Loe

Noor lavakooli kuninganna tuleb Vanemuisesse end proovile panema

Marian Männi, Tartu Ekspress

Marian Männi, Tartu Ekspress

Lavakunstikooli lõpuaktus ukse ees, põnevus ja väike hirm põues, ootab Maarja Mitt sügist, mil ta Vanemuise laval draamatrupi täieõigusliku liikmena tööle hakkab.

Kuidas Vanemuisest tööpakkumine tehti?
Sven Karja (Vanemuise draamajuht – M. M.) helistas ja pakkus tööd – nii tuligi.

Kas ta põhjendas ka oma valikut?
Vanemuisesse on vaja noort naisnäitlejat ja ta ütles, et kuna mina võiksin olla sobiv kandidaat, siis mulle helistatigi.

Kas keegi veel teie kursuselt Vanemuisesse tuleb?
Jah, minu kursusevend Robert Annus peaks ka tulema.

Kas sulle tuli ka teistelt teatritelt pakkumisi?
Ei, sest praegu ei ole teatrites kõige parem olukord. Paar teatrit läheb remonti, näiteks linnateater Tallinnas, ja teatrid on suhteliselt täis, aga me kõik oleme kursuselt enam-vähem ikkagi tööd leidnud.

Millise tundega sa Vanemuisesse tuled?
Ootusärevuses, põnev on. Vaatan, mis juhtuma hakkab.

Oled Tartus sündinud ja üles kasvanud. Kui palju oled Tartu teatriinimestega lävinud?
Enne teatrikooli küll mitte väga. Ma käisin küll Jaan Toominga stuudios ja tegin Tartu üliõpilasteatris kaasa, aga see oli midagi muud.

Milline tundub Vanemuise teater võrreldes teiste teatritega?
Mulle tundub, et siin on tore trupp. Ma ei tunne neid kuigi hästi. Ma ei ole Tallinnast saanud siin teatris nii väga käia, aga nii vähe, kui ma viimasel ajal olen näinud, siis mulle tundub, et on hea trupp ja kõik on kooskõlas.

Mida võiks Vanemuine sulle kui näitlejale juurde anda?
Siin on võimalus ennast igatpidi proovile panna, kas või tantsu või muusika vallas. Siin on tantsuetendusi, näiteks „Sigmund ja Freud“, kus näitlejad kaasa teevad. Kuna ma ise arvan, et oskan laulda küll (naerab), võiksin ka kindlasti proovida. See on võimalus, mida minu meelest teistes teatrites nii palju ei ole.

Milliseid rolle või suunamisi sa Vanemuiselt ootad?
Mul ei ole kindlaid rollieelistusi. Praegu tundub mulle kõik põnev. Et saaks proovida erinevaid asju – see on põhiline.

Milliseid rolle oled siiani mänginud?
„Kajakas“ Ninat, mis on ikkagi üsna suur roll, ja ühes lavastuses lausa kuningannat. „Portselansuitsus“ mängisin tüdrukut, kes oli ka natuke kurvema elusaatusega. On ka olnud väiksemaid karakterrolle.

Sulle on sattunud pigem tõsisemad rollid. Kas sa pole selline lavakloun?
Ma ei saagi enda kohta klounitüüpi näitleja öelda. Loomulikult teeme „Eksituste komöödias“ kõik klouni, mis on ka omamoodi tore.

Kas võtad kõik rollid rõõmuga vastu?
Ma tunnen ennast kindlamalt sellises dramaatilisemas vormis, aga ma ei välista ka seda, et võiksin mängida lõbusamaid rolle.

Noor näitleja ei saagi vist väga valiv olla.
Jah, alguses ongi nii, et vaatad, mis sulle antakse, ja teed.

Kas sa seda kardad ka, et peab kõigega toime tulema?
Natukene ikka, aga see on kõigil näitlejatel ikka nii, et ei saa ju alati teha nii, nagu päriselt tahad, kui töötad repertuaariteatris. Kui sa tahad teha just seda, mida tahad, siis pead olema vabakutseline.

Kas iga rolli on võimalik enda jaoks meeldivaks mõelda?
Ideaalis kindlasti, aga praktikas see päris nii ei ole. Mõni asi nõuab rohkem pingutust, tuleb ennast lihtsalt ületada.

Või kuidagimoodi ära teha …
Ei, mina seda ei poolda. Siis oleks juba kurb. Siis mul ei ole enam mõtet teatris töötada, kui ma sellise suhtumisega lavale lähen.

Mida sa siis teeksid?
Eks ma siis vaataks. Praegu ei taha näha muud varianti kui teatris töötamist.

Kas teatrivaimustus on praegu laes?
Ma olen õppinud seda, mida ma olen tahtnud kõige rohkem õppida, ja saan näitlejaks, kelleks ma olen tahtnud kõige rohkem saada.

Kas võiksid vabalt terve elu lavalaudadel mööda saata?
Jah, aga selleks on vaja midagi muud ka kõrvale. Näitleja peabki eluga ikka hästi kursis olema, muidu ei saaks midagi luua.

Kuidas sina ennast eluga kursis hoiad? Kas istud tänavapingil ja vaatad inimesi?
Seda ma teen kindlasti ja alati. Vahel tekivad olukorrad, kus sa jääd vaatama. Vahel kohe on midagi, mis köidab. Vahel juhtub midagi. Selleks tulebki vaadata. Peab nägema neid asju, mis juhtuvad.

Kuidas kursusekaaslased reageerisid, kui said teada, et sind Vanemuisesse kutsuti?
Ikka on kõigil hea meel, kui teistel hästi läheb. Kui meil selline suhteliselt habras olukord oli sügisel …

Mismoodi habras olukord?
Ühel hetkel tundus, et ühtegi näitlejat ei ole kuskile vaja. Tegelikult päris nii ei ole. Neid hakkas ikka riburada pidi tulema. Nüüd on juba hästi.

Millised hirmud on sul teatritööga seotud?
Eks ikka on igasuguseid hirme. Et kas saan hakkama või … – selles ei peaks kahtlema. Kui kuskile uude kohta satud, siis ikka alguses pelgad. Ei tea, mis inimesed need on, kellega hakkad koos töötama ja mismoodi see kõik olema hakkab, aga need on pisikesed mured. Siiski arvan, et kõik läheb hästi.

15.05.2008