on juba väga raske. Raamatupidamises tädid teavad, et kui läksin seitsmeks päevaks Kanaari saartele päikese alla puhkama, on ette tulnud juhtumeid, kui olen juba reedel tagasi tööl.

See ei ole mõistlik!

Ma loodan, et see muutub. Aga tegevusetus väsitab mind.

Töösõltuvuses elamine võib pikapeale hoopis ära tappa. Kas poleks mõistlik tööd vähemaks võtta ja avada elus endale ka muid uksi?

Selles mõttes hull ma ei ole, et läheks ennast tapma. Ühel õhtul tulin Tallinnast, sisetunne ütles, et tuleb trenni minna, aga olin liiga väsinud ja ei läinud. Kuskil ikka mõistus midagi ütleb, ja see on töös samamoodi. Töösõltuvus ei tähenda, et ma teeks 24 tundi tööd, vaid et ma ei suuda viis või seitse päeva järjest puhata. Mul on vaja mingit tegevust sinna vahele.

Teenisite mullu 42 700 eurot, ligi kolmveerand miljonit krooni. Mida selle rahaga peale hakkate?

Teatrijuhi palk on 3500 eurot brutos. Mul on Tartus korter, mul on Tallinnas korter, maksan liisinguid – nii ongi.

Kas uuest aastast saab teist tallinlane?

Minu sissekirjutus ja kodu jäävad Tartusse, aga kui palju ma siin käia saan, seda ei oska öelda. Tunnen end Tartus hästi: kui siia sisse sõidan, on mul tunne, et olen kodus. Tallinna ostsin korteri 2003. aastal, et kui viibin seal, oleks koht, kus elada. Üheksa aasta jooksul olen seal veetnud võib-olla kolm kuud. Ilmselt muutub Tartu kodu mõneks ajaks selliseks, et käin siin, kui võimalus on.

Kuidas Vanemuisega sidet hoiate?

Eks ma hakkan kontrollima, mis nad siin teevad (naerab), sest Vanemuine on 1. jaanuarist sada protsenti riigi asutatud sihtasutus ehk töötab kultuuriministeeriumi haldusalas.

Küllap mõistate, et ega kantsleritöö ole igavene.

Mulle meeldib Tartu ja mulle meeldib Vanemuine. Selle aasta lõpus täitub mul Vanemuises 17 aastat. Pean endale aru andma, et ma ei saa siia jääda lõputult. Olin öelnud töötajatele, et nüüdse ametiaja lõppu 2015 ei kandideeriks ma kolmandat korda Vanemuise juhiks.

Selleks, et siia oleks kunagi võimalus tagasi tulla, peab vahepeal ära käima, muidu sa mandud ja mandub organisatsioon. Juht võid saada ühel hetkel ka piduriks. Loomingulised juhid ja teatrijuhid peavad teatud aja tagant vahetuma, spetsialistid viivad edasi järjepidevust.

Kui elu on teile ise võimalusi pakkunud, siis järgmine samm võiks viia kultuuriministriks. Mis ütlete?

Aga minister on areenil. Mina tahan olla lava taga.

CV

Paavo Nõgene (32)

Sündinud 13. märtsil 1980 Tartus

Haridus:

1987–1992 Tallinna 21. keskkool

1992–1998 Tartu Karlova gümnaasium

2010–2012 Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut

Samuti õppinud muusikakoolis altviiulit ja löökpille

Töö:

1995–1996 Vanemuise valgustusala abitööline

1996–1998 Vanemuise lava- ja regulaatorvalgustaja

1998–2004 Vanemuise valgustusala juhataja, valgus­kujundaja

2000–2006 üritusturundus­ettevõtte PN Management (hiljem OÜ PNG Events) juhatuse esimees

2004–2006 Vanemuise ­peaprodutsent ja teatrijuhi kt

2007–2012 Vanemuise teatrijuht

2007–… SA Tartu Kultuurkapital nõukogu liige

2010–… SA Tartu Loome­majanduskeskus nõukogu ­esimees

2012–… Eesti Rahvusring­häälingu nõukogu liige

2013–… kultuuriministeeriumi kantsler

Vallaline

Isa dirigent Endel Nõgene, ema muusikapedagoog Eve Nõgene, vend Eero Nõgene tegutseb äris

Arvamus

Andrus Ansip
peaminister

Paavo Nõgene on Vanemuise teatri tõelisest kriisist toonud väga heasse seisu. Ta ei ole jäänud ainult ühe teatri raamesse, kui ta mingeid ideid esitab, vaid ta on mõelnud Eesti teatritele laiemalt. Ta isegi ei ole ainult teatriellu jäänud oma ideede pakkumisega, vaid ta on kaugele väljapoole teatrit ka oma aktiivsuses jõudnud. Minu meelest sellel inimesel on potentsiaali rohkemaks kui kantsleri ametiks.

Valitsuse pressikonverentsil
5. juulil 
 

21.07.2012