Õnnelik vanaema tantsib ja õpetab balletti

Tartu Postimees, Raimu Hanson

Vanemuisesse 31 aastat tagasi tööle tulnud ja kõigepealt «Pähklipurejas» tantsinud Rita Dolgihh (50) valmistub samas balletis taas vaatajate ette astuma. Nüüd ei ole ta ainult baleriin, vaid ka intendant, inspitsient ja õnnelik vanaema.

Olite koos abikaasa Andreiga eelmisel nädalavahetusel Tartust eemal. Kui sageli saate aega olla Tartust kaugemal rohkem kui päeva? Kuhu te siis sõidate?

Saame Tartust ära olla siis, kui on puhkepäevad. Meil on küllaltki vanad vanemad ja igal vabal hetkel üritame nendega koos aega veeta, ja meil on poeg, kes kolis Tartust Lähtele. Olen nüüd vanaema ja käin väikest Loreeni vaatamas.

Kas puhkepäevi on nädalas üks või rohkem?

Mõnikord ei ole ühtegi. Aastalõpp on töö poolest eriti tihe, etendused on pühapäeviti. Esmaspäeviti peaks teatris olema puhkepäev, kuid siis on mul Vanemuise tantsu- ja balletikooli laste tunnid.

Mida te õpetate balletilastele? Kui kaua juba olete õpetanud?

Õpetan aastast 2001 klassikalist balletti, et neist võiksid saada tulevikus baleriinid. Aga see oleneb igast lapsest endast ja tema tahtmisest. Meie trupi Julia Litvinenko on lõpetanud Vanemuise tantsu- ja balletikooli.

Sel aastal on mul esimene ettevalmistusklass, nad on päris pisikesed. Mõni neist on pärit Põlvast ja Jõgevalt ja kaugemaltki veel. Nende vanemad on lausa fanaatikud ja lapsed ise tahavad väga balletti tantsida.

Kas soovitaksite oma pojale tuua Loreen balletikooli, kui selleks tuleb aeg?

Kui lapsel on selleks eeldusi ja ta ise tahab väga tantsida, miks mitte. Sundima ma teda kindlasti ei hakka.

Kas on see nii, et tublimad saavad juba õppimise ajal teha kaasa lavastustes, nagu näiteks «Pähklipureja», kus teiegi tantsite?

Jah. Mina olen seal Tädi Roheline. Olen tantsinud kolmes «Pähklipureja» lavastuses, eelmises kahes rohkem rühmatantse. Igor Tšernõšovi lavastus oli juba mängukavas, kui ma 1981. aastal Vanemuisesse tulin. Mare Tommingas lavastas «Pähklipureja» 13 aastat hiljem.

Esimene sooloetteaste Vanemuises oli teil Sortsipiiga roll Ülo Vilimaa «Kalevipojas» 1985. See oli neli aastat pärast Tallinna balletikooli lõpetamist ja Vanemuises tööle asumist. Miks läks nii palju aega, enne kui rühmatantsijast sai solist?

Siin oli palju häid tantsijaid. Ja algus on ikka nii, et pead ennast tõestama. Minul võttis see kauem aega kui mõnel teisel. Ülo Vilimaa nägi, et ma suudan midagi rohkemat.

Me olime esimesed lõpetajad, kellele anti vabadiplom, nii et igaüks võis ise valida, kus ta tahab töötada. Meie oma klassiga tahtsime algul kõik koos minna Moldaaviasse. Vanemuisest käisid meid aga tantsijad agiteerimas ja tulime kolmekesi Tartusse – Heli Kohv, Miroslav Laur ja mina.

Mida teevad praegu teie kaaslased Tallinna balletikooli 24. lennust?

Ausalt öelda ma ei teagi, mida nad teevad. Teatris ei ole vist küll mitte keegi peale minu. Võib-olla tantsib ainult Igor Babitš, kes on siiamaani Moldaavias.

Te tantsite praegugi imetlusväärselt, näiteks tänavu kevadel olite Jaan Ulsti lavastuses «Kreutzwald meets dance» võimas ja nõiduslik. Kuidas te olete baleriinina nii kaua ja nii hästi vastu pidanud?

Ei tea … Lihtsalt tunnen ennast noores kollektiivis noorena. Ja tahan kogu aeg laval midagi teha.

Aastad muudavad paratamatult inimese keha. Kuidas annab see tunda baleriinile? Mida te enam ei saa tantsida?

Ega varvaskingal sellises eas eriti enam ei taha tõusta. Jalad on siiski juba sellised, et enam ei tahaks sellist valu kannatada, mis on noorena kannatatud. Tuleb ikka valida, mida teha. Traumasid on olnud nii palju, et ei või riskida.

Mul on olnud kolm jalgade lõikust: on opereeritud hüppeliigest ja kildudega lõppenud traumasid.

Kuidas traumad tekivad?

Keegi ei või teada, kus võib trauma ootamatult tekkida. Sa võid olla osas väga sees või oled üleliia väsinud. Alati peab oma liigutusi kontrollima. Varem oli lava hoopis teistsugune kui praegu. Ei olnud spetsiaalseid lavakatteid, traumaoht oli palju suurem.

Tantsite nüüdsel hooajal muusikalides «Cabaret» ja «Helisev muusika», alanud on «Pähklipureja» taastusproovid. Milliseid osatäitmisi peate oma karjääri suuremateks õnnestumisteks? Millistes lavastustes meeldib üle kõige kaasa teha?

Mulle on meeldinud väga paljud lavastused, milles olen tantsinud. Eriti on meelde jäänud Sortsipiiga «Kalevipojas», osatäitmised Mare Tomminga lavastustes «Imeline mandariin» ja «Romeo ja Julia», Emma Bovary roll Jurijus Smoriginase «Madame Bovarys».

Mulle meeldivad eriti emotsionaalse sisuga lavastused. Ja väga huvitav on olnud teha tööd uute koreograafide-lavastajatega.

Mõnele inimesele meeldib ballett väga, aga paljudele ei paku see üldse huvi. Kuidas teha nii, et balletti läheksid vaatama ka need, kes sellest imest seni on ilma jäänud?

Ma tean mõnda oma tuttavat, kes balletile eelistab rohkem draamat nagu ka minu poeg.

Minu meelest tehakse praegu Vanemuises balleti tutvustamiseks väga palju. Esimene teatrisse tulek on väga tähtis. Minu meelest on nii, et teatripisiku saanud lapsed hakkavad hiljemgi teatris käima. Ja ma vaatan ka pisikesi lapsi meie balletikoolis, kes ei taha pärast trenni koju minna, vaid tahavad ikka veel teatris olla.

Mis teeb teile elus kõige suuremat rõõmu?

Kõige suuremat rõõmu teeb see, et ma olen saanud vanaemaks. Mul on imearmas lapselaps! Mu enda väikse lapse mälestus on nii kaugel. Praegu on kõik hoopis teistmoodi, nad ei ole nüüd enam nii teki sisse topitud, vaid juba kohe sipupükstes.

Rõõmu valmistab ka see, et lähedased on elu ja tervise juures ja et ei ole vanematega enam selliseid probleeme, nagu oli vahepeal. Mul on kahju, et ma oma vanemate juures Rakvere lähedal Uhtnas saan nii harva käia.

Mis teid kõige rohkem kurvastab või vihastab?

Kurvaks teeb see, et noortel on vähe tööd. Vahepeal ei olnud ka mu pojal kindlat ametit, aga praegu on temaga jälle kõik hästi.

Murelikuks teeb see, et vahel tekib probleeme eesti ja vene rahvusest elanike vahel. Ma ei saa sellest lihtsalt aru, miks need probleemid tekivad.

On imelik, et isiklikes suhetes on eestlaste ja venelaste vahel enamasti kõik korras, aga riiklikult on probleeme. Seda on tekitanud poliitika. Mu abikaasa Andrei on hästi emotsionaalne ja ta elab seda väga üle. Ta on muusik, tema seltskonnas on palju nooremaid inimesi, enamasti eestlasi, ja tal ei ole nendega mingeid halbu suhteid.

Teie abikaasa on klahvpillimängija, kes on mänginud muu hulgas ansamblis Mahavok ja osalenud Moskvas Alla Pugatšova teatris ansamblis Dialog. Kuidas te temaga tutvusite? Kui tihti olete temaga esinenud ühel laval?

Kui tulin pärast kooli Vanemuisesse, tutvusin temaga Tartus esimesel aastal. Praegu ta töötab muusikariistade kaupluses R Music Tartu kesklinnas.

Oleme koos teinud teatrikohvikus Shakespeare diskosid. Aga kui hakkasime koos elama, siis ma eriti ei tahtnud, et ta käiks minu etendusi vaatamas. Ja tema ei soovinud, et ma kuulaksin tema esinemisi. Käisime küll, aga meil mõlemal tekkis siis alati eriline pinge ja närvilisus ja hakkasime tegema apse.

Mida te teete näiteks kümne aasta pärast? Kas tantsite endiselt?

Oh ei, kindlasti mitte! Ma ei teagi täpselt, kuidas elu mind edasi viib, kui tantsijakarjäär ära lõpeb. Teen juba veidi repetiitoritööd. Võibolla sinnakanti minu tegevus liigub, kui lastakse. Ja pedagoog oleksin ikka edasi.

CV

• Vanemuise balletitantsija ja balletitrupi intendant Rita Dolgihh (Õunapuu) sündis 24. septembril 1962 Rakveres.

• Vanemuises asus tööle 1981. aastal, kui oli lõpetanud Tallinna balletikooli.

• Vanemuise tantsu- ja balletikooli pedagoog aastast 2001.

• Abielus, poeg, lapselaps.

• Tänavused rollid on lavastustes «Kreutzwald meets dance», «Helisev muusika», «Cabaret» ja «Pähklipureja».