Loe

Neitsist viie minutiga naiseks

Piret Kooli, Naised

Piret Kooli, Naised

Näitleja Veikko Täär (36) on tähtkujult Neitsi ja Vanemuise lava taga saab temast viie minuti jooksul naine. Tänu neile minutitele on Veikkol õpetusi, mis sünnipärased naised kadedaks teeks. Kui paljusid meist ikka on kontsadel käima õpetatud?

Maailma komöödiaklassikasse kuuluvas teatritükis “Džässis ainult tüdrukud ehk Sugar” mängib Veikko ennekõike ikka mehe rolli. “Meest, kes olude sunnil riietub naiseks ning peab sellega harjuma. See blondi parukat kandev mees elab naiste maailma küll nii sisse, et isegi naudib seda, kuid jääb siiski lõpuni meheks. Tal ei teki mõtet lasta end ümber lõigata või hakata poolnaisena ringi käima,” selgitab Veikko temas varjul oleva blondiini olemust.

Silikoonrinnad ei sobinud

Kuidas täpselt saab Veikkost see blondiin, ei taha mees reeta. Kuid Neitsile omaselt peab kõik ilmselgelt olema korrektne ja lõpuni väljapeetud “Niipalju ütlen, et üht-teist on juba ülikonna all,” muigab ta. Mehest naiseks muundumine koos meigi ja kostüümiga toimub praktiliselt vaid viie minuti jooksul. Esimene naiselik komponent, mis Veikkole külge pannakse, on rinnad.

“Algselt kandsin silikoonrindu, mis kaalusid umbes neli kilo, aga kuna nad olid kehavälised, hakkasid need kõigi füüsikaseaduste kohaselt ühel hetkel inetult rippuma. Lõpuks sain üsna suured graanulrinnad ja rinnahoidja ning rinnad olid juba nii-öelda ühes tükis. Kui suured rinnad täpselt olid, vaat siin jään mina hätta… aga peopesa sisse ikka päris ära ei mahtunud,“ kirjeldab Veikko, lisades, et alguses sai ta kostüümiproovides ise ka rinnahoidjahaagid selja taga kinni panna. Kuid etenduse ajal on vahetus nii kiire, et riieturite abita hakkama saada polegi võimalik.

Välimus on siiski vaid osa, sest kui sul on rinnad, ent sa ei oska neid kanda, on tulemus groteskne. Naiste alateadvus on pungil teadmisi, mida meile (naistele) keegi otseselt ei õpeta, kuid mis on meil olemas ainult sellepärast, et oleme naisena sündinud. Kuidas aga teab üks mehine mees käituda naiselikult, kombeliselt või väljakutsuvalt?

“Kuidagi see kõik siiski tuleb. Ehk seepärast, et igas mehes on teatav naiselikkuse alge ja vastupidi,” mõtiskleb ta, kuid täpsustab, et kõrvalseisvate naiste märkused aitasid ka palju. “Lavastaja Mare Tommingas oli naiselikult nakatav. Modelli kõnnakut ta meile ei õpetanudki, pigem oli oma olemusega eeskujuks. Ka naissoost lavapartnereid tasus kuulata. Näiteks siis, kui mulle pandi ette kunstrinnad, õpetasid naised, kuidas pean selga sirgemalt hoidma, et büst ei vajuks naba alla, vaid oleks sirge, kuidas samas tunnetada puusa ja taljet ning kõige tipuks pidevalt mõelda sellele, kuidas kõrgetel kontsadel käia,“ loetleb Veikko saadud juhtnööre.

Uskumatu – suurem osa naistest ei kuule kunagi selliseid õpetussõnu.

Nr 47 kontskingad mägimatkajale

Aga kuidas jookseb mees maani õhtukleidis, kontsade klõbinal mööda treppe, nii et ise püsti ja kleit selga jääb? “See on tehniline teadmine, sest näitlejad saavad ikka aeg-ajalt pikka rüüd kanda,” valgustab Täär.

Kuid mees teab sedagi, et kontsadel käimine nõuab ennekõike head kingseppa. “Kokkuvõttes õnnestus kontsadel käimine täitsa hästi ja oma osa oli selles kindlasti ka väga mugavatel kingadel, mis tehti spetsiaalselt, sest mu jalanumber on 47. Kuna mu jalg on ka lai, siis oli Estonia kingseppadel tükk aega peamurdmist. Meeste liistu järgi ei saa naiste kinga teha ning nii suurt naisteliistu ei ole.

Algul pelgasin kontsa-tunnet ja esmamulje oligi ebamugav. Neljatunnises proovis väsisid jalad ikka ära küll, ehkki mägimatkajana on mul päkad tugevad. Kuid hiljem harjus jalg ära ning siis sain endale üllatuseks teada, et on päris palju naisi, kes ei kanna ega oskagi kontsadega käia. Isegi mina tabasin ära, et mõnel naisel on kontsadega käies kõnnak pisut puine.”

Naiselikum kui naised ise

Neile, kes komöödia sisu ei tea, olgu siinkohal öeldud, et meest mängivaid naisi on laval koguni kaks. Teise rolli teeb Veikko lavakooli kursusekaaslane Andero Ermel, kelle mängitud naisega kohtus Veikko esmakordselt alles ühes kostüümidega lavaproovis.

“Üsna naljakas oli tõesti. Veeresime sõna otseses mõttes lavale – kohvrite käru otsas – ning pidime kohe nii-öelda aktsioonis olema, kuid numbrit oli peaaegu võimatu alustada, sest me jubedalt naersime – nägime üksteist “terviklike naistena” alles siis esimest korda,“ muigab Veikko nüüdki.

Naljakas oli hiljem publikulgi ja mehed said pärast etendust rohkelt komplimente, ka oma väljanägemise eest. Ikka stiilis “täitsa ilus naine”.

“Omamoodi on see koomiline, eriti siis, kui seda tuleb ütlema meesterahvas. Selliseid komplimente püüan respektiga võtta. Kehastasin trafaretset mehe nägemust naisest ja kui publikule tundus, et ma olin kohati naiselikumgi kui naised ise, siis võib-olla kõneleb see vaid sellest, et ma püüdsin olla rohkem, kui naised püüavad. See tähendab: naised ei peagi püüdma, sest nad lihtsalt ON.

Alateadlikult matkisin kindlasti kedagi. Kuid usun, et näitleja kogub endasse informatsiooni 24 tundi ööpäevas, isegi unes, ja ühel hetkel need salvestused lihtsalt avanevad.”

Veikko teeb hetkeks pausi ja jätkab: “Mõningatest asjadest oskan ehk tõesti paremini aru saada. Näiteks sellest, mis on büst ja mis on talje. Meestel taolisi asju ei ole.”

Tääril oli nüüd esimest korda talje ning esimesed kleidiproovid, mis algavad, teadagi, kolme klassikalise mõõdu – rind, talje, puus – võtmisega. Uudishimulik on siinkohal vaid naine. “Ma ei mäleta tõesti neid numbreid, ausalt. Oma parameetritest tean pikkust, kaalu, jalanumbrit ja kraenumbrit. Midagi muud pole ma mõõtnud,” kinnitab Veikko naerdes.

Kommenteerides naiste mõõdulindi- ja kaalulembust, kostab mees: “Ma ei ole küll kursis, kas ja kui sageli naised end mõõdavad, kuid see on naiselik,” usub Täär. “Muidugi saan ma nüüd aru, mida tähendab üks kleidiproov: kui iga päev tuleb mitu tundi seista ja proovida ja passitada ja mõõta…”

Euroopa tippe vallutama

Veikkole on vorm oluline, mitte ainult lava, vaid ka mäenõlva pärast. “Tegelen mägimatkamisega. See erineb mägironimisest ennekõike kõrguse poolest, minu absoluutkõrgused on tegelikult päris madalal. Lähim plaan on nüüd varsti Balkanile minna, läbi Valgevene ja Ukraina. Läheme hea semu Andres Karuga vallutama Euroopa kõrgemaid tippe. Paradoksaalne on see, et mõni neist kõrgetest tippudest on madalamal kui meie Munamägi,” räägib ta.

Erinevalt lihtsast reisimisest näitab Veikko sõnul matkamine soost olenemata ära selle, millise inimesega on tegu. „Matkal avalduvad inimlikud väärtused. Mis minus avaldub, teaks mu kaaslased ehk paremini öelda, kuid ma usun, et olen nii siin maa peal kui mägedes täpselt ühte moodi. Või tegelikult – mägedes pole mul ametit ega sellest tulenevat tuntust,“ mõtiskleb ta.

Öeldakse, et surma palge ees on kõik võrdsed. Võrdsust on Veikko seal ülal tundnud, kuid liiga külma palet väga lähedalt pole mees õnneks näinud. “Võimalus teispoolsusse rännata on sellisel matkal alati olemas. Kuid ma ei lähe mäkke ülimat põnevust kogema. Mäkke ajab mind miski muu: seal muutub perspektiiv, saab muredele kaugemalt vaadata ning niimoodi puhastuda.”

Pesumaja omanik Otepääl

Veikko teenib kõigile nähtavalt raha vabakutselise näitleja ja õhtujuhina, kuid mitte ainult – mees on pisut üle kahe aasta toimetanud omaenda väikeses pesumajas. Pesula leti taga pesu vastu võtmas just Veikkot ei näe, kuid kohal on ta enamasti ikka – kuskil tagatoas, paberite keskel.

Jah, tõesti. Ühtäkki kolis ta tagasi lapsepõlvemaale, Otepääle. “Tulin emale lähemale. Ta tervis on enam-vähem korras, kuid see ei ole ainus põhjus, miks kodulinnas ettevõtjaks hakkasin. Vahel on ka ema küsinud, kas ma ei tahaks kusagil hingekirjas olla. See on minu valik, praegu tunnen end niimoodi paremini,” räägib ta.

Oma musta pesu Veikko teiste ees ei pese, sama diskreetselt hoiab ta klientide musta pesu enese teada. “Magus elu, arvate? Ma ei ütleks. Olen küll ise enda peremees, kuid masinad on liisitud, võetud on pangalaenu, see kõik tahab maksmist….“ Eks vaid ettevõtja teab, kuidas see leib maitsta võib.

Pesumaja, muide, tekkis Veikko ellu puhtalt isiklikust vajadusest. “Vannitoas oli masin küll olemas, kuid pessu mahtus korraga vaid üks komplekt suuri linu, kuivatamisruumi nappis ja ka triikimisega tekkis probleeme. Olen kuulnud, et mõned ei triigi üldse ja löövad linad niisama külje alla sirgu. Kuid no ma ei tea…” jääb sirgest küljealusest lugupidav Täär sõnatuks.

Neil, kes sooviks siinkohal lugeda pikantseid seiku pesumaja argipäevast, tuleb pettuda. Sest ehkki ka Veikko on kohanud suhtumist a la musta pesu pesumajja ei viida – tõepoolest, võib vaid ette kujutada, kuidas klient toob kohale juba eelnevalt puhtaks pestud linad –, siis nende majas seda probleemi pole. Muide, kas teate, et mõni pesumaja saab tänapäeval hakkama ilma ise külgeõmmeldud numbrikombinatsioonideta? “Kuidas nõnda pesu segi ei lähe, on firma saladus. Nagu ka see, kes milliste linadega magab. See on ju diskreetne info,” rõhutab ta.

Saladuseks jääb seegi, kas Veikkol ikka on satiinist linad või mitte. Kuid naiseliku uudishimu rahuldamiseks olgu öeldud, et Veikko vahetab voodis suuremat pesu vähemalt kord kuus ja padjapüüre kaks korda kuus. 

09.10.2008