Nõukanostalgia sai viimase vindi peale
Laulu ja naeru täis „Minu veetlev Tartu“ kaldub heietustesse, kuid pakub eakamale põlvkonnale kindlasti kamaluga äratundmisrõõmu ja -kibedust.
Tartlaste foto- ja filmiarhiivide põhjal kokku pandud tükk toob sõbralikus õhkkonnas publiku ette Vanemuise noored näitlejad, kes suuremas osas kõneks tulevat ajastut ei mäleta, kuid on enda sõnul „korralikult õppinud“. Seevastu publikut peaks läbiv ajamäärus puudutama küll – esietendusel kõlanud avaliku päringu peale kinnitas pool saalist, et on 1970ndatel elanud.
Esmapilgul võiks ju teose pealkirjaga seostuda mõni sootuks varasem periood, esimese hooga meenub esimene vabariik. Miks peaks trööstitu Brežnevi valitsusaeg kedagi veetlema (muu hulgas saab etenduse käigus targemaks selle veidra keeleuuendusliku tegusõna päritolu osas), jääb liignoorele võhikule segaseks.
Annelinna amfiteater
Kontrast glamuurse etluskava ja taamal libiseva pildirea vahel tekitab omajagu huumorit. Seda vürtsitavad pöörased ajaloolised faktid nagu tõik, et Anne kanali äärsetest paneelmajadest pidanuks toonaste arhitektide unistuste kohaselt saama amfiteatri tribüünid, millelt vastrajatud kanalil toimuvaid jõu-ja ilunumbreid jälgida. Mis läks valesti, et täna tuleb publikul leppida strippar Marco lõuatõmmetega?
Sellistest üksteise otsa lükitud sketšidest, mis vahelduvad ootamatult mitmekülgse muusikalise repertuaariga, kahe ja poole tunnine ood kunagisele Taaralinnale koosnebki. Erilisest läbivast narratiivist just rääkida ei saa, mistõttu ei juhtu ka midagi hullu, kui konjakirüüpamisega vaheajal liiale minna. Naastes jätkub ikka seesama piiratud võimalustega, kuid turvalise ja armsa mineviku kiitmine.
Nii moodustab „Minu veetlev Tartu“ nostalgilise paarisrakendi vaid nädal varem esietendunud „Estoplastiga“, mis samuti okupatsiooniaja valu, aga ka võlu au sees hoiab. Nagu märgib lavastuse tutvustus – kui õues (riigi tasandil) on pime ja kõle, on teatris (inimeste seas) ometi soe ja hubane olla. Elati ju Brežnevi venivat surma oodates ära elu parimad aastad.
Tiit Palu
lavastaja
Mulle tundus, et kõige huvitavam muusika on pärit just 1970ndatest. See oli aeg, mil lauludel oli veel mõte sees – teatavasti sündis MTV aastal 1980 ja muutis kõik. Lavastuse saamislugu ongi seotud sellega, et mitmed Vanemuise draamanäitlejad on juba aastaid harjutanud laulmist, nii töö kui lõbu pärast. Lavale tulevad lauljad, kes tahavad just neid laule laulda, sekka näeme natuke nostalgiat.
Mõneti on lood seotud mentaliteediga, mille just 1970ndatele omistame. Oleme teinud päris palju uurimistööd, kogunud lugusid ja fakte, kuulanud vanemate inimeste mälestusi ja püüdnud ise jälile jõuda, mida see kümnend siis tähendab ja mis on sellest alles jäänud. Esitamisele tulevad nii luuletused, toiduretseptid kui moenõuanded.